Minu suhe WildWoman ehetega sai alguse üsna hiljuti ja kogemata. Ma ilmselt olin üks väheseid naisi Eestis, kes sellest ehtebrändist midagi kuulnud ei olnud. Kui jagasin pilte nende T1 poe avamispeost õhkasid paljud kaasa, et see just nende lemmikbränd. Mina tundsin end nagu naine metsast. Hmmm… Ühesõnaga. Sain ma nendega tuttavaks, kuidas ma sain, oluline on, et sain.
Mulle pugesid need ehted koheselt hinge. Selleks on mitu väga lihtsat põhjust. Mul tekkisid nende ehetega seosed.
Lapsepõlvest mäletan ma tädi Thead, kes oli tõeline daam – kandis alati uhkeid ja ma julgeks öelda, et tolle aja kohta isegi ekstravagantseid ehteid, punaseid huuli ja lõhnas tugevalt Dzintarsi lõhnaõli järele. Ma imetlesin ja kadestasin teda ning lubasin endale, et tahan suureks saades olla samasugune daam. Daamiks ei ole ma veel saanud, aga kes teab, võib olla pole ma ka veel suureks saanud.
Vahetusõpilasena Norras olles sai minu parimaks sõbrannaks Uus-Meremaalt pärit Faylyn. Kui oli aeg lahku minna, kinkis ta mulle ühe imeilusa merekarbist ripatsi. Tol ajal ma hõbeehteid ei kandnud ja nii sai ta mingi hetk lastud ümber teha kuldsõrmuse kiviks, ent olles halvasti kinnitatud, kadus see kahjuks lõpuks siiski ära.
Kohe kui ma WildWoman ehtemaailma sisenesin tulid mulle meelde tädi Thea ja Faylyn. See oli hea tunne. Ma tundsin, et olen õiges kohas. Etteruttavalt võin ka öelda, et WildWoman ehtepoed on olnud ainsad ehtepoed, kuhu minnes ma olen tundnud, et ma olen oodatud. Kõik teised poed ei tundu kutsuvad ja mul on alati tunne, et ma segan seal müüjat, eriti viimane kord kui ma endale kõrvarõngaid läksin ostma tundsin ma, kuidas müüja mind pealaest jalatallani mõõtis, et sina, mida sina siit poest tahad. See oli äärmiselt ebameeldiv tunne, ma ostsin küll kõrvarõngad ära, ent tagasi ei ole ma sinna poodi läinud. See vahejuhtum oli viis aastat tagasi. WildWomani ehtepood, eriti Kadriorus (Vilmsi 27) asuv pood ei ole üldse nagu pood, see on nagu ühe uhke naise aaretekamber, kuhu võib end tundideks ja tundideks unustada.
Hiljuti ma end sinna tundideks ka unustasin. Nad korraldavad oma poekestes palju toredaid üritusi ja kutsusid mind külastama poodi kui neil oli külas ka tarookaartidel ennustaja. Fun fact – mulle meeldib tohutult astroloogia, aga ma ei ole kunagi lasknud endale ennustada. Nüüd lasin. Natuke kõhe tunne tekkis kui see, mida see naine ütles, paika pidas või pigem, et ma sain aru, mida ta ütles. Jajaaa, skeptikud ütlevad, et nad räägivad ju seda, mis kõigile sobib, et sa ise mõtled sinna juurde, mis sul parasjagu meelel või mida sa tahad kuulda, aga ma ei teaaaa….On vaid üks inimene, kes mind varasemalt liblikaga võrrelnud ja põhjendanud ära, mida ta selle all mõtleb, rääkimata muudest asjadest, mida lampi ja igale suvalisele on minu meelest keeruline öelda nii, et see täppi läheks. “Kui nalja ei saa, siis mina ei mängi on sinu suhtumine,” ütles ta mulle. Isegi kui te tunnete mind vaid läbi blogi, siis te ju teate ka, et see on lause, mis mind absoluutselt iseloomustab.
Ja siis ehted. See paganama ehtepood ajab iga naise hulluks. Teate, ma natuke tundsin end nagu printsess kui mul lasti peaaegu kogu ehtepood “selga” proovida, et ma leiaksin oma ehte. Selline kannatlikkus ja selline pühendumus, mina oleks minusuguse pirtspeki ammu pikalt saatnud, aga mitte need naised seal. Oo ei, proovi, võta aega, katseta, vaata, tunneta. Ma kasutasin seda maksimaalselt. Lõpuks jäid valikusse neli sõrmust ja üks ripats. Ma ei osanud valida, ma eeeeiiiii oooosaaaanud vaaaalidaaaaa. “Vat kõrvarõngad ma küll välistaks hetkel, ma ei kanna väga kõrvarõngaid,” vastasin ma, kui nad mind lõpuks ikka ka kõrvarõngaste juurde suunasid. “Aaa, no muidugi, sa ju kannad Ti Sentosid,” naersid nemad. Selgitasin, miks ma neid kannan (ja palun ärge nüüd arvake, et ma suhtuks Ti Sentodesse üleolevalt, need on minu meelest tegelikult väga kaunid, klassikalised, aga need on kõrvas igaühel). “Ma tean täpselt, mida sa mõtled, ma tean, milliseid kõrvarõngaid sa kannad,” ütles üks neist võrratutest daamidest seal poes, “aga seda tüüpi meil väga hetkel ei ole.” Kurb ma ei olnud, sest ma polnud kõrvarõngastest huvitatudki. “Oot, ühed leidsin!” hüüatas keegi ja näitas mulle kõrvarõngaid, mis olid tõesti minu teetassike. “No proovi, proovi kõrva ka!”
Ma proovisin, noh nii poolviisakusest… Ma ei liialda, et kohe kui ma need kõrvarõngad kõrva panin, lõid need mu särama. Need olid nii minu kõrvarõngad kui veel vähegi olla saab. Seal samas letil olevad Ti Sentod tundusid ühtäkki nii mannetud, kõik enne välja valitud sõrmused ja ripatsid olid meelest läinud ning mul oli silmi vaid nendeks kõrvarõngasteks. Need karjusid “Eveliiiiiiiiiiiiis!”. Enne kui ma sain endasse armumisest üle tänu uutele rõngastele, oli mul kaelas juba kõrvarõngastega kokkusobiv ripats. Ma tundsin end Naisena suure algustähega. Nagu oleks suureks kasvanud ja tädi Theaks saanud.
Ma ei tahaks öelda, et see on koostööpostitus, ses mõttes, et ma ei tahaks, et te arvaks, et ma kiidan lihtsalt kiitmise pärast, sest peab. Aga samas, te ju tunnete mind. Kas ma kiidaks midagi, mis mulle ei meeldiks? Just. Iga kiidusõna, mis ma selle poe, nende ehete ja sealsete võrratute võrratute naiste kohta ütlen on sulatõsi, ilma liialdusteta. Pealegi – WildWoman ei vaja liialdusi. Koostöö või mitte.
Kood estonianwithbackpack10 tagab ka teile alati -10%, aga mul on teile seekord pakkuda ka midagi rohkemat. 50-eurone kinkekaart läheb loosi kõikide kommenteerijate vahel. Rääkige välja, milliseid ehteid teie kannate? Millised on teie lemmikud? Nii WildWomani valikust kui üldse.
minul ei olegi väga hinnalisi ehteid, meeldib vaheldus ja kannan igasugu tilu-lilu, vataasin Wildwomani lehte ja kohe hakkasid meeldima koralliga ehted, imeline värv ja nii naiselikud. Panen sünnipäeva kingilisti 🙂
kannan odavaid suvalisi ehteid. expressions jne. oi-oi ehted.
ilusad aga ma kannan ainult kullast ehteid.. poes meeldib sellist erinevat tilu-lilu ehteid näppida ja teistele teen alati komplimente kui on miskit lahedat aga vot ise ei kanna ..eeee… seega loosist palun välja arvata 🙂
Ma kandsin kuni 30. eluaastani vaid kullast ehteid
Nuud on kullast vaid abielusõrmus ja ülikooli lõpusõrmus, muidu üldse kuld ei lähe. Naljakas, kuidas muutuvad maitse ja eelistused.
ma ei mäletagi mis ajast ma olen ainult kulla peal 🙂 eks neid ole ka omajagu kogunenud- olen ise ostnud või mees on kinkinud, laps selle eest kannab igasugu muid ehteid, ainsad väärisehted on vist minu kingitud kõrvarõngad
Appi see postitus on nagu rudikas silmaauku. Jahin wildwomani malahiit kullaga sôrmust. Malahiit on viimasel ajal suureks sôbraks kuna vôitlen árevuse,hirmude ja ebakindlusega. Kui kôik hàsti làheb, siis see sôrmus saab ka valituks sünnipáeva kingina iseendale. Kusjuures kristallid avastasin enda jaoks paar aastad tagasi ja see maailm on nii várvikirev ja huvitav.
Kui nüüd aus olla, siis lugesin nüüd sinu blogist selle laheda firma kohta. Ka vist naine metsast, või pigem merelt 😉 vahepeal kandsin hullu moodi kõrvarõngaid, tegin ise ka klaaskamee ja fotodega kõrvarõngaid, eriti selliseid töö teemalisi (laev, meri jne), nn töökõrvarõngad 🙂 wildwomani lehel on nii palju ehteid, mida kannaks – niiiiii niiii lahedad
Olen samuti meeletu wildwomani ehetefänn. Alles hiljuti soetasin sealt endale ühe granaadiga sõrmuse – lihtsalt tekkis tunne, et vot just see on minu sõrmus. Nn haraka moodi käitumise olen pärinud vanaemalt, tema on daam ja tema ehetelaegas on meeletu. Ise hindan just pigem poolvääriskividega ehteid, sest neil tundub justkui olevat mingi hing ja lugu, erinevalt ilusaks lihvitud vääriskividest. Hoolimata noorest east ja ülikooli kõrvalt töölkäimisest, suudan alati piisavalt raha kõrvale panna, et end mingi hetk kvaliteetsemate ehetega hellitada. Kinkekaart kuluks ära sõrmuse juurde sobivate kõrvarõngaste ostmiseks.
Kannan kulda juba pea 20 aastat, kuid millegipärast otsustasin nüüd, et tahan hoopis hõbedat kanda. Leidsin juhuslikult internetist Wildwomani poe ja täna käisin T1 poes reaalseid ehteid piilumas ka. Nii ilusad! Ja tunduvad väga nö mina, aga no ei oska valida ju. Täna jäi ostmata, aga küll ma leian need õiged ka.
Mina ei lähe kõrvarõngasteta kunagi kodust välja ja neid pole kunagi piisavalt palju. Igatsen krüsopraasiga kiviga kõrvakaid, sest mul kunagi olid, aga lolli peaga müüsin maha ja kui nüüd tahan samasuguseid, pole kuskil.
Oi WW käevōrud nikerdustega😍 no ma ise loodan , et mees äkki kingib 😀 tavaliselt kannan kulda, aga nōrkus on igasugu kivikeste ja nikerduste vastu.
Mina kannan hõbedast ehteid, sest kuld ei ole minu maitse. Lisaks hõbedast kõrvarõngastele, kaelaketile ja sõrmustele kannan vell käevõrusid roosast kvartsist, mäekristallist ja ühedt lillast kivist, mille nimi ei tule hetkel meelde. Wildwomeni ehetest sain teada Su blogi lugedes ja need meeldivad mulle väga 😍
Mina kannangi ainult poolvääriskividest ehteid, eriti meeldivad käeehted. Nende puhul meeldib just see, et hommikul vaatad mis kive ma täna vajan 🙂
Armastan isikupäraseid ehteid ja samas juhindun nende valikul mingist sisetundest. Nii on juhtunud, et muidu kaunis ja meeldiv ehe ei ole minuga kuidagi klappima hakanud. Ja samas olen mõnelt kunstilaadalt ära tulnud sellise väärisehtega, millest esimese hooga ilmselt mööda vaataksin, aga kaaludes, valides ja kandes osutub ikkagi selleks täiesti õigeks. Müstika!
Wild Woman on tõesti sümpaatne. Hetkel piilun seal malahhiidiga ehete poole, sest tundub, et mul on mingi “rohelise periood” alanud!
Mulle jäi silma sinise topaasiga kõrvarõngaste paar… ja kui selle kivi kohta lugesin, siis täpselt see mida mul praegu vaja. Ma kannan põhiliselt hõbedat, hõbe on kuidagi väga mina… Abielu ajal kandsin kulda, sest mees kinkis ühed kõrvarõngad ja mitu sõrmust abielusõrmusele lisaks aga tegelikult on mu lemmikripatsid ja kõrvarõngad ikkagi hõbedast olnud. Sõrmuseid praegu ei kanna, ei ole seda tunnet ka aga sellised parajad väikesed kõrvarõngad võiksid ikka olla, tahakski midagi uut, midagi oma uue elu perioodist.
Kunagi suutsin magada kett kaelas ja kõrvarõngad kõrvas, nüüd talun ainult neid väikeseid rõngakesi, kõik muud ehted segavad öösel aga see ilmselt on mu unehäiretega seotud ja eks läheb veel aega kuni stress lõplikult jalga laseb ning taas normaalse inimese moodi magada saan 🙂 Ja siis ei viitsi tihti hommikul kulinaid külge riputada, samas natuke hõbedat teeb olemise tavaliselt paremaks, peakski kee kaela panema.
Ma kannan viimasel ajal peamiselt Eesti disaini, mees on ka paar kullast kinkinud, aga neid ei julge kanda – kardan ära kaotada 😀
Mina kannan ainult abielusõrmust ja väikseid kõrvarõngaid. Aga iga kord, kui WildWoman oma ehtepilte Facebookis näitab siis see paneb igatsevalt õhkama, sest need on väga teistsugused ja neile on ka omamoodi lugu ja naiselik vägi kaasa antud. Ja nagu näha, juhatasid need ehted mind siia, sellele lehele. Kui huvitav see Teadvus meil tegelikult on- juhatab meid vajalike inimeste ning kohtadeni.
Olen ww fan juba neli aastat. Esimene ripats oli pärlitega. Ja sellega algab minu kollektsioon. Mulle meeldib ainult hõbe, ja erinevad kivid. Kullast aga on minu abielu sõrmus. Se ei sega mind, panen hõbe juurde ja kõik korras! Kõige rohkem praegu meeldivad mulle ametist, labradoriit, petersiil.
Ma igapäevaselt peale abielusõrmuse ehteid ei kanna, pidulikemail puhkudel valget kulda või hõbedat. Kollane ei lähe kohe mitte, roosa kuld võib servast aimata olla 🙂 Wildwomani avastasin ikka mõned head aastad tagasi kusagilt netist ja olen ka muudkui kiibitsenud, ostmiseni jõudmata. Kinkeka järtsu võtaks küll 😊
Kannan ainult hõbedat, enamasti sõrmuseid ja kõrvarõngaid 🙂
Kaks WildWomani sõrmust on pidevalt sõrmes. Nende ehtevalik on imeline.
Kannan hõbedast, poolvääriskividest ja klaasist ehteid 🙂 lemmik brändid on Snö on Sweden, AC, Qudo, Nomination:)
Mina kannan Wildwomani ehteid. Küaniidiga sõrmust, turmaliiniga kõrvarõngaid ja ametüstiga käeketti. Mulle meeldib nende ehete juures see, et ühelt poolt on nad lihtsad samas elegantsed.
Mina olen nendega kokku puutunud messidel ja samuti jätsid väga hea mulje. Ei pressitud ennast peale samas abivalmid.
Mina kannan igapäevaselt vähe ehteid, kõrvarõngaid peaaegu üldse mitte. Tahaks suurt ägedat sõrmust ja selles poes on nii lahe valik 🙂
Olen üks paljudest kes kuldehetest välja kasvanud. 20ndate lõpuni oli kuld ainus valik :). Siis tuli hõbe, autoriehted mängu. Nüüd, 40ndates kannan isikupäraseid, sageli reisidelt soetatud, kindlasti mitte ülemäära hinnalisi ehteid. Olen rahul:)
Tunnistan ausalt, et pole sellest poest kuulnudki. Mitte metsast, vaid Tartust! 😀 😛
Ehted on ilusad küll, hea meelega osalen loosis 🙂
Väga ilusad ehted, kannan kulda ja kodulehel oli nii palju ilusaid kõrvarõngaid! Olekski uusi vaja, praegused 4aastat igapäevaselt kõrvas. 🙂
Vaatasin WW e-poodi. Nii kaunid ehted! Ja nii kahju, et ma neid välja ei kanna 🙁
Minul on ainult valgest ja kollasest kullast abielusõrmus ning väikesed kuldsed kõrvarõngad. Midagi enamat oleks minu puhul juba märkimisväärne liialdus 🙂
Kandsin kullast ehteid ja imetlesin neid, kes kandsid hõbedat. Ostsin aegajalt mõne hõbeehtekese ka endale, aga ei saanud minust nende kandjat…kuni tutvusin WildWomani ehetega…ei saanud enam silmi sellelt e-poe lehelt. Tundsin, et nüüd olen enda jaoks õigete ehetega kokku saanud ja valiku teinud. Tellimust esitades natuke mõtlesin küll, et õigem oleks ikka silmast-silma kohtuda, aga ei olnud mul aega oodata, millal nad oma poekesega Tartusse jõuavad. Pakk jõudis väga kiiresti minuni ja põksuva südamega avades…oo seda emotsiooni ma mäletan…need ehted olid veel ilusamad ja veel rohkem minu, kui arvata oskasin. Sellest hetkest alates olen WildWomani hõbeehete kandja, kullast on ainult abielusõrmus. Need ehted on nii erilised, ainulaadsed, isikupärased … hea tunde loojad. Olen rõõmus ja tänulik, et kohtusime!
Mina olen viimasel ajal rõhku pannud Eesti disaini ehetele. Hea tunne toetada “oma” inimesi. Ja need on ju nii ilusad ka. Kuigi teatud brändide puhul on see häiriv, et peaaegu kõikidel samasugused, püüan siiski eristuda veidi ja otsida unikaalsemaid isendeid. 🙂
Mulle on kingitud einevatel aegadel suht palju ehteid , aga kannan ainult neid, millel on mingi lugu. Proovin ikka igalt reisilt midagi mälestuseks osta, brändi taga ei aja, eelistan käsitööd.
Hmm, ehted… Teema, millele ma polegi eriti mõelnud. Kuigi natuke ehteid mul siiski on.
Abielusõrmust kannan, see on tavaline traditsiooniline kullariba. Rohkem kuldehteid mul pole ega ole kunagi olnud. Olen alati kandnud hõbedat. Uushõbedast on mul reisidelt ostetud ehted, need on reeglina lihtsad, aga kõige parimal juhul viitega sellele konkreetsele riigile. Iirimaalt ristikheinalehekestega komplekt, Šotimaalt imeilus ohakaga komplekt jne. Mõned üksikud kindla kujuga hõbekõrvarõngad olen kodumaalt ka ostnud.
Siis on mul hulgaliselt lapse ja tema sõbrannade tehtud ehteid. Noh, tead küll – natuke plastikut, veidi klaasi, metalli, parajalt värvikirevad, lapsikud ja üsna maitsetud. Jah, ma kannan neid, sest need on just mulle tehtud erinevate lastekäte poolt. Olen käinud ühel väga rangemoelisel koosolekul, kaelas kaks pikka keerdu nööri otsa aetud lopergusi lillelisi fimopalle ja eresinise sädelusega ülepuistatud makarone. Laps oma käega pani mulle need tookord kaela, et mul kergem päev tuleks.
Mul on pubekapõlvest pärit endavalmistatud puitehteid ja mõningaid metallist valmistatud ruunimärke, mis sõbrad on kinkinud. Paar korda aastas kannan.
Aga kõige rohkem on mul vanaaegseid ehteid, mis on minuni jõudnud erinevaid teid pidi. Pronks ja vanahõbe. Ema noorepõlve ehteid on, nõukaaegne filigraanne vanahõbe ja email või klaaskivi. Tsaariajast on, ühte kannan igapäevaselt. Vanaemade prossid, kaelaeheteks ringi tehtud. Rohkem kui 1000 aastat vanu viikingiaegseid ehteid on samuti. Kõik on sageli käigus.
Loosis osaleda ei soovi.
Avastasin enda jaoks poolvääriskivid mõned aastad tagasi ja umbes samal ajal avastasin WW ehtepoe netist. Seal käin tihtipeale piilumas, et kannaks küll heameelega ühte, teist ja kolmandat ehet (sest seal on kõik nii lahedalt erilised) ja eriti suur soov oleks saada endale jämeda hõbeketi keti otsas rippuvat suurt ripatsit! Muidu kannangi vaid poolvääriskividega hõbeehteid, muud (plastikust, klaasist) ei huvita mind enam üldse.
Polnud samuti kuulnud sellisest ehtepoest, aga ma parajast pärapõrgust kah😆. Vaatasin siis huvipärast Ww lehekülge. Vau! Nüüd ei teagi, kas minna kohale, ma ei saaks sealt vist enam välja. Just sellist tüüpi ehted, mis mulle meeldivad, isikupärased. Olen tahtnud omale kuldkõrvarõngaid,( kahed eelmised olen kaotanud) aga kullapoodides pole midagi silma hakanud, kõik ju ilus aga kuidagi isikupäratu. Siit aga ahhaadi või turmaliiniga kõrvarõngad …ooo.
Kannan kõike: kulda, hõbedat, odavpoe ehteid, mis tuju just on.
Ühed roosa kvartsiga kõrvarõngad Wildwomanist tõi jõuluvana kuuse alla ja on ühed suured lemmikud 🙂 Käin tihti Wildwomani lehel piilumas aga osta ei tihka, ehk mul veab 😉
Avastasin enda jaoks wildwomani juba mitu aastat tagasi, esialgu interneti kaudu, siis popup poe kaudu kodulinnas ning nüüd olen külastanud ka nende Tallinnas asuvaid kauplusi. olen 100 % nõus väitega, et need on parimad ehtepoed nii ehete valiku kui seal töötavate inimeste poolest. igapäevaselt kannan ww kaelakeed koos riptasiga ning elukaaslaselt kingiks saadud ww kõrvarõngaid. lisaks olen neilt soetanud veel mitu sõrmust, kaelakeed ja ripatsit. Käevõrudena kannan enda disainitud ja valmistatud poolvääriskividest ehteid.
Armastan jõulisi ja etnosugemetega ehteid ja WildWomani fänn olen juba pikka aega olnud.
Viimane kord kui WildWomani poes käisin armusin ma nende oma disaini – ma ei teadnudki, et nad ise disainivad ja toodavad. Supper ägedad, kuku pikali. Tõesti, kui sa ei taha käia ehtega, mis kõigil küljes ja ühesugused – siis see on see pood kuhu tuleb minna. Ma lihtsalt imetlen WW’d.
Kannan hõbeehteid ja poolvääriskividest käevõrusid, kõrvarõngaid. Expressionsi jt tilulilu ehteid ei kanna, ei meeldi.
Ma olen eriti usin uute ehete ostja , kuid kannan ikka neid mida olen harjunud kandma. Millel on tähendus minu jaoks. Kui leian midagi mis kõnetab siis kannan aastaid… 😉
Olen kullakandja olnud alates teismeliseeast aga viimase aasta jooksul olen avastanud, et disainehted on ka nii ägedad. Wildwomani poest leiaksin kindlasti endale lõpuks ka ühed mittekullast kõrvarõngad, mida hea tundega kannaksin 🙂
Kannan tavaliselt abielusõrmust ja varasemalt ka vaarema kihlasõrmust, mis pärit 1870ndast aastast, ent ajapikku on sõrmuse sisekülg nii viledaks kulunud, et võib põhjustada pisikese sisselõike.
WW-st leidsin erilised sõrmused 🙂 ja korallidega kõrvarõngad.
Minu nõrkus on prossid. Reisides käin alati ehtepoes ja vaatan, kas mind midagi kõnetab. Viimati ostsin St.Peterburist ühe Vene ehtekunstniku merevaigust suitsupääsukese prossi – see pross oli mind seal oodanud. Tuginedes müüja sõnadele olid seni enamus uudistajaid sellest mööda astunud (see võis ka mesijutt olla, kuid kõlas sellele vaatamata siiralt)…ja see minuga kaasa tuli.
Nooh… ehetega rohkem selline lugu, et igapäevaselt tagasihoidlik käekell praktilisel põhjusel, niisiis ei saa isegi ehteks lugeda, ja vaid aegajalt mõnel pidulikumal juhul kõrvarõngad jm, mis pole isegi väärismetallist. Samas vanus juba selline küll, et võiks endale mingid stiilsed ja veidi väärikamad ehted valida. Nii et loosivõit kuluks ära 🙂
Mina armastan ehteid, aga mul on kahjuks neid vähe ja kannan ka harva. Rahakott ei käi üle sellistest, mis päriselt meeldivad ja elu on näidanud, et odav on ikka jama. Armastan ripatseid, sest on kerged, elegantsed ja ei ahista. Kõrvarõngad ajavad kõrvad valutama ja sõrmuseid kipun kaotama. Siiani nutan taga tohutult lahedat hõbedast käsitöösõrmust, mille peika kinkis ja mille Statoili kraanikausi äärele jätsin 😭
Praegu on mu ehted küll enamik saadud kas H&Mist, Expressionsist või New Yorkerist, aga kõik on hoolikalt valitud, vastates minu stiilile ning on saanud komplimente, sest petavad ära!
WildWoman paneb küll vesistama oma ürgnaise ripatsitega…
Kannan peamiselt abielusõrmust. Varasemalt ka vaarema kihlasōrmust (aastast 1870), kuid aeg on teinud oma töö ja sõrmuse äär nii terav, et võib nahka sisse lõigata.
Ehetest kannan peamiselt prosse, mida ostan reisidelt. Viimane leid oli S.Peterburist merevaigust suitsupääsuke, millest müüja sõnul inimesed külmalt möödusid, ent mis oli mind oodanud…imeline kunstitöö … ja sealt ta minuga kaasa rändas.
Leidsin WW-lehelt korallidega kõrvarõngad ja tsitriiniga sõrmuse, mis on täpselt minu.
Ohsapoiss … nüüd ma ei saa enam und ka. Nii ilusad ehted!
See roosa kvartsiga käekett https://wildwoman.ee/roosa-kvartsiga-kaekett-b802 on lihtsalt uskumatu!
Paneksin ennast kohe 10x loosi kirja ka.
Pingback: Tarokaardid: alateadvus või tõde? – estonianwithabackpack