Paar päeva tagasi potsatas meie postkasti kiri teatega, et Ida on alates august 2019 võetud vastu Lillehammeri Hammertuni kooli esimesse klassi. Ida on siis veel viie-aastan. Täpselt nii ongi, et kooli alustavad lapsed seal viie-kuueaastaselt, sõltuvalt sünnipäevast. Kui ma vaatan Ida Norra lasteaiakaaslasi, siis osa neist käis veel aasta tagasi mähkmega, kirjutada ja lugeda ei oska neist keegi, numbreid ka ei oska. Ometi ei ole nad rumalad, nad on taibukamad ja tragimad kui lasteaialapsed Eesti lasteaias.* Nad on nutikad ja saavad paljus paremini hakkama kui nende eakaaslased Eestis. Miks? Neil puudub pinge ja stress, vanemate, õpetajate ja ühiskonna poolt. Lasteaed ei ole ka Norra vaid hoiufunktsiooniga, ent põhirõhk õpetusel on muus kui ABC ja 123 õppimisel. Nad saavad lasteaiast kaasa oskused, mida meie lastel tihti vajaka jääb. Ma tean 5-6 aastaste laste gruppi, kes käis poolekilomeetrisel “matkal” ja suur osa lastest väsisid ära, sest nad ei ole harjunud liikuma. Ida ja tema Norra lasteaiakaaslaste jaoks ei ole mitte midagi ületamatut paarikilomeetrises matkas mägedes.
Norra lapsed alustavad õppimist koolis. Esimeses klassis. Kindlasti on lapsi, kes juba oskavad lugeda ja kirjutada ning arvutada, kuid see ei ole eluliselt oluline. Teised ei oska – pole probleemi. Õpivad. Need lapsed ei jää oma arengult maha ega ole milleski halvemad kui eakaaslased Eestis ja keegi ei tule selle pealegi, et lapsi lahterdada – tublimad ja mahajäänumad, kelle pärast teised igavlema peavad. Muuta ei tule mitte lasteaedade süsteemi, et koolivalmiduse tase oleks ühtlasem, vaid muuta tuleb meie iganenud haridussüsteemi üleüldiselt. Ma ei liialda kui ma arvan, et Eesti koolid on ühed tagurlikumad. Me väärtustame vaid hindeid ja tulemusi, mitte indiviide nende hinnete taga. Meie haridussüsteemi võtab kokku allolev pilt:
Albert Einstein on öelnud kuldsed sõnad: “Igaüks on geenius. Aga kui hinnata kala tema võime järgi ronida puu otsa, siis ta elab kogu oma elu uskudes, et ta on rumal.” Täpselt nii meie haridussüsteem toimib. Minul õnnestus 16-aastasena veeta aasta vahetusõpilasena välismaal, see muutis mind ja minu suhtumist oma teadmistesse, sellega ka usku oma oskustesse ja tugevustesse totaalselt. Ma mõistsin, et ei ole rumalam, sest minu matemaatika hinne oli piiripealne “kolm” (kaldu ikka “kahe” poole) matemaatika viielisest ega targem klassikaaslasest, kes sai kirjandi eest “kahtesid”, samal ajal kui mina noppisin “viisi”. Meil olid erinevad tugevused. Me olime ja oleme siiani erinevad. Eesti koolidesse on vaja sellist hoiakut, mitte paluda kalal puu otsa ronida ja seda hinnata.
Minu lasteaiast ja koolist on möödunud 30 aastat, selle ajaga ei ole suurt mitte midagi muutunud. Oleks aeg midagi muuta. Muutus ei pea algama lasteaiast. Lasteaia algne hoiufunktsioon EI TULE asendada tänapäevasele alusharidus asutuse vajalikkusele. EI TULE viia sisse võõrkeeleõpe lastaia eelviimases rühmas. EI TULE koostada õppeprogramme, mis tagaksid ühtse kooliküpsuse kõigile lastele. Laps EI PEA (võib, aga ei pea) nelja-aastaselt oskama lugeda, viie-aastaselt matemaatikat ning kuue-aastaselt võõrkeelt. Lasteaed EI PEA OLEMA väikese inimese töökoht. Millal siis laps saab laps olla? Tal on ees vähemalt üheksa aastat kooliteed, kus elu suuresti koosnebki õppimisest. Uskuge mind, kui ta ei oska esimeses klassis kirjutada, siis üheksanda klassi lõpuks võib ta osata kirjutada paremini kõigist nendest, kes nelja-aastaselt juba lugesid.
Mul on siiralt kahju, et Ida ei saa oma kooliteed alustada Norras. Õnneks saab ta vähemalt käia osaliselt Norra lasteaias. Nautida laps olemist ilma surveta olla kellestki parem või vähemalt samaväärne. Ja ennetades kommentaare, siis oma vanuse kohta on ta uskumatult tark laps – tähti tunneb, veerib kokku sõnu ja numbritega on ka rohkem sina peal kui mina kunagi olen olnud ehk et mitte selle pärast, et ta oleks rumal ja ma kardaks, et ta ei saa Eesti koolis hakkama, tahaks ma, et ta saaks Norras koolis käia.
Postitus on vastulause Kristiina Heinmets Aigro arvamusartiklile.
*muidugi ma üldistan
**päisepilt on tehtud märtsis. Lapsed nautisid esimest kevadpäikest ja keeldusid kõik koju minnes endale rohkem riideid selga panemast. Keegi ei saanud šokki.
mul üks laps käis lasteaia lõpus keeleringis, teine ei käinud… see esimene sai koolis keelega kergemini sina peale kui teine. võib-olla on lapsed lihtsalt erinevad aga võib-olla noorest peast keeleõping siiski mõjub paremini? mul ei ole midagi selle vastu, kui lapsed lasteaias erinevaid asju katsetada saavad, sh võõrkeelt aga programmi läbimine ja hinnangute andmine ei peaks olema lasteaia teema, ka mitte algklasside teema. minu arvates on eestis see üleminek lasteaialt koolile järsk ja selle asemel, et teha kooli paindlikumaks (kunagi korra üritati, nii aastal 87-90 või miskit sinnakanti, igatahes mu 84 sündinud vend läks kooli nö 6-aastaselt (tegelikult oli ta 7 täis)…. aga meil tehakse lasteia lõppu koolisarnasemaks ja see on mu meelest nihkes. kõik need eliitkoolid tuleks sellistena ümber teha, alates põhikoolist, mitte varem. algklassidest alates peaks olema muusikakool aga see ei peaks takistama lapsi põhikoolis juurde võtta… või siis balletikool (aga see oli juba vanasti vist alates 3. klassist?)
nii et probleem on märksa laiem kui Kristiina Heinmets Aigro oskab märgata… kuidas Norras õpetajate arvuga rühma kohta on? Iseenesest see 1 õpetaja 2 asemel on niijanaa, erinevad ja üksteist täiendavad õpetajad on mu meelest parem lahendus kui vaid, no OK muusika ja liikumine tulevad lasteaias lisaks aga ma ei tea, kas sellest piisab? tänapäeval on lasteaedades raskeid lapsi, see õpetajate puhkepäevade ja vahetuse teema laseb neil pisut enam taastuda (mu elukaaslane käis mingi aja ühe sellise probleemse lapse tugiisikuks lasteaias, see pole mingi külajutt).
Jah, sellega ma olen nõus, et proovida ja katsetada võib ja kindlasti ei tule keeleõpe jms varases eas kahjuks, aga see ei tohiks olla nõue ning kindlasti ei peaks hinnanguid antama lasteaias ja algkoolis.
Lasteaia lõpp (sain sellest alles hiljuti tuttava õpetajaga vesteldes) on JÕHKER, ma ei teadnud, et lapsed peavad nii palju asju teadma, enne kui saavad kooli. Selles mõttes kui Ida oleks Norras lasteaias käinud ja siis siin kooli läinud, siis ta oleks ilmselt totude kooli saadetud? Eliitkoolid sellisel kujul on mu meelest täielik pullikaka, jube pinge ja piin lastele, vaid selleks, et emad-isad saaks vastu rinda taguda ja öelda, et aga minu laps küll…
Norras on rühmas kaks õpetajat – üks nö pedagoogiline juht ja teine õpetaja, lisaks siis 1-2 assistenti.
Sulle vastab eliitkooli lapsevanem:
Mis täpsemalt on pullikaka?
* kas kujundav hindamine?
* kas lapse võimetele vastavad (lisa)ülesanded?
* kas koolivorm?
* kas kodutööde tegemise harjumuse tekitamine?
Minu lapsele see küll pinge ja stress ei ole, ta ei teagi, et kool võiks teisiti olla. Muidugi huviringides kohtub ka teiste koolide lastega ja kuuleb, kuidas seal asjad on.
Aga mida teeksid siis lapsega, kes kohe-kohe saab 6 ja arvutab mitte ainult 10-ne piires (loen siin, et tavakoolis nõutakse seda 1.klassis). Mina ei ole oma lapsi ettetreeninud, aga lähtun sellest, et mis neile huvi pakub, sellega tegeleme. Ei ole ju mõeldav, et ütlen talle stop, seda pole vaja enne 1.klassi osata, ära mõtle sellele või siis vastupidi, mida selline laps teeb tavakooli 1.klassis, igavleb ja vahib aknast välja?
Päris karmilt ütled nn eliitkoolide kohta. Mingi isiklik trauma või mille pinnalt sul nii üdini negatiivne ja üldistav arvamus on kujunenud? Ma õppisin 12 aastat ühes sellises ja ei lapse seisukohalt ega nüüd täiskasvanuna tagasi vaadates saa kuidagi nõustuda. Neist koolidest on aastate jooksul tuhanded lapsed läbi käinud – tõesti arvad nagu nende vanemad poleks südamest hoolinud, ei teeks valikuid oma lastele parimat soovides ja suruks neid teatud koolidesse ainult selleks, et saaks endale rusikaga rinda taguda? Hmm.
Üks mu TPLis õppiv väike sugulane on hetkel haigena kodune ja kurdab põhiliselt seda, et tahaks juba kooli tagasi. Teed siit järelduse nagu oleks tegu kergelt masohhistiga, et kogu seda “jubedat piina ja pinget” taga igatseb? Või on äkki võimalus, et talle päriselt ka meeldib oma kool ja seal õppimine?
Aga kaua ta Norras niimoodi lasteaias käia saab? Aasta vast veel, jah? Ja edasi?
Rohkem ei saagi, lasteaed saab seal ju läbi, peaks sügisel kooli minema. Aga ta on saanud seal siiski 1,5aastasest alates käia saanud ja käib osaliselt praegu kuni suveni.
Kasvuaastat nende süsteemis siis vist ei eksisteeri?
Aga mida tehakse lastega, kes juhuslikult siiski ei ole kooliküpsed või kelle puhul on näha, et on tekkiva pervasiivse arenguhäirega? Ma ei mõtle, et sa peaksid Norra süsteemi nii peensusteni tundma, aga no mine tea. Võõra riigi asjad on põnevad 🙂
Selle kohta ma jään jah vastuse võlgu, hakkasin uurimagi, aga ei leidnud kohe infot. Võib olla siin lugejate seas on koolilastega nö norrakaid, kes oskavad kommenteerida. Ise ka tahaks teada huvi pärast.
Kle, ära ohi. Vastik kibestunud mutt oled, tegele endaga, vb siis kogu maailm ei häiri sind. Tegele endaga, et sa ei peaks oma lapsele seda laksu andma ja tegele endaga, et sa ei peaks emmet/advokaati kohe endae appi iga kriitikaga kutsuma.
Hasti ebameeldiv, vinguv, rahulolematu loll naine tundud.
Ja sina tundud selle eest meeldiv ja sõbralik inimene. Rohkemasse vestlusesse ei ole sinuga mõtet astuda, sest see oleks nagu tuviga male mängimine. Oled kuulnud: “Arguing with idiots is like playing chess with a pigeon. No matter how good you are, the bird is going to shit on the board and strut on the board like it won anyway”
Aga mis sa siis ütleksid, kui ma nüüd tuleksin ja su uksele koputaksin? Kas oleks suu vett täis või ütleks mulle otse näkku ka seda, mida siin anonüümselt?
See pole vinguv teema, vaid probleem, mis on meie ühiskonnas juba ammu ammu… Veider, et kui keegi seda märkab ja avaldab arvamust, jagab näiteid naaberriigiga, on see vingumine?
Ja nii suhtledki teise inimesega? Kas vanemad mitte midagi ellu kaasa ei andnud? Lubage küsida, et millisest ….august Sa pärit oled? Kus kasvasid, koolis käisid ja kuidas Sinust selline sai?
kle muti, kolm kaunist sõna sulle- KÄI KÄHKU ÄRA!
See siis muidugi Kle-le kirjutatud. Õuuuudne, millist s..a maa kannab 😜
😂😂😂 Loe esmalt enda kirjutatud kommentaare, siis näita seniste peale näpuga!
Sama küsimus sulle nx:
Ja nii suhtledki teise inimesega? Kas vanemad mitte midagi ellu kaasa ei andnud? Lubage küsida, et millisest ….august Sa pärit oled? Kus kasvasid, koolis käisid ja kuidas Sinust selline sai?
Ma pole alati Eveliisiga ühel arvamusel, ja kui ma ei ole, siis ma lasen selle endast mööda… Sest inimestw arvamused ei kattugi alati. Proovi ka teinekord, selle asemel, et sellist kelbast suust välja ajada😂
Minu meelest on täiesti absurd praegune olukord. Aga võin öelda, et väga palju on ka õpetaja teha. Nii veider, kui see ei tundu, aga erinevates koolides, erinevad õpetajad teevad erinevalt. Süsteem kui selline on igalpool üks, ehk siis programm. Aga kui mu laps kooli läks 4a tagasi, siis ma vist nutsin rohkem kui tema. Pmt oli reegel, et kodus õpid, koolis harjutame. Ma pidin konkreetselt õpetaja tõõd tegema. Ütleme nii, et nõuded kui sellised olid esimese klassi laste jaoks ikka eriti debiilne. Pididki juba kohe oskama soravalt lugeda, peast 10 piires kiiresti arvutama. Kodutõid anti nii palju, et pidin lapse trennist ära võtma. Siis iga kuu 1 kohustuslik raamat läbi lugeda, MUUDKUI Harjutama neid, milles veel 100% tugevust polnud. See oli päriselt ka üli haige!
Kui väikelinna kolisime, siis siin on ikka total teistmoodi. Õpetaja on alati lapse jaoks olemas! Klassijuhataja helistab aeg ajalt, et küsida “kuidas läheb?” õppimist on täpselt nii palju, et mis tunnis ei jõutud valmis, on kodus vaja lõpetada. Pmt polegi õppimist. Laps saab trennis käia ja kohustuslik raamat on kolme kuu jooksul 1
Õpetaja käib lastega kinos, teatris, väljasõitudel, korraldab erinevaid asju ja laseb lastel ka korraldada. Ma ei saaks rohkem rahul ollagi 🙂
Hinnatakse küll natsa rangelt, minu meelest…aga arvan sama, et mingisugune hindamine võiks olemata olla. Mina ju näen, et laps pingutab. Ja need kontrolltööd, nagu ta ise ka ütleb, paneb teda pabistama ja ta ei suuda rahuneda, sealt ka lohakus vead… Ja kuigi lohutangi teda sellega, et MEIE ju teame, et see töö võiks vabalt 4 olla, aga esiteks hinnatakse rangelt ja teiseks tema enda ärevus… Nõme!
Lasteaia suhtes jällegi… Nii oleneb vist asukohast ja õpetajatest.
Viimase aja mood on lapsi sildistads, et saada neile tugiisikud, mille tõttu on ka õpetaja tõõ koormus laste arvelt väiksem.
Meie rühmas on küll kõik positiivne. Elame looduküllases linnas, ja matkamine ms on iga ilmaga!
Kas sa selle “sildistamise all” pead silmas lastele puude määramist? Sest minu teada on võimalus tugiisikule ainult raske ja sügava puudega lastel, kelle puhul pole mingil juhul tegu sildistamisega, vaid reaalse probleemiga ja vajaliku abiga.
Tugiisik ühtlasi on võimalus eripäraga lapsel aidata kohaneda tavagrupiga, et ei peaks last tingimata kuskile peitu pistma. Mõne lapse puue on ajas paranev või suisa mööduv, ajutine tugiisik on iga kell etem kui püsiv mahajäämus.
Just nimelt sildistamist, sest need kõik lapsed ei ole kindlasti sügava puudega. Sõimerühm, kus lihtsalt otsiti lastel pidevalt mingit “viga”, et leida tugiisik. Kui rõõmsad olid õpetajad, kui said lapse lõunaaeg koju saata, kui rühmas oli vähe lapsi jne… Mina olingi sügava puudega lapsel tugiisik, seda rohkem mind närvi ajas, et lastega ei viitsitud tegeleda.
Ma olen sinuga nõus, et osadel on vaja, et järele jõuda, või puudega lapsel peab olema keegi kõrval. Täpselt nii ongi! Aga oma kogemusest nähtuna, julgegi ütelda, et osad “sildistavad”
No mina olen sinuga nõus, et väga palju sõltub õpetajast, aga eriti ei tahaks nõustuda, et õpetaja või lapsevanema “otsitud viga” midagi määraks. Kui ikka psühhiaater või vastavad uuringukeskused lapsel probleemi ei näe, siis ei tule ka puuet/”sildistamist”. Piiripealsel juhul võib määrata kerge puude, mis ei anna õigust tugiisikule.
Kehv õpetaja (ja neid kahjuks on) võib otsida vigu palju tahab, aga tema tahtmine ei ole see, mille alusel lapsele määrataks raske või sügav puue.
Mul on kogemus sugulasega, kes oli veendunud, et tema laps on autist. Ta rõhutas seda lasteaias pidevalt ja õpetajad olidki suhtunud lapsesse vastavalt. Huvitaval kombel ei olnud selle diagnoosiga nõus oma ala spetsialistid, alates lasteaia eripedagoogist (last uuriti korduvalt), nende arust vajas ravi hoopis ema. Ema vahetas selle peale spetsialiste, sai järgmiste juures üsna samasuguse hinnangu ja oli arstiteaduses ääretult pettunud. Ta proovis oma last ka MMS-iga ravitseda, mees sai õigel ajal käpa vahele ja täna see naine oma last enam ise kasvatada ei saa.
Samas on mu sõbranna tervemoelisele lapsele määratud raske puue. Tõenäoliselt J ütleks, et otsitud põhjus, sildistamine, et saada tugiisikut. Nii see siiski pole, lihtsalt lapse eripäradest saab aimu ainult temaga koos tegutsedes või teda pikalt jälgides. Vajab oluliselt rohkem tuge ja üleminukuabi, kui seda saab, on nagu tavaline laps, kui ei saa, siis tuleb põrgu maa peale. Osad on tembeldanud lapse halvastikasvatatuks, päriselt on tegu raske aspergeriga.
Ah, võiks lõputult vaidlema jäädagi, aga tundub, et vales blogis vale teemaga haugume 🙂
ma saan võrrelda oma kahe lapse pealt – esimene läks kooli ja mõned klassikaaslased alles alustasid lugema õppimist (mis olekski ju tegelikult ok?), sel aastal läks “teine” kooli- uskumatu mida kõike juba peale teist veerandit küsitakse.. mul juba endal koolistress 🙂
Just sellepärast , et laps saaks olla laps, ei pannud enda oma eelkooli, ei õpetanud kooli jaoks ekstra midagi. Kooli valisin ka sellise, mis toetab minu põhimõtteid, kus esimeste aastate esmane eesmärk ei ole mitte akadeemilised teadmised, vaid pigem lapse sotsiaalne areng. Eesti mõistes ehk tundub eksperiment, aga usun ise selle kooli põhimõtteid ja süsteemi.
Me kolisime Eesti ühest servast teise ja ma väidan, et väga suur vahe on lasteaedadel. Teises küsiti, et kas laps oli kodune, kuigi oli 2 aastat juba käinud lasteaias, ei osanud ta 5 aastaselt suurt midagi. Ma mõtlen siinkohal lugemist arvutamist jms. Ei pidanud vajalikuks õpetada, eeldasin, et kõik tuleb omal ajal. Tuli ka, paari kuu pärast oskas lugeda, vaja oli ju telekas subtiitreid lugema õppida 🙂
Lasteaed valmistas ta kooliks nii hästi ette, et esimesed 4 kooliaastat ei näinud me kodus, et ta õpiks. Hinded olid 4 ja 5, koolis tegi kohe kodutööd ära. Vanemates klassides hinded on ikka head, aga nüüd ikka veidi õpitakse ka. Oleme nõudma hakanud, et reaalainete põhja ikka tugevaks laoks, pärast ei saa enam midagi muidu aru.
Lasteaed ei pea õpetama seda kõike, mida meie 2. lasteaed tegi, aga täna a mõtlen küll, et kolimine oli hea mõte
Väga vastuolulised need sinu vimaste päevade postitused. Ühel päeval peab olema kord ja distsipliin ning lapselikku käitumist karistatakse laksu ja tutistamisega. Teisel päeval- laske lapsel laps olla!- mängida ja vabalt võtta.Sa nagu ei saaks aru, et lapse jonn, ise teha tahtmine jms. ongi just see- laske laps olla- täpselt sama palju nagu soov õppida.
Ära alahinda lapsi- nad on väga uudishimulikud ja tahavad õppida. Ka neid “vastikuid” tähti ja numbreid. Vähemalt enamus lapsi tahab ja see pole mingi laste piinamine. Sinu laps on huvi tundnud ja oskab, nii on ka enamike teiste lastega.
Eestis on koole, kuhu võetakse vaid neid, kes loevad, kirjutavad ja maailma asjade üle arutleda suudavad. Aga kooli võetakse ka kõik need, kes ühtegi eelmainitud asja ei oska. Ei sunnita kala puu otsa ronima- tema läheb endale sobivasse keskkonda ja alustab seal aast ja beest. Lihtsalt järjest vähemaks jääb neid lapsi, kes kooli minnes ühtegi tähte ega numbrit ei tunne.
Ehk siis kokkuvõtvalt- lapsele ei ole vaja sisendada, et Eesti kool on midagi õudset, mis lõpetab lapsepõlve, õppimine on nõme ja kuni teismeeani peab vaid joonistama ja voolima, selle asemel pigem ärgita ja rahulda tema loomulikku uudishimu.
Et siis sa tahad öelda, et kui ma nõuan korda ja distsipliini, siis ma võtan lapselt lapsepõlve ära? Et ainult siis saab olla õnnelik lapsepõlv kui lapsel pole ühtegi reeglit? Laps peab saama mängida, mitte ei pea õppima hakkama nelja-aastaselt, see omakorda aga ei tähenda, et last ei tohiks korrale kutsuda. Mina ei näe siin midagi vastuolulist.
Üks asi veel- sa kiidad Norra koolisüsteemi, aga ma soovitan üles otsida ühe mahuka teadusliku uuringu, mis tehti laste kohta Norra ja Soome koolides. Mida varem märgatakse lapse erisusi ja vajadusi e. sinu sõnul “lahterdatakse”, seda edukam on laste hakkamasaamine ja paremad õpitulemused. Soomes tegeletakse asjaga kohe, kui probleemi märgatakse (lasteaias), Norras alles siis, kui laps koolis kuidagi edasi ei jõua ja hakkam ei saa. Lapse arengus on siiski kindlad etapid, ja suhtumisega “küll ta kunagi ikka lugema. kirjutama õpib” häid tulemusi ei saavuta.
Ma loodan, et see uuring muutis midagi Norra koolisüsteemis, aga võib-olla ka mitte ja “lapsel lastakse laps olla” just niikaua, kuni probleem juba valusalt näkku karjub.
Aga reaalsekt ei ole Norra süsteem ju erinev. Kui seal lähevad lapsed viieaastaselt kooli ja hakkavad lugema õppima, siis siin õpitakse lasteaias lugema samamoodi viie-kuueselt ja lihtsalt kooliminek on hiljem. Ma ei usu, et Norra seitsmeaastased lugeda ei oska.
Ma ei räägi eliitkoolidest-aedadest, aga üldjuhul ei ole kohustuslik enne viimast lasteaiaastat lugemine selgeks saada ja tavaprogrammis pole ka ühelgi aialapsel keeleõpet.
Ok, koolisüsteemi kohapealt on see tõesti vaieldav küsimus, et kas kõiki peaks ühtlaselt hindama või mitte. Täiesti nõus, et igalühel on oma tugevad ja nõrgad küljeid, KUID siin on üks suur probleem sellega. Nimelt põhikoolis on ikka väga vara veel otsustada tegelikult, mis on lapse nõrk või tugev külg. Kui sa lased tal endal valida ja tema vaatab, et ok, mulle mata ei meeldi, teen kekat – siis tegelikult sa viskad ta potentsiaali kohe prügikasti. Me ei tea, milles me oleme andekad enne kui me seda natuke ei õpi. Kogu põhikool ongi üks “natuke õppimine” ju. Seal ei minda veel kuhugi süvitsi. Mina näiteks avastasin oma reaalainete huvi alles gümnaasiumis ja kui mul ei oleks olnud põhja all põhikoolist, siis ei oleks ma selle huvini jõudnud. Hiljem läksin küll humanitaarteadustesse üle, kuid see huvi on säilinud.
Hinded on nagunii nii ja naa süsteem, kuid kuidas sa motiveerid väikeseid inimesi õppima siis? Algklassides on nad totukesed ja saab igatmoodi motiveerida, kuid põhikooli lõpus juba korralikud tarkpead – kui tulemust ei järgne, milleks siis “vabatahtlikult” tegutseda. Eks siin annaks veel mõelda.
Millega ma aga üldse nõus ei ole, on see jutt lasteaialaste kohta. Mul endal on kodus kahene. Suvel, kui laps on 1.5 ja sõnavara veel väga kesine, pidasime emaga maha ühe pika apelsini-vaidluse. Nimelt laps küsis mis värvi see on ja ema vastas, et kollane. Mina ütlesin kõrvalt, et see on oranž, mispeale ema ütles, et see on lapsele liiga keeruline õppida. Ei ole nõus. Meie peres on kollane kollane ja oranž oranž. Täpselt samamoodi suhtun kõigesse muusse. Kohe õpetame asju õigete nimedega. Lapsi ei tasu alahinnata – neil on väga hea mälu. Praegu teab ta värve ja pooltoone ja veel igasugu rahvapäraseid nimetusi ka värvidele. Ei ole keegi teda kinni sidunud ja pähe tagunud neid, ise huvitub. Sama on tegelikult tähtede ja numbritega. Ma ei tea, millest ma oma lapsega räägiks päevad läbi või mida me teeksime, kui me ei õpiks koos uusi asju. See ongi ju nagu vanema mäng ja aeg lapsega. Seletada talle maailma. Ma ei pea seda küll kuidagi lapsepõlve lühendamiseks, et me koos tähti vaatame. Talle pakub see huvi nagu ma arvan et ka igale teisele lapsele. Lihtsalt vanemad tihti alahindavad lapsi.
Kui 4-aastane laps on veel mähkmetes, siis selles küll miskit ei ole, millest eeskuju võtta. See on ka see, et lastakse lapsel laps olla? Ma ei kujuta ette, et mu laps käiks ringi, kokkupressitud kaka kannikate vahel. Lapsel omal on ju mugavam ilma ja meie planeedile on parem ilma. Kas needsamad vanemad, kes räägivad, et lapsi traumeerib potitamine on ka need, kelle lastele ei tohi värve ja numbreid nimetada enne kooli?
Kurb on see, et lasteaia lõpp on tõesti jõhker. Õpivad tähti, numbreid jne. Tulevad siis sûgisel kooli ning koolivalmiduskaardil on ilusti kirjas, et laps oskab kõike ja väga hästi. Ja siis…. ei tunne pool klassi sul ühtki tähte ega numbrit… Minu kui õpetaja jaoks pole probleem see, et ei oska, sest mina ju õpetan neile seda, vaid see, et lasteaed annab massiliselt välja valeinfot, mis teeb nii lapse kooliskäimise, lapsevanema kui õpetaja töö märksa keerulisemaks. Lasteaiad ja koolid võiks rohkem koostööd teha ning lasteaed võiks anda kooliks kaasa oskuse iseendaga elementaarsel tasemel hakkama saada, mitte õpetada tähti ja numbreid. Siis ehk saaksime koolis õppida ja ei peaks kulutama metsikult aega elementaarsete eneseteenindusoskuste või korraharjumuste loomisele.
Elementaarsed eneseteenindusoskused ja korraharjumus peaks tulema ikka lapse kodust. Lasteaed toetab kodust kasvatust.
Kas elementaarsed eneseteenindusoskused ja korraharjumus on tõesti esimese klassi lapse probleemid? Mis see korraharjumus üldse on? Ma pole seda vist täiskasvanuna ka veel ära õppinud…. segadus on mõnus!
Ma pigem arvaks, et lasteaia eesmärk on lastele õpetada sotsiaalseid oskuseid ja julgust olla kodusest keskkonnast väljas. Seda kodus lapsevanem kohe kuidagi ei õpeta, sest grupis võivad sead kägudeks muutuda ja vastupidi.
See on tore arutelu kellegi poolt, kel lastega suurt kogemust pole.
Minu laps õppis neljaselt lugema. Kuueselt arvutas juba ammu ja oli läbi lugenud hulga raamatuid. Mida selline laps teeb koolis, kus teised esimest korda tähtedega tutvuma hakkavad? Tulebki minna “eliitkooli”, kus kõik ammu loevad, mõni arvutab paremini kui mina täiskasvanuna, kakskeelsetest peredest tulnud lapsed räägivad ja kirjutavad kaht keelt jne. Eliitkoolid ongi nende jaoks. Kui pea on kõva, siis seal koolis hakkama ei saa ja vanemal pole millegagi “eputada”. Õppekallakuga koolid on lihtsalt paratamatus. Ka need lapsed, kes varakult akadeemiliselt võimekad, on inimesed.
Ma käisin nn eliitkoolis, üks hetk võtsin vanaema kampa ja kandideerisin mitteeliitkooli, kunstikallakuga kooli, inimlikku ja erisusi aktsepteerivasse kooli. Kusjuures, siiani teen oma maailmapildi avardamisega tööd. Oma lapsi eliitkooli panna ei soovinud, tahtsin et nad näeksid kohe inimlikkust. Võimalik, et mul oligi eriti ebaõnnestunud kogemus ja kodulähedane kool, kus lapsed käivad, on väga kõrgelt hinnatud… oleks see mingi hull ja nõrk kool, võib-olla oleks proovinud mujale aga algklassides liigitamine, oma eliitsuse rõhutamine jne, see jättis mulle lapsepõlves hullu jälje. Mu tavalise kooli klassikaaslastest on saanud juriste, näitlejaid, kunstnikke jne, ise olen magistrikraadiga. Kui poleks olnud eliitkooli, oleks mu lapsepõlv olnud kõvasti õnnelikum.
Minu meelest on lasteaia ülim eesmärk, et laps tunneks end koduvälises ja oma perevälises keskkonnas turvaliselt. Turvaliselt ja hinnatult, et ta julgeks olla laps, aga julgeks ka lihtsalt olla, kui tal ongi need õppimishuvid…
Lasteaial võiks muidugi olla pedagoogiline programm, aga selle eesmärk ei saaks olla, arvutusoskus, tähtede oskus ega ka mingi arv võõrkeelsete sõnade oskus vaid huvi õppimise vastu, huvi maailma vastu, julgus küsida küsimusi ja otsida vastuseid…
Aga noh, see viimane on vist isegi ka eesti kooli puudujääk, mitte ainult lasteaia. Vähemalt nii näen ma oma 14-aastase õepoja pealt, kel superhinded, helge pea, aga kes on lihtsalt nii meeletult kohusetundlik, aga tal puuudub igasugune uudishimu ja huvi õppimise vastu, mis on koolis igavaks paberi (ja arvuti) nühkumiseks muudetud…
Tuleb tunnistada, et mul on ka hea meel, et mu lapsed ei käi Eesti lasteaias ega koolis. Nagu Norraski alustavad Rootsis lapsed kooli sel aastal, kui nad saavad 6 aastaseks. Kooli alustamise tingimuseks on eelkõige sotsiaalsed oskused (spetsiaalpedagoogile saab alati muret kurta, kui vanemad leiavad, et laps pole veel valmis ja kui koolis on probleeme, siis ka sekkub süsteem päris kiiresti ja efektiivselt), mitte teadmised. Teadmiste saamiseks kooli ju minnaksegi! Ja esimeses klassi (no tegelikult on selle nimi 0-klass) pole klassiruumis laudu-pinkegi. Enamasti istutakse vaiba peal ringis ja jutustatakse, mängitakse, aga muidugi on ka laua ääres istumist, i-padiga mängimist/harjutusi, õues hulkumis… selle 0-klassi lõpukski ei pea veel lugema õppima. Lugemisele on rõhk esimeses klassis, ehk siis 7/8 aastastel lastel.
Ise olen siin keeleõppe eesmärgil võtnud keskkooli kursusi. Ägedad! Kas Eestis õpitakse ja harjutatakse niipalju argumenteerimisoskust, kirjutamist ja esinemist nagu siin, seda ma küll ei tea. Eesti meediaruumi lugedes ja politilisi väitlusi jälgides jääb küll kahjuks mulje, et argumenteerimisoskus on ikka täiega lapeskingades ses Eesti ühiskonnas… kahjuks… Ka minu kunagises (Eesti) keskkooli õppekavas see küll nii intensiivne polnud, aga käisin ka reaalkallakuga koolis. Ehk on midagi muutunud…
Jube lahmiv ja nö puusalt tulistav kirjutis inimeselt, kes arvab, et teab jube palju asjast, aga tegelikult ei tea suurt midagi. On ainult kuulnud “lugusid” ja tajunud tujusid ning nüüd neid faktide ja “uskuge-mind” jutuna edasi tahab levitada. Mulle tundub, et sa oled lihtsalt jõudmas faasi kuhu iga pere jõuab kui laps peab kooli hakkama minema ja see tekitab ärevust. Iga suur muutus (mõte muutusest) tekitab ning kuidagi on vaja seda ärevust maandada. Nii õnnestub ilmselt päris hästi – lahmides, kritiseerides ja torisedes.
Sina räägid aiast, tema aia august. Minu meelst rääkis Kristiina rohkem lasteaiakasvatajate koormusest ja ideest et kõik lapsed oleksid enam vähem võrdsel tasemel. Pole mõtet lahmida vastulauseid, see tekst on siin juba uus teema.
Väga raju Eesti lasteaedade ja Eesti laste arengu üldistamine käib selles jutukeses, nagu kirjutaja oleks isiklikult tuttav 121 kohaliku lasteaia õppekavaga – subjektiivsus kuubis. Tundub, et suurem probleem olevat see, et Eestis pole geograafilistel põhjustel Norra mägesid kus lapsed jalutada saaks, tough luck niiöelda. Tegelikult meil on mõnuga väga vahvaid lasteadu mis on kaugel kaugel eelkirjeldatud nõuka ajast, lasteaiakohti lihtsalt pole, ja see on probleem.
Minu laps käis Norras lasteaias ja nüüd on 10 aastat Norras ka koolis käinud. Oleks ma tol hetkel seal lasteaias või esimestes klassides teadnud, kuhu see nn Norra moodi kool välja viib…ma oleks lapse kohe Eestisse viinud.
91´ sündinud mees –
Mähkmest vabanesin 8kuuselt. Enne kooli minekut lugesin ja kirjutasin. Kas see tuli suure pingutusena?
Ei tulnud. Kasvasin maal vanaisa juures. Tegime puid, mina istusin puuhunniku otsas ja vanaisa õpetas mind lugema ja kirjutama. Koolis oli tänu sellele lihtne.
Mõte noortest inimestest kes situvad end 4-5 aastaselt täis ja ei loe ega kirjuta on ausalt öeldes hirmutav.
Pisikene stress, pidev selgitustöö kohustustest, tööst, vastutusest ja tagajärgedest on vajalik. See ei riku lapsepõlve vaid kasvatab ja aitab maailma paremini mõtestada.
Kas pole mitte nii?
Need lapsed mähkmetes olid siiski 3-4, mitte 4-5. Aga sellega olen nõus, et see tundub mulle endalegi arusaamatu, miks mähkmega.
Muude teemadega – nii ja naa. Natuke kohustusi ja selgitusi on kindlasti osa lapsepõlvest, kuid minu arvamus jääb, et neid kohustusi ja nõudmisi on Eestis koolis natuke liiga palju
Ma pole kindel, kas Eveliis nii vanu kommentaare veel loeb, aga jätan enda oma siiski. Mu vanem laps käis lasteaias, kus olid liitrühmad, st kõik vanused alates 3-7 ühes rühmas koos. Lasteaeda läks ta neljaselt, me ei saanud kohe kohta. Tundis tähti, oskas üksikuid sõnu kokku veerida, kirjutas mingeid algelisi kirjakesi. Kodus ma teda õpetanud polnud, kõik oskused olid tulis tema enda huvist asjade vastu. Lasteaias pandi koos kolmestega ja poolekolmestega kriipse paberile vedama, kõhuli maas ja musta kile peal, et põrandat ära ei määriks. Kui saabus viimane lasteaiaaasta, siis oli neil üks kord nädalas tund aega ettevalmistus kooliks. Tavalastaaias oli koolimenajatel eraldi rühm, iga päev tegid harjutusi jms. Tundus, et mu laps jääb teistest täiesti maha ja panin ta eelkooli, et veidigi sarnast ettevalmistust saaks. Eelkoolis kurtis laps kogu aeg, kuidas teised on “nii aeglased”, kõik ülesanded sai mängeldes valmis. Käisime siis kolmes koolis katsetel, kaks neist kodule lähedal ja logistiliselt väga mugavad (bussiga 1-2 peatust sõita), kolmas oli sama kus ta eelkoolis käis, see enam nii kodu lähedal polnud. Elukohajärgsesse kooli oleks jalgsi 20 minutit minna olnud (täiskasvanu tempoga), või siis läbi linna kahe transpordiga sõitu. Katsed läksid edukalt, laps sai sisse igale poole kuhu proovisime. Valisime kodule lähima “eliitkooli”, natuke pidime suunama ka, et eelkkoli kool ei pruugi olla parim valik. Põhikooli sai viite ja mõne üksiku neljaga läbi, gümnaasiumikatsed tegi edukalt igale poole kuhu proovis. Ja proovis ka sellistesse kohtadesse, mis minule arusaamatuks jäid, aga kommentaar oli pärast, et “nüüd ma saan aru kui heas koolis ma õpin”. Gümnaasiumis enam hinded nii head polnud, samas riigieksamid tegi nii hästi, et oleks praktiliselt igale poole sisse saanud. Ja see oli selline kool, kus kodus jäi tõesti õppida vaid see, mida tunnis teha ei jõudnud (tavaliselt mitte midagi). Ilmselt gümnaasiumis oleks veidi rohkem õppima pidanud, aga seda harjumust lapsel polnud, seega lasi ta samamoodi kooli lõpuni.