Minu suhe WildWoman ehetega sai alguse üsna hiljuti ja kogemata. Ma ilmselt olin üks väheseid naisi Eestis, kes sellest ehtebrändist midagi kuulnud ei olnud. Kui jagasin pilte nende T1 poe avamispeost õhkasid paljud kaasa, et see just nende lemmikbränd. Mina tundsin end nagu naine metsast. Hmmm… Ühesõnaga. Sain ma nendega tuttavaks, kuidas ma sain, oluline on, et sain.
Mulle pugesid need ehted koheselt hinge. Selleks on mitu väga lihtsat põhjust. Mul tekkisid nende ehetega seosed.
Lapsepõlvest mäletan ma tädi Thead, kes oli tõeline daam – kandis alati uhkeid ja ma julgeks öelda, et tolle aja kohta isegi ekstravagantseid ehteid, punaseid huuli ja lõhnas tugevalt Dzintarsi lõhnaõli järele. Ma imetlesin ja kadestasin teda ning lubasin endale, et tahan suureks saades olla samasugune daam. Daamiks ei ole ma veel saanud, aga kes teab, võib olla pole ma ka veel suureks saanud.
Vahetusõpilasena Norras olles sai minu parimaks sõbrannaks Uus-Meremaalt pärit Faylyn. Kui oli aeg lahku minna, kinkis ta mulle ühe imeilusa merekarbist ripatsi. Tol ajal ma hõbeehteid ei kandnud ja nii sai ta mingi hetk lastud ümber teha kuldsõrmuse kiviks, ent olles halvasti kinnitatud, kadus see kahjuks lõpuks siiski ära.
Kohe kui ma WildWoman ehtemaailma sisenesin tulid mulle meelde tädi Thea ja Faylyn. See oli hea tunne. Ma tundsin, et olen õiges kohas. Etteruttavalt võin ka öelda, et WildWoman ehtepoed on olnud ainsad ehtepoed, kuhu minnes ma olen tundnud, et ma olen oodatud. Kõik teised poed ei tundu kutsuvad ja mul on alati tunne, et ma segan seal müüjat, eriti viimane kord kui ma endale kõrvarõngaid läksin ostma tundsin ma, kuidas müüja mind pealaest jalatallani mõõtis, et sina, mida sina siit poest tahad. See oli äärmiselt ebameeldiv tunne, ma ostsin küll kõrvarõngad ära, ent tagasi ei ole ma sinna poodi läinud. See vahejuhtum oli viis aastat tagasi. WildWomani ehtepood, eriti Kadriorus (Vilmsi 27) asuv pood ei ole üldse nagu pood, see on nagu ühe uhke naise aaretekamber, kuhu võib end tundideks ja tundideks unustada.
Hiljuti ma end sinna tundideks ka unustasin. Nad korraldavad oma poekestes palju toredaid üritusi ja kutsusid mind külastama poodi kui neil oli külas ka tarookaartidel ennustaja. Fun fact – mulle meeldib tohutult astroloogia, aga ma ei ole kunagi lasknud endale ennustada. Nüüd lasin. Natuke kõhe tunne tekkis kui see, mida see naine ütles, paika pidas või pigem, et ma sain aru, mida ta ütles. Jajaaa, skeptikud ütlevad, et nad räägivad ju seda, mis kõigile sobib, et sa ise mõtled sinna juurde, mis sul parasjagu meelel või mida sa tahad kuulda, aga ma ei teaaaa….On vaid üks inimene, kes mind varasemalt liblikaga võrrelnud ja põhjendanud ära, mida ta selle all mõtleb, rääkimata muudest asjadest, mida lampi ja igale suvalisele on minu meelest keeruline öelda nii, et see täppi läheks. “Kui nalja ei saa, siis mina ei mängi on sinu suhtumine,” ütles ta mulle. Isegi kui te tunnete mind vaid läbi blogi, siis te ju teate ka, et see on lause, mis mind absoluutselt iseloomustab.
Ja siis ehted. See paganama ehtepood ajab iga naise hulluks. Teate, ma natuke tundsin end nagu printsess kui mul lasti peaaegu kogu ehtepood “selga” proovida, et ma leiaksin oma ehte. Selline kannatlikkus ja selline pühendumus, mina oleks minusuguse pirtspeki ammu pikalt saatnud, aga mitte need naised seal. Oo ei, proovi, võta aega, katseta, vaata, tunneta. Ma kasutasin seda maksimaalselt. Lõpuks jäid valikusse neli sõrmust ja üks ripats. Ma ei osanud valida, ma eeeeiiiii oooosaaaanud vaaaalidaaaaa. “Vat kõrvarõngad ma küll välistaks hetkel, ma ei kanna väga kõrvarõngaid,” vastasin ma, kui nad mind lõpuks ikka ka kõrvarõngaste juurde suunasid. “Aaa, no muidugi, sa ju kannad Ti Sentosid,” naersid nemad. Selgitasin, miks ma neid kannan (ja palun ärge nüüd arvake, et ma suhtuks Ti Sentodesse üleolevalt, need on minu meelest tegelikult väga kaunid, klassikalised, aga need on kõrvas igaühel). “Ma tean täpselt, mida sa mõtled, ma tean, milliseid kõrvarõngaid sa kannad,” ütles üks neist võrratutest daamidest seal poes, “aga seda tüüpi meil väga hetkel ei ole.” Kurb ma ei olnud, sest ma polnud kõrvarõngastest huvitatudki. “Oot, ühed leidsin!” hüüatas keegi ja näitas mulle kõrvarõngaid, mis olid tõesti minu teetassike. “No proovi, proovi kõrva ka!”
Ma proovisin, noh nii poolviisakusest… Ma ei liialda, et kohe kui ma need kõrvarõngad kõrva panin, lõid need mu särama. Need olid nii minu kõrvarõngad kui veel vähegi olla saab. Seal samas letil olevad Ti Sentod tundusid ühtäkki nii mannetud, kõik enne välja valitud sõrmused ja ripatsid olid meelest läinud ning mul oli silmi vaid nendeks kõrvarõngasteks. Need karjusid “Eveliiiiiiiiiiiiis!”. Enne kui ma sain endasse armumisest üle tänu uutele rõngastele, oli mul kaelas juba kõrvarõngastega kokkusobiv ripats. Ma tundsin end Naisena suure algustähega. Nagu oleks suureks kasvanud ja tädi Theaks saanud.
Ma ei tahaks öelda, et see on koostööpostitus, ses mõttes, et ma ei tahaks, et te arvaks, et ma kiidan lihtsalt kiitmise pärast, sest peab. Aga samas, te ju tunnete mind. Kas ma kiidaks midagi, mis mulle ei meeldiks? Just. Iga kiidusõna, mis ma selle poe, nende ehete ja sealsete võrratute võrratute naiste kohta ütlen on sulatõsi, ilma liialdusteta. Pealegi – WildWoman ei vaja liialdusi. Koostöö või mitte.
Kood estonianwithbackpack10 tagab ka teile alati -10%, aga mul on teile seekord pakkuda ka midagi rohkemat. 50-eurone kinkekaart läheb loosi kõikide kommenteerijate vahel. Rääkige välja, milliseid ehteid teie kannate? Millised on teie lemmikud? Nii WildWomani valikust kui üldse.