Site icon Eveliisi eluviis

Milliseid tundeid tekitab lastekaitsespetsialisti külaskäik?

Advertisements

Teate kui kummaline tunne on aru saada, et oled loll. Ma olen liialdamata saanud sadu kirju seoses oma skandaalse “lapsepeksu” looga ja nagu ma ka juba maininud olen, siis ma ei oleks ealeski osanud aimata, mida see endaga kaasa toob. Nendest sadadest kirjadest on paljud kirjutanud, et “see on teema, millest ei tohi rääkida, sest see toob kaasa lastekaitse” ja mu oma sõbrannad on öelnud, et hull oled peast, et midagi sellist kirjutasid, selle peale saadetakse sulle lastekaitse. Ma arvasin, et see on sõnakõlks, sest minu peas nägin ma halva ema ja “lapsepeksja” vahel päris suurt vahet ega osanud aimatagi kui halb ema ma tegelikult olen.  Ma lootsin, et ma olen sama halb kui sajad teised emad, aga võta näpust.

Lastekaitseliit sai vihje/kaebuse, et Ussipesas on selline perekond, keda tasuks kontrollida. Väidetavalt oli küll inimene öelnud, et on üks pere, kellele võiks koolitusi soovitada, aga olgem ausad, see on lihtsalt viisakas moodus öelda, et nad ei saa ise hakkama. Ja ei, ma ei ole tänulik, et keegi reageeris mu “appikarjetele” (mida siin blogis olla piisavalt), ma ei karju appi, ma olen emotsionaalne, sellest ei pea tonti välja lugema, vaid mind tundma. Ma oleksin oodanud, et kaebaja võtaks minuga otse ühendust. Oleks olnud kuidagi ausam. Minu jaoks. Aga tema otsustas minust teada anda Lastekaitseliitu, kust see kaebus suunati edasi kohalikule spetsialistile.  Lastekaitsespetsialist reageeriski kaebusele ja käis meil külas.

Mis tundeid see tekitas?

Esiteks ei saa ma üle häbitundest. Ma saan aru, et ma ei peaks häbi tundma ja ma ei oleks pidanud sellest teemast isegi kirjutama, nii ei saaks ju keegi teada, aga mulle endale tundus, et kui ma sellest teemast ei räägiks, siis ma justkui varjaks midagi. Mingit musta saladust. Meil ei ole pereelus ega lapsekasvatuses ei musti saladusi ega luukeresid, nii et häbitunne silmis, räägime siis ausalt ja avalikult ka sellest külastusest.

Kõigepealt tahan ma öelda, et spetsialist, kellega ma vestlesin esialgu telefonis ja siis ka näost näkku meie kodusel diivanil, oli äärmiselt meeldiv ja mõistev inimene, ei arvanud ta, et keegi siin last väärkohtleb või et meie pere oleks erinev igast teisest perest, kus laps(ed) kasvavad. Ta isegi ei leidnud, et peaks kodukülastusele tulema, aga mulle endale tundus, et on õigem kui ta meil ka külas käib. Juba selle pärast, et kaebaja rahule jääks.  Enne külaskäiku jõudsin ma mõelda tuhat mõtet. Kas kodu läikima lüüa? Aga äkki ta siis vaatab, et ahah, ekstra tema pärast. Kas Ida mänguasjad laiali jätta? Aga äkki ta siis vaatab,et ekstra tema pärast. Kas küünlad põlema panna nagu igal teisel talvepäeval? Aga äkki ta siis vaatab, et ekstra tema pärast. Kas…? Ma mõtlesin nii palju mõtteid ning jõudsin lõpuks järeldusele, et kõige õigem on lihtsalt olla. Ja ei saa öelda, et meie kodu niikuinii kunagi eriline seapesa oleks. Kui ta tahab siit midagi negatiivset leida, leiab ta seda niikuinii, ka siis kui ma maja läikima lööks nagu prillikivi.

Me vestlesime erinevatest vaatenurkadest, probleemidest, põlvkondadest, koolitustest. Koolitusi on mulle varemgi soovitatud ja ma ei ole kunagi koolituste vastu olnud, on olnud erinevad põhjused, miks ma ühele või teisele koolitusele jõudnud ei ole. Nüüd pani ta meid kirja kahele koolitusele. Selle üle on mul hea meel. Mulle meeldib end koolitada ja täiendada tööalaselt, miks mitte koolitada end ema ja partnerina. Võib olla saan ma sammukese lähemale ideaalseks emaks olemisele? Just kidding. Mööda külge ei jookse aga maha ükski koolitus, nii et kui ma püüan lastekaitsespetsialisti külaskäiku vaadata häbitunde asemel sellest vaatenurgast, siis pole selles külaskäigus midagi halba. Ma püüan tegeleda sellega, et mul ei oleks häbi ja ma püüan keskenduda selle külaskäigu kasulikkusele. Ma oma mõistusega saan sellest isegi aru, aga minu ego ütleb midagi muud. See on raskem kui tunduda võib. Pange end minu olukorda, ega te ka esimese hooga lakke ei hüppaks rõõmust kui lastekaitse teid külastama tuleks.

Natuke sõna otseses mõttes musta huumorit ka külaskäigust. “Ida, mis sulle kõige rohkem joonistada meeldib?” küsis meid külastanud spetsialist. “Libikaid ja losse,” vastas Ida. “Kas sa joonistaksid mulle ühe pildi?” küsis naine. Ida noogutas ja läks joonistama. Kui ta siis oma pildi valmis sai ja naisele ulatas, pidin ma südamerabanduse saama. Ma olen ülikoolis laste joonistusi õppinud, aga selleks ei pea isegi õppinud olema, et saada aru, et Ida oli täiega hullu pannud. Pilt oli joonistatud musta vildikaga ja pildi nurgas oli suur süsimust õhupall. Ooookei, mõtlesin ma endamisi, nüüd on meil varsti oodata ka lastepsühholoogi külastust, kes tahab välja uurida, mis see lapse elu siis nii mustalt varjutab. Kui naine oli lahkunud, küsisin ma Idalt, miks ta pildile musta õhupalli joonistas. “See oli puu,” vastas Ida. “Aga must, miks sa musta joonistasid?” küsisin mina. “No ta oli selline väga vana puu.” Nojah. Selgitus selgituseks. Süsimust õhupall-puu ei tähenda midagi head selle külastuse valguses.

Päev hiljem, kui ma olin musta õhupalli pildiga ka oma ema paanikasse ajanud (Issand, nüüd nad jäävadki teid kontrollima ja analüüsima ja koolitama), palus Ida, et ma temaga koos joonistaksin. Tõi sama paberi ja vildika millega ta lastekaitsespetsialistile oli joonistanud. Paber oli punane ja vildikas tumeroheline. Ausalt, mul oli tunne, et ma pean joonistamisest video tegema, sest paberil tundub see tumeroheline vildikas süsimust. Noh et tõestaks, et meil ikka ei ole peres musti õhupalle, mis losse ja liblikaid varjutaks. Ida oli meie lastekaitse külastust vürtsitanud täieliku musta huumoriga.

Lõppkokkuvõttes võin ma öelda, et vestlus lastekaitsega ei olnud midagi sellist, mida peaks kartma või isegi häbenema (ma tean, ma tean, miks ma siis häbenen, eks), pigem võiks nende poole isegi ise oma murede ja küsimustega pöörduda, aga teate ise – avalik hukkamõist ja hirm, et mida teised ikka arvavad. Samas blogimisega on see risk ju niikuinii juba võetud? Nagu ka näha, siis on mul fenomenaalne oskus asju hullemaks kirjutada kui nad on. Õppetund iseendale. Vähem emotsioone avalikus veebipäevikus. Teistele võib kasu olla küll, et olen avameelne ja räägin ka probleemidest, aga kas mulle endale on sellest rohkem kasu või kahju. Selles on küsimus.

Lõpetuseks natuke random mõte: miks oma kogemusest lastekaitsega ei kirjuta need kõige suuremad sõrmeviibutajad ja hukkamõistjad?

Exit mobile version