Ma ei ole kunagi arvanud, et oleksin ideaalne ema, ma ei ole isegi seda muljet püüdnud jätta, vaid ausalt rääkinud, et igasugu meisterdamised ei ole minu teetassike, mängutoad mulle ei meeldi, vabatahtlikult ma kuhugi batuudikeskusesse lapsega ei lähe, kaubanduskeskuste mängutubadest olen siiani samuti suutnud meid eemal hoida, raamatu ettelugemine käib mul hooti, päris ausalt siis kui viitsin (kuigi uuest aastast võtsin end kokku ja sunnin end talle lugema, hetkel loeme vaheldumisi eesti-ja norrakeelset “Sööbikut ja pisikut”). Ma olen oma lapse peale karjunud, ma olen teda tutistanud, ma olen teda isegi löönud. Ei ole ideaalne ema. Ometigi olen ma laias laastus oma emaks olemisega rahule jäänud, kriitikat, et emaks olemine tuli mulle raskelt, on valus olnud lugeda, sest emaks olemine tuli vägagi loomulikult ja kõik see, mida ma olin enne kartnud, tundus maailma kõige loomulikum tegevus, ma lihtsalt ei ole kunagi varjanud, et emaks saamine ja kasvamine on vaid lust ja lillepidu. Nii nagu püütakse millegi pärast muljet jätta. Salaja tunnistavad kõik, et on raske olnud, aga väliselt tahetakse mingil põhjusel jätta muljet, et kurdavad vaid need, kes emaks pole loodudki.
Pika sissejuhatuse lõpuks ütlen ma, et ma ei suudaks kedagi armastada rohkem kui oma last. Ta on muutnud mind paremaks inimeseks, ta on mind päriselt pannud aru saama, mida tähendab armastus. Piirideta armastus. Ei ole midagi ilusamat ja armsamat kui see laps poeb sulle diivanil kaissu ja ütleb: “Ma olen küll unine, aga ma jään sinuga alla telekat vaatama, sest ma tean, et sa üksi kardad seda filmi (“Titanicut”) vaadata.” Teeb hellalt musi ja paitab mu pead ja ütleb, et olen tema armas emme.
See öeldud jõuame me minu posituse pointini. Viis aastat peale emaks saamist saan ma aru, et ükskõik kui palju ma Idaga ei tegeleks, teda igale poole kaasa võtaks, teda õpetaks, talle asju näitaks ja tutvustaks, olen ma emana feilinud. Kust ma seda võtan? See ütlus “laps on kodu peegel”, mida mulle on beebieast saati korrutatud. Ma võtan selle lõpuks omaks ja tunnistan, et jah, mina olen oma lapse ära rikkunud.
Meil on kodus hetkel puberteet, kellega ei ole võimalik suhelda. See tähendab hooti on meie suhtlus nii mõistlik ja vaata et täiskasvanulik ja rahulik, teisel hetkel oleks Idasse nagu saatan pugenud. Ta trambib jalgu, paugutab uksi, tujutseb ja karjub. Me selgitame rahulikult (sest me oleme kuulnud nii palju, kuidas PEAB SUNDIMA end rahulikuks jääma ja armastama last kõige rohkem just sel hetkel kui tundub et üldse ei tahaks seda armastust jagada), kuid Ida karjub edasi, me reaalselt nagu räägiks seinaga. Lõpuks me ütleme kõvema ja kurjema häälega ja selle peale hakkab Ida veel rohkem karjuma – “MA EI TAHA KARJUMIST!” kisendab ta täiest kõrist, trambib jalgu, jonnib, kiunub ja ei kuula ühtegi sõna, mis talle öeldakse. Me oleme küll lapsevanemad, aga siiski ka kõigest inimesed, kellel lõpuks kops üle maksa läheb. Kogu asi lõppeb sellega, et kõik karjuvad.
Ma tean, et lapsevanem peaks igas olukorras säilitama rahu, sest laps on oma tunnetega kimpus ja ei oska teisiti oma tundeid väljendada kui jonniga, aga ma arvan, et viieaastane siiski juba võiks osata kuulata selgitusi ning ma ei saa hakkama jonni ja kisaga, mis mulle vastu kostab kui ma olen 63849 korda rahulikult selgitanud, miks talvel on vaja kindad kätte panna ja miks õue ei saa minna sulailmaga riidest saabastega. Tobe emme, ma ei taha, mulle ei meeldi, mul on vastik, mul on ebamugav, ma tahan! Päevast päeva. Ma lihtsalt murdun. Mul ei ole ülekordidori naabritädi ega üle tee elavat ema/ämma/vanaema, kellele laps sellisel hetkel sülle visata, et mõlemad saaksid rahuneda. Me peame teineteisega hakkama saama nende emotsioonide keskel. See on kurnav kõigile.
Ida suudab halva tuju korral endast välja viia ka kõige rahulikumad inimesed. Nemad küll suudavad end talitseda, aga nad ei näe seda ka iga päev. On hetki, kus meie maailma kõige ilusam ja armsam ja tublim ja asjalikum laps lihtsalt ei kuula. Kui talle midagi pähe tuleb, siis nii ta teeb. Mitte lollusi, ta on selles suhtes beebist saati olnud hea laps, et ei ole ta ühtegi vaasi laualt maha tirinud, ühtegi telefoni wc-potti uputanud, seinu sodinud, aga ta lihtsalt tegutseb. Kui me ütleme, et oota korraks oma võileivaga, et me vahetame riided ära, võib mürki võtta et juba on ta roninud kapi otsa, saanud kätte noa ja nüsib vorsti ja leiba lõigata, ise samal ajal kapil kõlkudes.
Või ei tegutse. Talle meeldib käia laulutunnis ja näiteringis ja tantsimas, aga kui ta ühel hetkel tunneb, et ta ei taha esineda, oma osa õppida ja esitada või trenni minna, siis ta lihtsalt ei lähe. Karjub ja nutab nii nagu tahaks me teda ohvrialtarile viia. Ma olen teda ähvardanud, et siis me ei lähe sinna ja sinna kui sa sõna ei kuula. Vastuseks: “MA TAHAN!” ja sellele järgneb 40-minutiline jonn ja kiun, sest emme ütles, et siis me ei lähe sünnipäevale. Ma saan aru, et ähvardamine on vale, aga ma olen tavaline inimene, mitte õppinud pedagoog, mõnikord ma lihtsalt ei oska teisiti.
Kui meile tulevad külalised on Idal omad ootused. Kui keegi koheselt ei tule temaga teisele korrusele mängima on ta solvunud, tormab jalgu trampides oma tuppa ja karjub nagu Kohviveski, et ta ei tule sealt alla, et külalised on tobedad ja ta tahab oma jonni ära jonnida ning üksi olla. Me laseme tal jonnida ja üksi olla. Ta võib seal kisada pikalt, väga pikalt ja pilduda vihast asju laiali.
Miks illustreerivad seda positust pildid Hedoni 4. sünnipäevast. Me käisime sellel sünnipäeval. Peo lõpupoole oli kell juba palju, lapsed väsinud ja kergelt süttivad väikesed inimpommid. Ma hakkasin Idaga läbirääkimisi pidama, et viis minutit veel ja siis me hakkame minema, rahulikult ja võimalikult mõistvalt, sest ma saan aru, mida tähendab mänguhoo pidurdamine. Selle peale hakkas Ida karjuma, jalgu trampima, kisendas “MA EI TAHA!” ja lõi mind rusikaga näkku nii, et ma kartsin, et mul tuleb sinikas. Ma olin šokis, haarasin Idal käest ja tirisin ta mängutoast minema. Inimesed, kes olid minuga ühes mängutoas nägid närvilist ema, kes oma lapsele liiga teeb ja tema peale häält tõstab. Mul oli piinlik. Enda pärast. Aga ma ei suutnud teisiti reageerida, sest see ei ole esimene kord kui Ida dikteerib kust ja kuna TEMA tahab ära minna. Mulle ei sobi see, see ei ole õige, et mu viieaastane laps ei saa aru, kuna ja miks mõni asi ära lõppeb ning lihtsalt ei suuda sõna kuulata.
Lõpuks see viimane feilimise äratundmise hetk. Ida oli vannis, mängis ja ma pidin tal mingi hetk pead minema pesema, kui ma siis läksin, tahtis tema veekorgi ära võtta, mina panin selle tagasi. Järgmisel hetkel karjus Ida, et seda ei tohi teha, sest vesi läheb siis maha. Ma seletan, et vastupidi, kuid sellele järgnev reaktsioon oli see, et Ida röökis mu peale (sa oled tobe emme, ma tahan issit!) ja keeldus kategooriliselt peapesust. Lihtsalt niisama. Veekorgi pärast. Karjus ja peksis mind kätega. Ma kaotasin enesevalitsuse ja andsin talle laksu ehk siis ma löin teda. Ida hakkas nutma. Sel hetkel taipasin ma, et olen emana feilinud.
Ma ei saa öelda, et tal on kange iseloom (mida tal kahtlemata ka on), ma saan öelda vaid seda, et beebieas on Ida pidanud nägema minu depressiooni ja minu lahendusi olukordadele, on selge, et see on teda mõjutanud. Minu nutu-ja jonnihood, asjade pildumised ja karjumine Mareki peale. On ilmselge, et see on temasse jälje jätnud. Ma olen oma lapse kasvatanud kasvatamatuks oma käitumise ja eeskujuga. See on valus tõdemus ja mul tuleb nutt kurku kui ma saan aru, et mina olen oma lapse ära rikkunud. Jah, see kõik toimus siis kui ta oli kahe-kolmeaastane, aga kas mitte ei öelda, et see ongi aeg, mis paneb aluse tulevikule?
Me palume alati peale tüli üksteiselt vabandust ja kallistame nagu oleks maailmalõpp tulemas. Kui aus olla siis see murrab mu südame, sest mina tean, miks mina vabandan – ma olen täiskasvanu ja oskan asju analüüsida – aga ma ei tea, mida tunneb tema oma südames. “Seltsimees last” mäletate? Leelo arvas, et ta ema viiakse ära, sest ta on halb laps. Lapsed näevad asju hoopis teistmoodi. See hirmutab mind. Kogu selle kompoti sees tunnen ma, et on viimane aeg otsida lapsehoidja, et me kõik saaksime hinge tõmmata ja end tuulutada. Laps ei ole meil ei jalus ega koormaks, mul on natuke isegi kahju iga kord kui teda kuhugi kaasa ei saa võtta, sest ma tean, kuidas ta üht või teist asja naudiks, aga hingetõmbepausi on vaja. Kasvõi kinno minna. Kahekesi. Kui keegi oskab soovitada Mary Poppinsi- tüüpi lapsehoidjat Keila-Saue-Ääsmäe kandis, siis ma olen üks suur kõrv. Ma ei taha olla oma lapsele halb ema, veel halvem kui ma juba olen.
Kõik fotod: Anete Toming
Ma loen su blogi juba päris pikka aega ja praegu hakkas see mulle veel rohkem meeldima, mitte seetõttu, et Idaga tülitseme, vaid kuna sa olid nii üdini aus hetkel, aidata kahjuks ei oska, kuna omal alles kahene preili kodus, aga siiski olen enam kui veendunud, et küll see aeg teil mööda läheb, kuigi tean, et see sind ilmselt praegu ei lohuta…
Edu!
Mina küll ei arva, et sa emana feiliks. Sellises vanuses lapsed oskavad hästi manipuleerida, katsetada, kompida piire jne… Lapsed on erinevad, täpselt nagu ka täiskasvanu.
Võin “lohutuseks” õelda, et mu väiksem, 4a neiu oli kuni 3nda eluaastani pai., temaga sai arutada, talle sai selgitada, ta sai aru ja mõistis.. Täna… Vana saatan ise 😁 päris tõsiselt! Ähvardab, õiendab, jonnib, loobib asju jne… Ka oli tal lõõmis komme, õnneks see tänaseks päevaks möödunud. Aga lasteaias, teiste ees virutas mulle samuti. Mina nx ei põdenud seda, mida teised nüüd minust arvad, sest igal asjal ongi ragajõrg, ka sellel lõõmisel.
Ma pole oma lapsi füüsiliselt karistanud, piisab sellest, kui muutun väga tõsiseks.
Samas suurem tüdruk on nooremast nii erinev, kuigi kasvatus meetod on ju sama. Väga raske iseloomuga tüdruk.
Ka mulle ei meeldi mängutoad ja naljalt sinna ikka ei lähe kah!
Samas arvan, et ma pole feilinud olen üsna paindumatu ja järjekindel.
Ma ütlen sulle, et see viltu vaatamine ja halvustamine on väline fassaad, usun et kõigil meil on raskusi olnud. Kui laps just mingi eriti kukupai pole (naq filmides) 😁
Nii et ära nüüd nii väga ka ennast kritiseeri, sest mõtle kui palju on emasid v isasid, kes last endaga kaasa saaks võtta? Ida ju koguaeg sinuga koos 🙂
Me kõik teeme vigu ja kahetsema, püüame homme paremad olla, ja kusjuures püüamegi, sinnamaani kuni need väiksed olevused meid endast välja suudavad viia 😆
Nii et pea püsti ja ära pahanda endaga!
Vabandan vigade pärast, see telefoniga trükkimine…
Ja veel… Kui laps tahab jonnida, andku minna. Kui järele annad, siis ei muutugi midagi paremaks, sest ta ju teab, et sa tuled kohe lohutama jne. Kui lastest ei lähegi kohe keegi mängima, siis küll ta sellest ka varsti midagi õpib 🙂
Tead, ma ei annagi järgi. Teen südame kõvaks ja ei reageeri, sest ma tean, et muidu see ei lõppegi, aga autosõidu ajal näiteks muutub 40 kisa lõpuks väljakannatamatuks ja lõpuks keegi teine ütleb midagi. Viimati muidugi oli meil üks sõber kaasas, kes hakkas selle üle naerma ja ütles Idale, et see on nii tore, kuidas ta jonnib, et kas saaks kõvemini. Korraks see ajas Ida muidugi veel rohkem vihaseks ja karjuma, aga lõpuks hakkas teda häirima, et keegi nö naerab ja andis alla.
Kodus me oleme püüdnud peale 30 minutit kompromissi leida, et kui tema ei tule alla ja mina üles, et saame siis trepil poole peal kokku. On mõjunud ja ei ole mõjunud:)
Meie pere aitas Imelised aastad koolitus Keilas, mis peaks ka sellel aastal toimuma. Koolituselt saab tööriistu kuidas lapsega erinevates olukordades hakkama saada. Mina tundsin et enam ei oska oma lastega hakkama saada ja et pean kuskilt abi saama. Teine koolitus on Gordoni perekool, aga Imelised aastad on tasuta 😉
Mina olen kõige sitem ema. Ma kahetsen et lapse sain ja tahaks ta ära anda. Elu on sitt pärast lapse sündi, suhe on sitt, depressioon on võtnud uued möötmed, rahakotis on tühjus sest lapsele vaja muudkui osta ja osta. Ei, mitte nänni ja mänguasju ja 9 eurost jääd aga vajalikke asju, süüa, riideid, saapaid. Ja kuigi söök on köigetavalisem makaron, riided 99% kaltsukast siis ikkagi puhub kotis tuul. Sest tööle ei saa, palka ei saa, laps on haige ja saja allergiaga, lasteaeda ei saa, tugivõrgustik on null, kõik aint kaagutavad kui valesti olen oma last kasvatanud, ema, ämm, suvaline tädi sõbra lapse sünnipäeval.
Ma olen oma lapse peale karjunud (iga päev), löönud, hammustanud niiet hambajäljed olid veel nädal aega näha.
Vihkan elu, vihkan et lapse sain, vihkan et ta on normist erinev, et 3a ei räägi sönadega sest ta ei oska (jälle halb ema et ei öpeta rääkima), et ta ei kuula, ei maga, karjub ja kakleb 24/7.
Hommikul silmi lahti tehes esimene mõte on et tahaks kohvi asemel mürki juua ja ära surra et ei peaks jaurama selle deemonlapsega
Kas sa oled ehk uurinud, on su lapsel mõni autismispektrihäire? Menüü osas – makaronid ja üldse jahutooted ning piimatooted võivad eraldada soolestikus mürke, mis teevadki lapse tigedaks, närviliseks jne, sest mõjuvad närvisüsteemile. Kui sul on võimalik, laenuta see raamat https://www.rahvaraamat.ee/p/toidu-mõju-lapse-ajule-arengule-ja-käitumisele/32769/et?isbn=9789949908493
Ja palun otsi abi. Alusta kasvõi perearstist. Võib-olla peaksid ka ise näiteks psühhiaatrit külastama. Lahendusi on, neid tuleb lihtsalt näha.
Kallis Mulgimutt, sinu kommentaari on nii kurb lugeda, mitte selles mõttes, et ma tahaks öelda, et oled halb ema, vaid ma mõistan su valu ja tundeid. Eeldan, et sa elad kusagil Viljandimaal, nii et ei saa sind kohvile kutsuda või end su juurde kohvile kutsuda, aga kui tahad, siis võid mulle kirjutada. Teinekord on võhivõõraga rääkimine ka väike tugivõrgustik.
Hea Mulgimutt! Mulle läks ka sinu kommentaar väga hinge. Töötan lasteaias eripedagoogina ja kui sa vajad abi/tuge lapsega/eluga toimetulemise osas, siis palun kirjuta mulle! Jagatud mure on pool muret! Tahaksin väga Sind kuidagi aidata! karin.lubja@gmail.com või otsi FB-st üles 🙂
Sa saad seda, mida sa annad
Vabandan väga, aga antud kommenteerija tuleks üles otsida ja latekaitsesse pöörduda. Inimene otsi abi, see ei ole normaalne, et sa lööd oma last ja hammustad teda. Ime ka, et ta ei räägi, kui ema on närviline siis ka laps on selline.
Palun otsi abi, kas lapse isalt või oma perelt? Äkki keegi on nõus natukeseks enda juurde võtma või siis reaalselt anna laps ära, sest vägivald ei ole lahendus.
Selle hammustamise suhtes, et mu poeg, kui oli mingi 1-2-3(ei mäleta täpselt), koguaeg hammustas mind rääkisin/seletasin/nutsin ja keelasin, aga mitte midagu ei aidanud. Ükskord kui oli mind jälle hammustanud nii, et mul suur verevalum oli, hammustasin vastu. Peale seda nutsin vannitoas tükk aega, et kuidas nii saab ema teha. Aga mu poeg mitte kunagi enam ei hammustanud.
Appi, inimene, otsi endale abi, enne kui hilja on! Tõesti.. laps ju tunnetab su meeleolu ja seda vihkamist, siit ka tema käitumine, oskamatus rääkida jne. Löönud ja hammustanud last? Mida ma just lugesin?!? Kui sa ise saad aru, et sul depressioon on, siis palun otsi endale abi. Eveliisi kirjeldatu on ikka midagi muud..
Ma olen ka sarnaselt mõelnud (korduvalt), aga enda puhul olen tähele pannud, et aitab see, kui üritada toredamaid hetki nautida. Ehk siis minu puhul on väga lihtne jääda sinna rattasse, et “laps tuli ja rikkus mu elu ära”, aga kui ma mõnel rahulikumal momendil vaatan, kuidas ta toimetab ja LUBAN ENDAL sellest rõõmu tunda (niimoodi korduvalt), siis on mõne aja pärast paremaks läinud. Perearstilt peaks saama küll saatekirja psühholoogiliseks nõustamiseks. Teisi kaagutajaid (ämm jne) ära kuula üldse, nad ei kujuta ette, mida sina tunned ja mees hakaku siis rohkem aitama, kui sulle tundub, et tugivõrgustik on null. Palju jaksu!
Ma ei tea oma elus ühtegi ideaalset ema… ega ilmaasjata ei räägita, et lapsevanemaks kasvad koos lapsega. Jah, tõsi on, et erinevad uuringud on selgeks teinud, et lapsepõlv mõjutab meid kõige rohkem ja see mida sa koged esimese kolme eluaasta jooksul. Aga kui nii mõelda… palju on üdini normaalseid inimesi üldse meie ümber, mis on normaalsus? Igaühe meie vanemad on mingis osas feilinud… teinud meiega vigu. Tähtis on see, et sa vaatad tagasi ja analüüsid. Sa annad endale aru ja näed, et saab paremini. Kui sa näed seda, mis võinuks olla teisiti, siis on hea samm edasi asutuda ja endale andestada- sa oled tõesti ainult inimene.
Lisaks mul on sama vana laps kui sul ja ka temal on aegajalt sellised jonnihood, mis tulevad ei tea kust ja lähevad ei tea kuhu. Ta pidevalt rapsib ringi, ei kuula, tahab ise teha, trügib jne. Näiteks üks õhtu lõppes meil suure tüliga, sest ta lihtsalt ei olnud nõus hambaid pesema. Lihtsalt niisama. Ei taha… niiet ka see on normaalne, ma arvan.
Ida teab, et sa teda armastad ja et sa ei jäta teda maha ka siis, kui ta on paha laps, te kaklete ja tülitsete, aga ikkagi armastate- see on ju ka suurekssaamisel väga tähtis teadmine, mida otsida oma paarisuhtest ja ka suhetest tulevaste lastega. Leelo seda ei teadnud.
Edu!
Sa oled tubli!
Ma olen kuulnud sellist väljendit, et “laps on kodu peegel” kehtib siis, kui laps on väljaspool kodu ilma vanemateta. Lasteaia õpetajad rääkisid mulle seda. Et siis hinnatakse, kui hästi on laps “kasvatatud”. Vanematega koos panevad nad ikka hullu 😀
kes Sulle püstoli ähvardusel sukapüksid jalga pani Missis socks hater 🙂
Issand, ma tükk aega mõtlesin, et kust sa nende sukkpükste kohta lugesid:D A sukkpükse ma ei vihka. Siin on jällegi koomiline see, et vanasti ei kannatanud ma ka musti sukkpükse, nüüd kannan 99% ajast just musti:)
tegelt, ma isegi ei vaevu kirjeldama meie hommikuid või õhtuid, kus ma võin saada jalaga või siis saadetakse mind karvasesse kohta sest õhtul oli vaja Xboxi mängida ja hommikul tahaks kooli asemel jälle magada.. aga see on mööduv nähe, ühega on see kõik läbi elatud ja hetkel oleks mul siis juba elus teist korda feilida 😀 aga väljaspoolt kodu olen alati kuulnud kui head lapsed ja kui hästi kasvatatud nad on (nad ei tea mis kodus toimub) !! aga samas – kui igal pool peab olema hea ja viisakas siis lasevadki kodus end lõdvaks, kohe PÄRIS lõdvaks
No vot see ongi see, et pead koguaeg nuputama, katsetama ja vaatama mis lapsepuhul toimib 🙂
Siin polegi ühest reeglit, ühele mõjub üks, teisele teine ja nii ta on 🙂
Hambad risti ja edasi 😀
Seega sina, oma täiskasvanuajuga ja väljaarenenud otsmikusagaraga (googelda, kui sa ei tea, mida see mõjutab) ei suuda end piisavalt kontrollida ja nutad, jonnid, loobid asju (kes üldse teeb nii?) ja karjud oma mehe peale ja siis imestad, et VIIEAAASTANE ei oma paremat enesekontrolli, kui sa ise? Madalda oma ootusi lapse suhtes.
Ma arvan, et sellised kommentaarid on üks põhjus, miks inimesed ei julge rääkida oma tegelikest tunnetest ja ka tegudest. Ma kirjutasin, et kannatasin depressiooni all, mille ajal ma jah tõepoolest ei suutnud oma emotsioone kontrolli all hoida ja see ilmselt on Idale jätnud jälje. Mitte ma ei kirjutanud, et ma igapäevaselt kodus nutan ja karjun ja asju pillun.
Tülitsemisi muidugi tuleb ette siiani, aga praegu saavad meie kodu karjumised 90% alguse sellest, et laps karjub kui me rahulikult ja vaikselt midagi palume/käsime tal teha ning ta lihtsalt ei kuula ning ignoreerib meid. Et ei suuda ennast enam talitseda kui 7638297840 korda on öeldud, pane riidesse, me peame lasteaeda minema, aga tema leiab, et peab just siis kaarti joonistama, sest tädil on sünnipäev nädala pärast ning karjub meile, et tal ei lasta MITTE KUNAGI kaarti joonistada.
“Minu nutu-ja jonnihood, asjade pildumised ja karjumine Mareki peale. On ilmselge, et see on temasse jälje jätnud. Ma olen oma lapse kasvatanud kasvatamatuks oma käitumise ja eeskujuga”
Just nimelt nii ongi! IDA on kasvanud seltskonnas, kus ema ja isa pidevalt nääklevad, karjuvad, kiunuvad, kisavad, jonnivad ja loobivad asju. Teineteist ei austa. Miks peaks Ida austama oma vanemaid, kui nüüdseks on ta saanud selgeks selle, et ainult draamaga saab asju aetud ja lahendatud.
Ma olen päris tihti mõelnud, just Ida pihul, et sellest lapsest tuleb käitumishäirega inimene, sest kodune- ema isa eeskuju on nagu närvesöövas märulifilmis.
Kas sulle mitte seda sama asja juba kaua aega tagasi ette ei heidetud. Lugejale jääb mulje, et te kõik kolm tunneksite endid vaimselt palju paremini, kui teie ise, st. vanemad lahku koliksid.
Teie kodune õhkkond on väga paljudele jätnud just õige mulje, nii et pole need lugejad millestki valesti aru saanud, nagu sa varem oled väitnud.
Tunnustus selle eest, mida sa täna ise ka avalikult finally tunnistasid. Kuid ega teie pere-elu sellest paremaks ei muutu kuniks kumbki vanematest ei soovi teha kompromisse, ei suuda asju omavahel rahulikult arutada ja mõistlikult käituda.
Kahjuks sina ise oled jätnud täiesti närvihaige inimese mulje, võid ühel hetkel olla normaalne ja teisel hetkel ettearvamatu ja käituda nagu hull.
Blogimaastiku põhjal tundub just teie pere kõige närvihaigema kavaga olevat.
Mina olen närvihaige, tunnistan seda absoluutselt, ent on äärmiselt vale arvata, et meie peres ema ja isa/mees ja naine teineteist ei austaks. Meil on olnud keerulisi perioode, kus ma olen mõelnud, et kui oleksin mees, siis ma ei kannataks seda välja ja arvasin, et see lõppeb lahkuminekuga, sest ma ei taha teisele inimesele haiget teha. Armastuse ja austuse puudumise etteheitmine on naeruväärne ja on näha, et sa meid ei tunne. Muidu sa sellise väitega siin välja ei tuleks. Ma lihtsalt ei ilusta asju ja räägin ka pahupooltest meie suhtes.
See öeldud, siis ma absoluutselt ei aja tagasi, et minu käitumine on Idale jälje jätnud ja ma olen oma lapse ära rikkunud. Olen emana feilinud, aga tead ega minagi ei osanud arvata et mind sügav depressioon tabab, ei olnud seda just ette planeerinud.
Ma olen tänulik,et tol perioodil Marek kaine mõistuse säilitas ja mulle toeks oli ning Idale, kes mind üldse elus hoidis, ning sellele, et ma lõpuks oma depressioonile abi otsisin.
No ja mis see ilkumine sulle andis nüüd?
Kurb… Nõu anda kahjuks ei oska… Kasvatusteemad liiga keerulised…
Mulle on jäänud blogist mulje, et ei sina ega Marek ei ole Idas suutnud enda vastu piisavalt autoriteeti tekitada. Mina arvan, et lapsevanemana on see oluline. Laps peab aru saama, et päris samal tasemel laps ja vanemad oma tahtmistes ei ole ja vanema arvamus jääbki tihti peale ja laps peab sellest aru saama, et nii on ja et lõputult ei ole võimalik lapse soovidega arvestada ja kompromisse otsida ja last “ära osta” jne… Algusest peale on autoriteeti lihtsam tekitada, viieaastasega ma ei tea, kuidas see käib…
Üks asi, mis mul on lugejana silma jäänud, on see, kuidas te Marekiga omavahel suhtlete… Teie omavaheline nääklemine, teisele halvasti ütlemine (jajah, võib lõputult vaielda selle üle, et ongi paare kellele see sobib ja et mõnel ongi omapärane huumorimeel, millest teised aru ei saa jne jne). Te võite olla küll nii harjunud ja teile võib see sobida, aga Ida näeb seda kõrvalt ja võib tõlgendada seda nii, et ongi täiesti ok inimesele, keda sa tegelikult armastad (isa ja ema armastavad ju teineteist laste arvates, eks), midagi näkku karjuda või öelda lihtsalt halvast. Nt vaata oma hambaid, nendega kraabib parketi ära…
Ma ei ole sellistest nääklevatest paaridest kunagi aru saanud… Milleks öelda halvasti, isegi kui see on läbi nalja vms..
Meil on 7-aastase lapsega nii, et oleme küll suurimad sõbrad ja teeme väga palju koos, aga vajadusel tõmban ikka oma autoriteedikaardi välja ja panen oma lapsevanema sõna maksma. Laps tunnetab selle kohe ära ja siis pole enam mingit vaidlemist. Karistama pole teda pidanud ja seda, et laps mind peksab või minu peale lõputult karjub… Ma ei kujuta isegi ette seda.
Kahju, et Idaga praegu raske on ja ma ka päris nii ei suhtuks, et küll see vanusega möödub, et lihtsalt selline iga… Peate ilmselt Marekiga pead kokku panema ja ka välist abi otsima ja tõsiselt selle teemaga tegelema…
Edu!
Appiii mis kommentaarid :O
Need ei ole normaalsed inimesed, kes arvavad, et on okei teist inimest niimoodi materdada.
Minu meelest olete te just vastupidi üks suurepärane paar, kes on suutnud ka läbi raskuste ikka kokku jääda ja üksteisele toeks olla. Mitte esimese probleemi peale lahku joosta.
Idat sa ka pole ära rikkunud. Negatiivsete kogemuste eest ei saa me kedagi kaitsta, ei ennast, ei oma lapsi, aga oluline on see, kuidas me nendest kogemustest välja tuleme ja mida oma lastele õpetame, kuidas asju seletame.
Muide kui ma mõnda aega tagasi ühe lastepsühholoogiga rääkisin ja ta küsis, kas laps jonnib, siis mina ilmselt antud hetkel võrreldes oma tol ajal peaaegu 5aastast last 3aastastega, kes meie ümber elasid ja olid nagu täielikud hullud, ilustasin olukorda tahtmatult või lihtsalt ei pidanud seda jonnimist nii väga märkimisväärseks, mille peale psühholoog väitis, et laps kardab oma tundeid välja näidata ja elab sissepoole ja see on normaalne, kui 5aastane jonnib nagu 3aastane ja peabki keelduma toidust ja ütlema, et talle ei meeldi see ja teine jne jne… Ma olin ka arvamusel, et 5aastane peaks ikka adekvaatsem olema juba 😉
Seega ära üldse muretse, pole sa oma last midagi ära rikkunud, ole õnnelik, et jonnib! 🙂
Hei!
Lapse mistahes füüsiline väärkohtlemine või karistamine (sh tutistamine, “väike” laks) on seadusega keelatud ning karistatav. 21.sajandil ei ole enam okei väikene vits, kui laps on sõnakuulmatu. Mõistan 100%, et elus tuleb ette olukordi, kus pinge kasvab nii üle pea, et emotsioon võtab võimust mõistuse üle ja tingibki mittesobiva käitumise. Palun võta ühendust mõne asjatundjaga, kes oskab anda suuna kätte, kuidas paremini juhtida stressirohkeid olukordi vanemluses (nt Gordoni perekool). Mitte ükski väikese lapse poolt tehtav tegu ei õigusta füüsilist karistamist. Isegi mitte kerge tukatutistus. Vahet pole, et meie lapsepõlves oli norm mõnikord rihma saada. Meie põlvkond on ehk just osaliselt seetõttu nii “katki” 😊 Mõtle sellele nii – sinul on tohutu sisemine frustratsioon, pinged, elad seda välja, plahvatad ning Marek annab sulle litaka piki põski keset sinu emotsioonide virrvarri? Kuidas sa end tunneksid? Kuidas see mõjutaks sinu edasist turvatunnet selles suhtes olles?
Ma kaldun teemast natuke kõrvale ja ütlen, et minu arvates tuleb uus põlvkond palju hullem kui minu põlvkond, kes justkui katkised on “väärkohtlemise” tõttu (igaks juhuks ütlen, et ma pole kunagi ei rihma saanud ega vitsa ega pole mind keegi tutistanud, küll aga on mind korduvalt sellega ähvardatud). Miks ma nii arvan? Sest kõik on keelatud ja lapsed võivad teha, mida tahavad. Toome näiteks kooli. Õpilane võib “möliseda” (vabandust väljenduse pärast) õpetajaga, filmida seda ja kui siis õpetaja midagi teebki, siis on lastekaitse platsis, sest väärkohtlemine ja õpetaja on paha paha. Me saime tahvlikepiga piki näppe, ei õigusta, aga ütlen, et õpetaja oli autoriteet. Rohkem peale seda ei “mölisenud” õpetajaga. Praegu kasvatame me suhkruvatitupsukesi. Lisaks koolile, vaata sõjaväge. See on nagu puhkuselaager võrreldes varasemaga, ent ikka viilivad kõik ära, sest raske.
täpselt!
Kahe käega nõus. Praegune 25+ vanuses seltskond on küllaltki normaalsed. Kasvanud keskkonnas, kus täiskasvanud inimese sõna tuli kuulata, õpetaja oli autoriteet ning sigadustele järgnes tagajärg karistuse näol. Väike laks või tutistamine ei olnud “karjuv füüsiline vägivald”, vaid normaalne meetod lapsele piiride kättenäitamiseks. Küsi ükskõik millised selle ajastu lapse käest, kõik ütlevad kui ühest suust, et kui mingi tutistamine vms oli, siis tavaliselt ikka asja eest ja täitis head eesmärki. Nendega, kes oma laksud-tutistamised olid õigel ajal kätte saanud (ehk siis piirid paigas), neil on ka hilisemas elus lihtsam. Piirid on paigas, austavad autoriteeti ja teisi inimesi, oskavad tööd teha jne. Tänased kasvatusmeetodid (pardon, “lastekaitsemeetodid”) on minu meelest kuritegu laste suhtes. Tänased lapsed ei õpe tööd tegema, ei õpi oma tegude eest vastutama, ei õpi teistega arvestama jne. Kuidas nad edaspidi hakkama saavad?
Anonüümsele: kuidas saab arvata, et lapse löömine/tutistamine on aktsepteeritav piiride seadmise vahend? Milline täiskasvanu peaks normaalseks, et ta elukaaslane või kolleeg teda konflikti korral füüsiliselt korrale kutsuks ja seda “piiride kättenäitamiseks” nimetaks? Täiskasvanute vaheline vägivald ei ole okei, aga haavatava, kaitsetu, sinu kujundatava väikse isiksuse vastu vägivaldne olemine on?
See on ainus teema kuhu ma nüüd puutun. Minu jaoks olid need õpetajad luuserid, kes füüsilist vägivalda ja halvustamist oma “autoriteedi” kasvatamisel kasutasid. Siia maani meenutan, kui närvi haigeid inimesi, kellel puudusid pedagoogile vajalikud oskused. Jah, lapsed ajavad õpetajaid närvi ja panevad proovile jne aga heledusega ja austusega meenutame ikkagi neid, kes jäid rahulikuks ja kes oskasid oma sõna maksma panna muul moel.
Õpetaja töö on üks raskemaid, müts maha nende kõikide ees!
Tead, mul on oma pojaga (kuu aja pärast neljane) täpselt sama seis. Ta on nii armas ja abivalmis ja nunnu ja mängib väikese õega. Teeb ise süüa, paneb asju ära, koristab.
Ja siis, ilma hoiatusteta… saatan ise.
Karjub, röögib, trambib jalgu, virutab rusikatega (ka mulle), lööb ennast, lööb õde jne. Ma ei tea mida teha, sest püüan olla mõistev ja räägin rahulikult, püüan kallistada jne. Aga, kui 7x korda mu palumisest pole välja tehtud või on temapoolne jonn intensiivistunud, siis ausalt, ma lähen ka närvi. Väga närvi.
Ma olen siiani mehelt saanud pahandada, et mis ma riidlen muudkui lapsega. Aga tema ei ole juures olnud, et näha, kuidas see olukord tekkis ja eskaleerus. Tema astub sisse, kui kuuleb minu kõrgendatud häält ja siis olen mina pahalane. Nüüd viimasel ajal on olnud, et laps käitub temaga samuti kui minuga. Mees läheb 2x kiiremini närvi kui mina. Nüüd ta saab aru.
Ma loodan, et see on faas. Ma loodan, et saame sellest üle. Ma loodan, et ma suudan vähem närvi minna. Vahepeal on see elu nii õudne. Eriti, kui mõtlen, et väiksem õpib valguskiirusel uusi trikke vanemalt vennalt. Oojess.
Meil oli sama, et Marek ei näinud, kuidas olukord tekkis ja eskaleerus, mina olin pahalane, sest olin häält tõstnud või läks Ida lihtsalt issile nö kitule, et emme karjus. Tänu mu reisidele nägi Marek ise, kuidas täiesti ootamatult, ilma igasugu ettehoiatuse ja põhjuseta tuju muutus nagu oleks kaks erinevat last (ta läheb ka veel kiiremini närvi kui mina, kuigi on muidu meie maja Rahu ja Lepitaja).
Viie aasta jooksul on igasugu kummalisi ja ootamatuid faase olnud ning need on mööda läinud (kuigi ei uskunud, aga psühholoog sisendas mulle, et oota ja vaata, no praegu isegi ei usu, et nood vanad faasid ka päriselt olid). Ma sisimas loodan ka et ei ole pekki keeranud, aga ikka on hirm, sest kellele see karjumine meeldib ja nagu siin juba ka mainiti ega see turvatundele ja enesekindlusele just kasu ei too.
Aga ma ikkagi soovin mõelda, et äkki ei ole veel last pekki keeranud.
Ja sellist ütlust kuulsin hiljuti: Iga särava ja andeka lapse taga on ema, kes arvab, et ta on oma lapse valesti kasvatanud.
Sa ei ole halb ema. See on elu. Meil KÕIGIL on nii. Ka neil, kes arvavad heaks soovitada teistel lahku minna ja mis veel. Igaüks peaks kõigepealt ise oma eluga hakkama saama, enne kui teiste kallale kaagutama minna.
Ühest äärmusest teise 😊 Ma usun, et praegu oleks võimalik just kasvatada uus, eluterve generatsioon, kui praegune, oma lapsi elule suunav põlvkond vabaneks oma lapsepõlve valust ja ei kannaks seda lastele edasi vastupidises võtmes. Mõni, kes sai lapsena vitsa, nuhtleb praegu oma lapsi samal moel. Mõni, kes sai vitsa, nüüd kanaema või – isalikult poputab ülearu palju. Kes elas kasinalt, kuldab üle oma järglasi jne. Ometigi elame me ajastul, kus psühholoogilist abi, suunamist, perekoole, nõustamisi, kursuseid (you name it) on nii palju, nad on kättesaadavad ning kui vähegi huvi ja soovi sellele teemale pühenduda – on võimalik tulla välja sellest nõiaringist. Ei ole isegi enam tabu teema käia nõustamistel ja teraapiates. Nii on võimalik luua eluterve, emotsionaalselt külluslik ja stabiilne lapse ja
ning vanema suhe. Ega ta iseenesest ei teki. See on suur töö ja selleks peab olema tahe olemas. Siis kasvab mõistlik inimene, kes ei terroriseeri koolis õpetajaid, kellest ei saa koolikiusajat (või kiusatavat), et võiks üldse rääkida sellest massilisest hulgast lumehelbekestest. Pigem ei viitsita selle teemaga tegeleda, sest noh, facebook vajab scrollimist, üks töö ajab teist taga, kogu aeg on vaja ennast tõestada “naabrile” jms argised asjad.
Selle viimase osaga olen ma sinuga absoluutselt nõus – erinevatel (mõjuvatel põhjustel nagu Facebook ja kiire kiire töö) ei viitsita tegeleda lastega. Mina räägin sellest murest ja oma hirmudest avalikult, sest ma tahan tegeleda. Kõige olulisem on mu jaoks see, et mu lapsest kasvaks eluterve ja tark laps, kes teistega suhelda oskab. Ma siiralt loodan, et ma saan hakkama.
Palun otsi abi. Ida ei saa enda eest seista ja sinu vägivalla kasutamine kaitsetu lapse peal ei ole kuidagi õigustatav. Eriti nüüd kui on nii palju kursuseid, mis õpetavad vihaga toime tulema. Te süüdistate last, et tema käitub halvasti. Aga tema ei ole see, kes otsib endast nõrgemat, keda sakutada, kui vihaga ja emotsioonidega toime ei tule. Lapsed väljendavadki emotsioone ja käituvadki halvasti kui miski sisse jääb ja lahendamata. Sina näed seda kui saatanlikku käitumist, sest ta ei käitu sinule või mehele sobivalt. Kui te ei tule oma lapse vajadustega toime, siis otsi palun talle mingiks ajaks turvalisem koht, kuni sa endaga tegeled. Gordoni perekool annaks teile palju.
Ka kommentaarid näitavad kui sügav see probleem on ja õigustatakse, et see olla normaalne. Ei ole. Ka Postimees võttis täna su artikli teemaks.
See on äärmiselt tore kui Postimees selle teemaks võttis. Ma olen saanud palju sõnumeid ja kirju, et pole ainuke ning see on ka põhjus, miks ma sellest räägin siin. Teades, et diagnoose pannakse igasuguseid ja olin valmis ka kriitikaks, seda enam, et ma tunnengi et olen halb ema.
Nendel teemadel tulebki rääkida, sest siis julgevad inimesed kaasa rääkida ja abi otsida, proovida erinevaid lahendusi. Tunda, et pole üksi ja ei häbene, vaid tegeletakse probleemiga.
Vaid nii palju ütlen ma enda kaitseks, et ma (me) EI kasuta oma lapse peal vägivalda söögi alla ja söögi peale nagu sinu kommentaarist võib mulje jääda.
Eveliis, sa saad hakkama. Õigupoolest teie saate hakkama! Kõige olulisem samm on ju tehtud – probleeni tunnistamine. Edasine ehk probleemile lahenduse leidmine on juba köki-möki, piisava tahtmise korral! Tead, nii palju on peresid, kus tegelikult on kõik väga väga nihu peresuhetes ja kooskasvamises, aga seda võetakse kui normi ning ei püüeldagi millegi parema poole.
Mul on ka oma 7-aastase pesamunaga päris raske olnud, siiani on. Ma võin oma suu ära kulutada, aga tema teeb ikka kõike omamoodi, ning tihtipeale jonnib ka nagu 2-aastane. Suudab mind ikka väga endast välja viia. Ometi on kaks vanemat last suht mõistlikud, kasvatusstiil ka sama.
Kuskil lugesin, et kui sa muretsed selle pärast, et oled emana läbi kukkunud, siis järelikult oled sa hea ema, sest muretsed oma lapse pärast ja tahad talle parimat. Peamine on ikka last armastada, temast hoolida, teda mitte hooletusse jätta ja kõik eluks vajalik tagada. Selle kasvatamisega panevad nagunii meist enamus puusse 😀 Kui sul on tahe olemas ennast parandada, siis ma usun, et sa oled emana väga tubli 🙂
Tere armas Eveliis! Mina soovitaks mänguteraapiat lapsele, see annab võimaluse läbi mängu jõuda lapse probleemi tuumani. Uuri selle teema kohta, kui huvi tekib. Eestis on juba mitmes lend mänguterapeute lõpetanud, ehk on ka sinu kodukandis mõni 🙂
Igaljuhul oled sa tore ema ja jälgin alati huviga sinu pere tegemisi. Tean väga hästi, mis tunne see on, kui laps korraldab kõike ja kisab nii, et maailm heliseb. Edu Sulle! 🙂
Mänguteraapiast kuulen esimest korda, aitäh soovitamast, uurin rohkem:)
PS: Loodan,et saad Mulgimutiga kontakti.
Tead, ära ole kindel, et sinu depressioon selles süüdi on. Mul on kaks last, kes teevad seda kõike siiani (8 ja 10) ja kui ei jonni, siis kaklevad omavahel, nii et kõrvale on füüsiliselt valus. Ma oma teises blogis kirjutan üle päeva, kuidas näiteks koolivaheajad on maailma kõige hullemad asjad, sest see kisa võtab ikka väga läbi, aga minul omateada depressiooni ei ole olnud. Samas Noorem oli väga kehv magaja ja ma olin vähemalt 4 aastat magamatusest hullumas, nii et ei pruugi mäletada 😀 Abi pole samuti kustkilt võtta.
Ma arvan, et iga lapsevanem “rikub” oma lapse omal moel ära – me kõik oleme ju vaid inimesed oma pagasi ja kiiksudega (sh need, kes praegu endale vastu rinda taovad, et mina küll olen oma lapse jaoks autoriteet ning võib-olla pole kursiski oma lapse muredega, sest ta ei julge neid vanemale väljendada või väljenduvad kogunenud pinged kuskil mujal kui turvaliste koduseinte vahel). Minu meelest näitab heaks lapsevanemaks olemist just see, et tekkinud probleeme tunnistatakse, püütakse parema poole ja kui midagi on untsu läinud, räägitakse sellest ja vabandatakse.
Mul on kodus väga kange ja emotsionaalne 3-aastane, kes sarnaselt Idaga võib olla arukas ja täiskasvanulik ning siis tuleb justkui eikusagilt tormipilv, millest saab taifuun, nii et tekib soov kuhugi varju pugeda.
Olen märganud, et minu võime selliste olukordadega rahulikult toime tulla sõltub ka sellest, kas mu enda elus on kõik korras (või on nt tööd ja tegemised kuhjunud). Mina olen püüdnud olla lapse juures, öelnud, et olen tema jaoks olemas kuni ta rahuneb. Teha ei saa midagi, lihtsalt oodata tormi möödumist (rahulikuks suudan jääda umbes pooltel kordadel, aga ka püüan muudkui, et neid rahulikuks jäämise kordi oleks rohkem). Pärast tuleb taas välja heatujuline laps, kes vabandab oma käitumise pärast omal algatusel (mitte sellepärast, et peab) ning mul on hea meel, et ta tegelikult ise adub, et selline käitumine pole aktsepteeritav.
Mina sain lapsepõlvest kaasa pideva hirmu “mida teised mõtlevad”. Nii et vahel ma isegi natuke naudin, et mu laps on selline kangem tüüp ja ei lase endast nii kergesti “üle sõita” nagu mina. Enda kuuldavaks tegemist ja endale kindlaksjäämist olen püüdnud suunata, aga mitte maha murda stiilis “kuni sa minu kodus elad”.
Nii et mina küll patsutan toetavalt ning ütlen, et läbikukkunud sa kindlasti ei ole! Lapsevanemaks olemine ongi raske, kui oma lapsest hoolid.
Olen mõelnud ka sellele, kuidas mind omal ajal kasvatati ning oskan teha nii mõnegi etteheite, ent neid miljoneid pisiasju, mida mu vanemad õigesti tegid, et minust sai see, kes ma olen, ilmselt jääksingi loetlema. Usu, nii on ka Idaga tulevikus!
Tubli ja julge, et tood päevavalgele nii keerulise (tabu)teema. Kahju on näha kui kergelt tuleb see, et inimene tembeldatakse kohe halvaks emaks. Suur tunnustus sulle aususe ja probleemide tunnistamise eest 🙂 Mida on aga meeletult kurb tunnistada on see, et kaugel ei ole aeg kus Ida oskab isegi siin blogis kirjapandud sõnu lugeda. Mida tunneb üks laps kui ta loeks, et ta on rikutud. Kõigest hoolimata, oled tema ainus ja parim ema. Aga ehk õnnestub natukenegi rohkem lahus hoida see, mida sa praegusel hetkel(!) iseenda eksimustest mõtled ning see, mis jääb sinu lapse mõelda/otsustada. Mulle vähemalt tundub, et sellised sõnad võivad talle samuti väga palju haiget teha.
Aga tead, ma räägin siin oma loo. Endal lapsi pole, aga on väikevend, kellega 15 aastat vanusevahet. Paratamatult suhtusin temasse rohkem kui oma lapsesse.
Kuigi meie pere on rahulik (ja tõesti on seda) ning sellist eeskuju nagu sina kirjeldad, vennakesele ei olnud, siis sellest hoolimata oli tema kuni viienda eluaastani paras põrguline ja ütlen ausalt, et mina seda last ei sallinud. Kirjeldada võiks tema käitumist suhteliselt üks ühele Ida omaga. Milles oli asi? Mu vanemad ei osanud temaga õigesti suhelda. See ei tähenda, et nad oleksid halvad vanemad, ei. Lihtsalt puudusid teadmised.
Meid aitas tookord välja lastepsühholoog, kes mõne korraga suutis nii mu vanematel kui ka vennakesel õigeid nuppe vajutada ning nad õigele teele suunata. Ega mu emale see esialgu väga ei meeldinud, ikka nõuka-aja mentaliteet, et piinlik minna abi küsima, aga tõesti abi me saime ja võin ausalt öelda, et mu vend on mu lemmikinimene maailmas. Sellest õudsast ajast on nüüd möödas kuus aastat 🙂
Arvan, et abi tuleb küsida. Keegi ei saagi eeldada, et me kõik tunneme inimpsühholoogiat instinktiivselt, enamik meist peab seda juurde õppima.
Igatahes soovin edu ja usun ka, et saate selle olukorra kontrolli alla. Kui huvi, siis võin selle arsti nime välja uurida.
Tead, ei ole pekki keeranud sa midagi. Ma kirjeldasin ennast samasugusena, kui lapsed veel väiksed olid (nüüd 15 ja 18), eriti kui väiksem väike oli…SEE OLI KOHUTAV AEG (mulle sobivad pubekad palju rohkem 🙂 ), aga just mõnipäev tagasi oli nooremaga huvitav vestlus, kus ta teavitas, et olen teda liiga hästi kasvatanud, et tema tahaks teha omi vigu ja neist õppida, teha omi eksimusi jne jne aga vat ei saa, kuna ta teab liigagi hästi, mis on siin elus õige ja vale…võttis ikka suu kinni küll ning samal ajal südamest naerma… 😀 …ju siis ikka pole peesse keerand neid lapsi… 😉
PS! Loodan, et keegi Mulgimutiga kontakti saab-nii valus oli lugeda, on siiani…
Mul kaks last. Kasvatanud olen neid yhtemoodi, aga iseloomult vaga erinevad.
NaguTuuli Roosmaagi oma kaksikute koihta ytles, et pojad on nii erinevad, et kui oleks syndinud 1 neist, siis arvaks, et on maailma parim ema ja vastupidi.
Sageli emad kes nn m6istavad kohut, ei ole saanud veidi raskema iseloomuga last.
Ma nüüd räägin sulle ühte imelikku asja. Mu sõbranna sõbranna sõbranna (just täpselt nii :D) katsetas oma autistlike joontega närvilisel lapsel vitamiine. Magneesiumit, kompleksvitamiine, B-vitamiine, probiootikume, D-vitamiini suuremat annust. Mõne nädalaga olevat lapses muutuseid näha olnud, paremuse poole. See naine rääkis siis sellest oma sõbrannale, kel autismispektrihäirega kõnetu väikelaps. See ema omakorda katsetas ka, lihtsalt oluliselt väiksemate kogustega, sest ta laps mingit vitamiini juba tarbis. Alla kahe kuuga oli laps muutunud oluliselt rahulikumaks, koostööaltimaks ja kõne tuli ka kiirelt. See ema omakorda rääkis minu sõbrannale, kel kaks Ida-vanust põrgulist ja üks hullumeelselt vihane teismeline. See ema oli sama skeptiline kui eelmine, aga häda ajab härja kaevu – proovis ka. Tema oma lastele eelnevalt peale D-vitamiini polnudki midagi andnud, aga hakkas. Tulemus oli eriti märkimisväärne ja kiire teismelise puhul, väiksematega olevat nii ja naa, ema arvab, et kogused vajavad veel sättimist. Nii jõudis see lumepall veeremisjärjega minuni. Ma oleks välja naernud selle jutu, et vitamiinidega saab lapse “iseloomu” paremuse poole muuta, aga olen eluaeg kõrvalt seda teismelist näinud ja see pole üldse selle lapse sarnane, keda näen nüüd. Mis tähendas, et mingil hetkel hakkas ka minu kange jonnipurikas lisaks D-vitamiinile saama igapäevaselt kompleksvitamiini, probiootikumi, C-vitamiini ja magneesiumiõli, vanusele sobivas koguses. Ma ei tea, mis nendest mõjub, aga midagi igal juhul mõjub. Kuu läks aega ja siis täiesti ootamatult päevapealt oli laps hoopis teine, rõõmus ja rahulik. Ma ise olen rahulik kogu aeg, nii et minu meeleolus pole asi. Laps on sellises vanuses, et jonnimine oleks mõistetav ja eakohane, aga mida pole, seda pole.
Ma veel seedin seda asja, aga see on igal juhul huvitav. Ja uskumatu. Ja nii vaimustav.
Probiootikumidest räägitakse viimasel ajal üha rohkem. Nimelt teadlased on aina rohkem arvamusel, et meie teine aju asub meie soolestikus ja sealne tasakaal mõjutab tugevalt seda, mis toimub meie peas (ka depressiooni). Ma inimeste kohta pole lugenud, aga on olemas isegi üks teaduslik uuring, mis tõestas, et katsealustel koertel vähenesid 90% igasugused erinevad ärevus- ja käitumishäired, kui neile õigeid probiootikume manustati. Seega tasub uurimist ja katsetamist.
Raamatus “Võluv soolestik” on sellest kirjutatud 🙂 Väga soovitan seda raamatut. Soolestik on tõesti meie teine aju ja väga otseses seoses närvisüsteemiga.
Kas sa Eveliis pole mõelnud, et oma õiguste kaitseks pöörduda vastavate instantside poole, kuna täna postimehes üks kontekstist väljarebitud ideedega üllitis sellest loost siin kokkukeevitati? Kummaline on see, et loo autor on ise varasemalt avaldanud loo enda deprekast ning enesetapuplaanidest perekooli kiusu pärast. Nagu for real?
Käis peast läbi, just nimelt seepärast et see on silmakirjalik ja tuleb inimese suust, kes just nimelt on rääkinud teemadel nagu depressioon jne kuni kiusuni välja.
Mul ei ole midag selle vastu, et teema diskussiooni tekitab. Peabki. Aga selline kontekstist vâlja rebitud teos on piinlik ja õel ning kõige enam valelik ning kahepalgeline.
Huvitaval kombel on auväärt blogija/ajakirjanik juba artikli pealkirja muutnud…
Teie elustiil on väga aktiivne ja liikuv, tihtipeale mul hakkab pea ringi käima juba lugedes su kokku- ja lahti pakkimisest ning lennukite, laevade ja busside vahel jooksmisest. Ma saan aru, et sulle see sobib ja oled selline rahutu hing, kes naudib pinget ja sebimist. Ma saan ka aru, et sa tahad Idale maailma näidata ja teda kaasa võtta võimalikult palju, aga kas ei ole võimalik, et laps on kõigist nendest muljetest lihtsalt üle stimuleeritud ja väsinud? Kasvõi see kahes riigis lasteaias käimine ja kahe riigi ja keelekeskkonna vahel ümber lülitumine võib olla küllaltki suur koormus väikesele inimesele. Sa oled küll maininud, et ta reisidel on tubli ja mõistlik, aga pinge võib vallanduda ka mujal, nii et äkki tuleb hoopis rohkem kodust heas mõttes rutiini ja tuttavaid kindlaid tegevusi kasuks?
Olen sellele mõelnud. Samas tundub, et talle meeldib. nagu me koju jõuame küsib ta, kuna me uuesti läheme. Aga ma ei lähtun ka sellest, et ma arvan, et tunnen teda ja seda, mis talle sobib.
Ilmselt jaab ka kokku-lahtipakkimisest natuke vale mulje, st mina jah liigun ühelt reisilt teisele tihti, aga Ida on ka pooltel neist juhtudest paigal. Kui ma Dubais käisin ja pärast pilte näitasin, siis küsis ta, kuna tema kaasa saab. Nüüd on meil kokkulepe, et kui töö peaks mind uuesti sinna viima, püüan ta kaasa võtta. Mitte messile vms, sest see on endalegi surmani väsitav, aga nt kui oleks vaja mõnd klienti külastada.
Ma mõtlesin samale asjale juba ükskord varem. Last on jube lihtne ülestimuleerida. See ei loe, et talle endale meeldib. Su endaga sama asi on vahel kindlasti toimumas. Rutiin ja stabiilsus on mõnikord tähtsam, kui me isegi oskaks arvata.
Kõik on võimalik, aga ma ei usu siiski et selles asi on, et palju käime. Me ei oska vaid kodus olla, ausalt. Samas ei tähenda see, et me ei oskaks kodus olekut ja vaikust ning rahu nautida
Tahaks sulle pai teha..Inimestel ongi emotsioonid/tunded. Ja see Daki vaadaku peeglisse.. Mäletan ka neid aegu,kus ta ise täiesti ebastabiilne oli (lugesin ta poste tooaeg)
Mina tean temast lugusid ta lähedaste sõbrannade suust, mis trükimusta ei kannata. Seepärast on see parastav-manitsev artikkel šokeeriv.
Kas oled oma last väikses eas vastu seina löönud? Norras
…peaga
Kust selline küsimus, armas jumal????
Ma olen ausalt sõnatu
Mida? Kuulge, ärge nüüd palun hulluks minge. Ma juba kahetsen, et kirjutasin, liiga palju pahandust ja vandenõusid tuleb
Mitte konkreetselt Sinu pihtimuse peale, Eveliis, vaid üldistavalt. Lapsevanemana jookseb meil kõigil juhe vahest kokku. Näen seda ka enda arvukate laste pealt, kes nüüd omakorda lapsi kasvatavad. Ma ei saa ühest asjast aru, mida siin kommentaariumis millegipärast ei puudutata. Kus te laste isad on? Inimesega koos elades on ju kohe aru saadav, et lapse emal või isal hakkab särisema – ilmselt vajab keegi pisikest puhkust väikesest armsast türannist. Ja nii ongi, et see kellel närv rohkem puhanud võtab mõneks ajaks “asja üle” – päevaks, kaheks, nädalaks või pikemaks ajaks. Aga võib olla ei tunne ma lihtsalt päriselu ja ise olen elanud mingis mullis.
Ei taha olla ka didaktiline vanamees, kuid vaatamata kommenteerijate siirale kaasaelamisele ja oma murede jagamisele, pisut ikka muigan. See kõik ju kordub samamoodi põlvest põlve. Lapseeas on igas vanuses omad kiiksud, mis polegi midagi erilist – laps liigub oma inimeseks saamise arenguredelil. Nelja-viiene väike despoot on igati normaalne nähtus. Mõnel väljendub see eredamalt, teisel vähem. See, et ema või isa selle peale närvi lähevad on samuti loomulik. Noh, lüüa pole nüüd küll vaja, aga sõnalised argumendid oma armsa lapsukese puhul jäävad paraku tõepoolest teinekord tulutuks.
Ning muidugi vanavanemad. Asi on nutune kui seda tagalat ei ole või need sidemed mingil põhjusel ei toimi. Meil pole kiiret kuhugi, et vanematele puhkust anda. Aga mis peamine, vanavanemate juures on teised reeglid. Ja te ei usu kui hästi lapsed seda mõistavad ja hea meelega uute nõudmistega kohanevad. Muuseas on see ka väga pedagoogiline, laps harjub erinevate keskkondade ja reeglitega. Ka lapsed vajavad puhkust … oma vanematest. Viga ainult selles, et emad-isad kipuvad lapselapsega kaasa andma tänapäeval üha mahuka manuaali, kuidas lapse eest tuleb hoolitseda ja kasvatada. Ning seetõttu tihti vanavanemad loobuvad, et vaadake ise kuidas saate.
Aga mida teha juhul, kui vanavanemad pooldavad füüsilist karistust? Kas jätta laps vanaema juurde saatmata, kui on oht, et ta seal laksu saab? Isegi kui laps ise tahab minna. Ja see variant, et aga räägi nendega pahatihti ei toimi – vanematel inimestel on oma kindlad välja kujunenud veendumused ja nende murdmine on ääretult keeruline.
Hei! Kõik saab korda. Kui sa oled Idaga sama aus ja haavatav nagu sa oled siin, siis ta mõistab sind. Lõpuni ilmselt mitte kohe praegu (viiene on väga väike inimene!), aga ükskord hiljem ta saab aru, et sa armastad teda kogu hingest (ok seda osa ta teab juba praegu) ja et kõik, mis on olnud, sa kahetsed seda. See on väga oluline teadmine lapse jaoks, kellel on olnud oma vanematega vahel raske – et tema ei ole süüdi, et vanemad ei oska alati end kontrollida, sest nad on harilikud väikesed inimesed, ja et nad annavad endast parima ja armastavad nii väga.
Kui mina enesevalitsuse kaotan, püüan lastele rääkida nii ausalt ja siiralt kui oskan, et viga oli minus. Ma olen ju sügaval sisimas üks katkine lapsepõlves väärkoheldud ja ravimata jäänud hingega inimvare, ja see lööb vahel ikka välja küll. Nad üldiselt mõistavad. Ilmselt ma ikkagi olen neid sellega lõhkunud samamoodi nagu sina oled lõhkunud Idat (mul oli teist last oodates jõhker rasedusaegne depressioon ja ma näen, et vanem on siiani sellest veidi ärev), aga armastusega saab seda valu leevendada. Kui kuidagi üldse, siis sellega.
Ja mulle kõlavad need Ida hood nagu harilik ärevus. Kas sul on olnud ärevushoogu kui see tunne on nii suur, et tekib vajadus see füüsiliselt maha raputada või midagi hammustada või põgeneda või nahast välja ronida või jalapealt ära surra? Mul vahel on olnud ärevushood. Püüa end panna selles hetkes tema olukorda – see on väljakannatamatu ja ei lähe kohe niisama mõistliku jutu peale üle. Ma ei teagi täpselt, kuidas ärevus üle läheb – iseenesest vist. Kui suudad end selle tunde sisse mõelda, ei lenda kaas nii kergelt pealt ära.
Ja Gordoni perekool on megahea mõte.
Kas sa oled lugenud seda raamatut: “Minu mõistus on otsas?” Just peaks aitama laste jonnihoogude puhul
Esiteks, ma arvan, et ei ole vaja liigselt analüüsida, seda, mis on tehtud (need kunagised depressioonihood lapse nähes) vaid pühenduda sellele, et kuidas edasi. Kuidas iga hetk ja päev võiks mööduda paremini. Mis tehtud, see tehtud. Muidugi laps õpib paremini vanemate käitumisest kui sõnadest ja kindlasti ta matkib kunagi nähtut, aga kõik pole ju veel hukas. Edasi saab alati paremini. Vähemalt anda endast parim. iga päev. Päev korraga.
Teiseks, soovitan lugeda minu meelest hästi mõnusalt kirjutatud raamatut. “Parenting without power struggles” S. Stiffelmann. Ta on üks USA terapeut, kes kirutab mõnusalt ja selgelt ja paljude näidetega. Väga hästi meeldib mulle ta mõte, et lapsevanem peab olema nagu laeva kapten – võtab arvesse kõik ümbritsevad ilmaolud, marduste soovid ja vajadused, reisijate kapriisid ja mida veel iganes ning juhib laeva ohutult ja kindlalt ja lõbusalt sadamasse. Aga raamatus on selleks kõigeks ka väga palju nippe.
Jõudu, Kapten!
No ehk andsid laksu või nii tagumendile, see teema on jube tabu teema. Lööb sulle veel laksu tagasi töö/ isiklkutes suhetes. Kui mõistlik just see postitus oli on kahtlusäratav.
Postimehe artikkel ei kuulu ajakirjandusliku hea tava alla. Sinu postitusest saab lugeda emast kes taunib tugevalt oma valesti käitumist. Ja otsib viise kuidas end parandada. Artiklis aga on jäetud hoopis teistsugune mulje. Ning see et ajakirjanik väidab, et ta kirjutab üleüldiselt probleemist, mitte sinust on nii vale nii mitmel tasandil.
Esiteks, viitab ta sinu blogile artiklis. Teiseks, ta kirjutab sellest oma isiklikul Facebooki seinal ning lubab sealjuures ebaviisakaid ning asjasse mitte puutuvaid kommentaare. Ja kolmandaks- väide, et ta ei tea midagi sinu blogist on äärmiselt tobe – kuidas saab avaldada nii delikaatset teemat ilma mingisuguse eeltööta?! Ja veel see pealkirja vahetus – ajakirjanik rääkis eksperdiga PEALE artikli avaldamist! Ajakirjanik ei tohi avaldada delikaatseid, eelkõige perekondi puudutavaid lugusid iseenda emotsioonide ajendil. Postimees ei ole blogi, tahes tahtmata jõuab tema sõna rohkemate inimesteni.
Antud juhul ei ole kindlasti mingi ‘tõlgendamise küsimusega’. Korralik ajakirjanik ei tohiks sellist jama toota. Äärmiselt piinlik. Ja sa absoluutselt ei pea sellega leppima. Mina sinu asemel seda kindlasti nii ei jätaks.
Ma eile otsustasingi, et ei jäta nii. See EI kuulugi hea tava alla ja ei ole okei, et ajakirjanik sellist asja endale lubada saab
Imelik .Kirjutad et oled halb ema ,lööd oma last jne .Kirjutad pikalt sellest ,kuidas sa ise ka aru saab ,et ei ole eritii pädev ema ja nüüd ”ei jäta seda asja nii” ,sest ajakirjandus reageerib ?
Ma sügavalt kahtlen ,et su lapsel on halb ema ja halb elu .Arvan et su postitus on kirjutatud mõttega shokeerida ja saada siia suhteliselt halli bligisse tavapäraselt rohkem kommentaare ja feimi .Lisaks tunned sa end kohutavalt sita emana ja loodad saada lohutavaid kommentaare ja tunda end paremini ja kuulda ,et inimesed tolereerivad sinu käitumist ja ehk patsutavad õlalegi.
Sama on ju su välimusega .Ei ole just harukordne lugeda siit ,kui ”kole” sa enda arvates oled jne .See on see klassikaline komplimangige kerjamine .
Ajakirjanduse kohta ei oska kommenteerida .Loogiliselt mõeldes on neil õigus kirjutada sellest mida sa ise avalkult selge sónaga väidad ,ei näe probleemi selles .
Samas sinu jaoks võiks see lugu nüüd õpetlik olla .
Tundub et Üsna paljud ei ole lastekasvatuse kohal end enne lastetegu harinud ja arvataksegi et ”õpin praktikas” ,ehk siis nagu paljud arvavad et teevad load ruttu ära ,peas et need saan ! Kui siis load käes ,küll ma uperdan nagu loll liikluses lootuses ,et vahtraleht on minu vabandus .
Olgu see lugu õpetusekt ka paljudele teistele .
Endast väiksemaid (ja ka suuremaid ) ei lööda ja ilma käteta saab kõik lastega seotud probleemid lahendatud .Kui ei oska siis selle jaoks on kursused ja see ei ole häbiasi ,võiks lausa kohustuslik olla kõigile tulavastele emadele!
Jah, sul on õigus. Ma kirjutasin teema, millest annab soovi korral välja lugeda “et peksan oma last, meest, loomi ja ehk isegi tööandjat süstemaatiliselt ja olen väärkoheldud”, et saada feimi ja kommentaare ning šokeerida. Tule taevas appi inimene!
Muide, ma olen alati öelnud, et kursused enne lapse planeerimist, vanemaks saamist peaks olema kohustuslikud, sest paljud ei tea, mis neid ees ootab. Suuresti tänu (sotsiaal)meediale, kust võib jääda mulje, et kõik on üks suur pidzaamapidu ja mannavaht ning kui juhtud olema väsinud, siis oled kehv ema, sest keegi ei räägi sellest kunagi. Avalik saladus ja need kes julgevad öelda, et on ka probleeme, puuakse virtuaalselt üles. Näed isegi, sa loed välja, et mangusin selle postitusega kiitust. Kuidas saab millegi nii haige peale üldse tulla.
NB: ega su pärisnimi Kersti Kivi ei ole? Tundud kuidagi temamoodi kommentaariga olevat!
Lapsi ei tasu seetõttu lüüa, et neile ei saa siis rääkida, et löömine pole normaalne.
Said rusikaga näkku, annad talle ise tutaka. Kõik klapib.
Saad, mida annad.
Minu jaoks on veidi imelikud need kommentaaarid, kes soovitavad oma õiguste eest võidelda Eveliisil?! Keegi millegi pärast ei soovi kaitsta väiklest last, keda on füüsiliselt karistatud? Kes tema õigust ees seisaks? 🙂
Mina ei hakka siin analüüsima kas antud olukord, kus lapse füüsiline karistamine on seadusega keelatud (ja reaalselt ka karistatav) on meie ühiskonnas õige või ei (ala me kõik saime vitsa ja oleme normaalsed minu jaoks ei ole eriline argument küll. Minu jaoks on taanlased ka täitsa normaalsed ometigi seal on see nt keelatud kauem) aga kui see nii hetkel meie riigis on kas sa Eveliis reaalselt ei karda, kui lähed antud “ajakirjanikku” vastu, saad endale jama kaela?
Eestis on inimesed juba karistada saanud selliste tegude eest. Nt üks Pärnumaa õpetaja laste sakutamise eest ja neid näiteid on veel…
See on muidugi hea, et sa abi otsid aga sinu sulest on varemgi postitusi tulnud kuidas Idaga on su mõistus otsas aga ometigi ei ole sa ikka veel abi leidnud? Mis peaks veel juhtuma, et sa reaalselt ka läheksid lapsega koos psühholoogi juurde või registreeriksid ennast Gordoni perekooli või…?!
Kui tunded lähevad mustaks siis lahku ruumist! Lihtsalt lahku! Teine variant on mitte lapsele nii pikalt seletada kui need seletused lihtsalt ei toimi vaid võtagi ta sülle ja lahku. Kui on vaja peolt lahkuda see kell siis võtad lapse ja lahkud! Ei panegi riidesse vaid viidki nagu on autosse. Aga ise oled kivinäoga ja ei karju ega sakuta. No karjub kord, karjub kaks aga lõpuks saab laps aru, et ema ei tee nalja.
Varemgi on palju häid soovitusi tulnud – kasuta neid ometigi! Edu teie perele!
Ebareaalne ,kui paljud siin tõsimeeli arvavad et füüsiliselt lapsele (või kellele iganes) haiget teha on okei .
Sa said vasta näppe koolis ,kui halvasti käitusid ja sinu arvates ópetas see sulle midagi ? Selgita palun,mida . Et sulle tehti haiget ja nüüd sa pead seda inimest rohkem respektima ?Pole ime et meil eestis nii palju naisi ,kes elavad vägivallaliste meestega .
Kallid inimesed ,palju on jah muutunud kuid see on muutunud põhjusega . Füüsilise vägivallaga ei õpetata midagi !!! See kui laps on ülejäänud aja loolis VAIT ja täidab käsklusi on vaid seetõttu,et ra kardab veelkord vastu näppe saada ,mitte et respekt oma ópetaja vastu on suurem .Vastu näppe anti ,sest paremini ei osatud lihtsalt .
Mu lapsed on 12 ja 6 . Ja believe me ,ma tean mis tähendab jõuetus .Ka meil abikaasaga ei ole tugivõrgustikku (vanemad surnud) ,lisaks täiskohaga töö mõlemil ja laste trennid jne . See on elu ! Lapsi saada on ju vaba valik .Keegi ei keela .Küll aga arvan et väga vähesed valmistavad end selleks korralikult ette .Sünnitavadki lapsed ootuses et iga sekund nende elust tulwb maagiline .
Arvataksegi vist et gaasivalud on nende ,kui vanemate suurim väljakutse ja juhtubki see et ELU tuleb vahele ja siis järsku on selline tunne et oiiii kui raske on ikka vanem olla .
Minu lapsed on piisavalt hästi kasvatatud ,nad ei ole mind ega kedagi teist löönud ,koolis tublid ja kõik on hästi .Aga IKKAGI ,iga päev on väljakutse . Toon näiteid .
Eile oli mul kiire päev tööl ja lahkuda varem või keset tööd oleks olla võimatu .Helistab tütar .Sidemed oli koju unustanud ja tema ei taha küsida teistelt (lisaks töötab abikaasa hetkel oma projektiga meist 5 tunni kaugusel) .TOO mulle need ,palun emme ! Helistasingi vanale tuttavale ,kandsin tänuraha kontole,läks ja ostis uued püksid ja sidemed lapsele .Nii probla lahendatud .Päev enne seda hellab poja õpetaja ja ùtleb et pojal sokid märjad ,poiss jooksis sokkides õue ,tegid pulli sõpradega ühesõnaga .Uued sokid on kadunud ja whatever .Helistasin üht poodi ,palusin neil jätta 5 paari sokke kassasse .Kümne mintsaga käisin ära ,higimull otsaees .Ja sellised pisiasjad pidevalt .Ei ole meil kellegil kerge ja vahel tõesti tahaks peaga mööda seina joosta . Aga nad on ju ometi lapsed !Tütar on täispubekas juba ja no ka parima tahtmise juures ei saa ma teda sada prossa kontrollida .Ma tean juba eos ära et tuleb see päev ,kus ta mulle valetab jne .See päev on juba arvatavasti olnud ,aga ma ei peagi teadma kõike .Las ta siis proovib end ja mind ja ”leiab iseennast”. Las ta siis teeb vigu selle asemel et endast targemat (mind) kuulata .
Meil kõigil emmedel ja issidel on raske ,igal ühel omamoodi .Aga ei mingi depressioon või lapse käitumine ei õigusta teda löömast .Kui muud moodi ei saa siis keela tal mingi lemmik asi või tegevus 2 nädalaks ära .Siis ju laps õpib sellest .
Läbiv teema on ju, et kui asi on nii kaugele läinud, siis on abi vaja otsida. Löömist ei õigusta miski ega keegi – minu meelest ka mitte Eveliis.
Ma juba siiralt kahetsen, et selle postituse kirjutasin, sest nagu on näha sellest, mis toimuma hakkas, kui inimene on ikkagi vastumeelne (mina), siis loetakse välja seda, mida ma absoluutselt ei ütle. Viimaseks piisaks oli täna ilmunud “ajakirjaniku” õiend: “vägivallaohvritest naiste ja emade puhul võib lapse suhtes vägivaldne käitumine olla sümptomaatiline ja seotud PTSD ja nende suhtes korda saadetud vägivallaga, mis ei tee neid kindlasti halbadeks emadeks.”, mis jätab minust monstrumi mulje ja ma olen natukene šokis sellisest pöördest selles loos.
Minul on täiesti 0-tolerants, kui laps lööb, kiusab või omi asju lõhub. reageerin väga konkreetselt ja annan väga üheselt teada, et et selline käitumine on absoluutselt lubamatu.
Enamasti lihtsalt võtan ja viin teise tuppa. või siis üritusel, nagu keegi ütles, lihtsalt sülle ja minema.
Samas, kui ise lööd või sakutad või laksad, siis on muidugi väga keeruline öelda, et löömine on lubamatu . kui ise täiskasvanuna ei suuda teatud olukordades emotsioone kontrollida, siis lapselt on seda ju veel rohkem tahetud.
Täiesti võimalik, et Eveliis kasutab lapse vastu vägivalda koguaeg või et tema enda vastu kasutatakse või on kasutatud. Aga asi on selles, et ANTUD postitusest seda järeldada ei saa.
Käesolev postitust on kaalutlev ja läbimõeldud. Kindlasti mitte kiitev ega end õigustav. Tegu on lapsevanemaga, kes otsibki abi. Kes on aru saanud oma suurest veast. Kes kahetseb ja tunneb end halvasti.
Kui ma näiteks mingil põhjusel usuksin, et seal naabritel on peres keegi vägivaldne, mis ma siis teha võiksin – kas kirjutaksin lehte artikli? Või võtaksin ühendust näiteks lastekaitsega?
Ja siin seisnebki minu jaoks antud teema suurim probleem – kui sellel ajakirjanikul on tõesti alust arvata, et laps kasvab tema jaoks ohtlikus perekonnas, mida see artikkel aitab? Kuidas kindlalt ühest petekpnnast rääkiv artikkel aitab seda last? Minu kujutlusvõime ütleb, et see annaks vägivaldsele inimesele veel suurema põhjuse end lapse peal välja elada. Just selle pärast arvan mina, et käesoleva juhtumi puhul on antud ajakirjanik väga rängalt eksinud. Ta ei mõelnud lapse peale, ta mõtles vaid oma töö peale – nagu ta ka Facebookis ütles ‘pole tal olnud ammu teemat, mis teda põlema kütaks’.
Ühiskond peab loomulikult kaitsema nõrgemaid liikmeid. Aga kuidas seda teha on äärmiselt oluline. Kui on kahtlus, kaitse last ja anna sellest teada inimestele, kes last saaksid aidata. Seda ära kasutada mingi artikliteemana on väga õel. Just selle väikese lapse ees, kes iseennast ei suuda kaitsta. Ja silmas peaks pidama ka kõiki järgmisi lapsi, kes võivad samasse olukorda sattuda.
Sellepärast mina soovitasin sul see teema mitte nii jätta. Ma ei poolda vägivalda, aga olen rohkem kui vaid seda üht postitust lugenud ja mul pole tekkinud tunne, et laps oleks ohtlikus keskkonnas. Veel arvesse võttes ka kui tõsiselt võetakse lapse heaolu Norras. Ning kui pingsalt jälgitakse välismaalaste perekondi. Seda kõike arvesse võttes – kui sa oleksid vägivaldne, siis Ida poleks sinuga.
Ilmselgelt otsige abi lapsega sellistes olukordades tegelemisel. Aga lisaks soovitan sul ka näiteks teha screenshotte mis toimub selle ajakirjaniku Facebookis. Kuidagi väga veider on, et kuigi artiklis on kommenteerimine keelatud, lubab ajakirjanik seda teda oma isiklikul kontol. Ja see mis seal toimub ei ole viisakas.
Postimees ei tohiks olla antud ajakirjaniku blogi. Ajakirjandusel on ühiskonnas oluline roll. Aga mis oli antud artikli eesmärk? Loodan, et antud ajakirjanik mõtleb oma rolli üle järgi ja tulevikus, kui soovib teha tõsist ajakirjandust, teeb vajaliku eeltöö siiski ennem artikli avaldamist.
Screenshotid on tehtud ja advokaadile edastatud ja seda mitte põhjusel, et ma oleksin solvunud, et keegi peab mind halvaks emaks, ma ise ju pean ka. Aga just sinu poolt välja toodud põhjustel.
Väga tore. Edu sellega!
Emana ei tasu end maha kanda. Kõik inimesed teevad vigu. Nendele otsa vaadata pole kunagi kerge, aga see on esimene samm.
Mina sind halvaks emaks küll ei pea, just vastupidi. Antud postitust võib küll olla veider koht seda öelda, aga ma arvan, et halb ema poleks sellist asja kirjutanud ega ka poleks osanud ennast nii analüüsida.
Mulle nii meeldis see ütlus,et lapsed on kodu peegel,aga seda siis kui vanemaid läheduses pole. Minul on k väike kahene poeg ja neljane tütar ja saan sinust aru. Kodus ikka tõstame häält (no miks ma pean ALATI 10 korda ilusti paluma ja ainult lõpuks karjumine aitab ah??). On nii häid kui ka halbu päevi,aga enamasti saame hakkama. Kui ma lasteaiast raporti sain (hästi tore komme neli korda aastas lapse raport vanematele saata,kus kirjeldatakse laste käitumist,tegevusi ja isegi nende omavahelisi vestlusi) ja MINU last kirjeldati kui väga viisakat,abivalmis ja KUULEKAT last! Ma olin lihtsalt hämmingus,aga tuleb välja et selline ta mul on.
Enda puhul olen märganud,et 90% ajast ma lähen täiesti enda süül närvi,sest keelan täiesti tobedaid asju vahel,et endal lihtsam oleks. Noh näiteks laps tahab joonistada,aga ma ei luban et hiljem hiljem …hiljem jne. Või ei luba tal näiteks midagi ise otsima minna sahtlitest nt,sest siis läheb väikevend ka ja kõik keeratakse pahupidi ha mina pean 10ndat korda koristama. Saad aru poindist eks? Teen nüüd teadlikult mõnusaid päevi,kui ma luban et ei tõsta häält ja ei kasuta enda laiskust ettekäändena ja keelan ainult siis kui on mõjuv põhjus.
Pikk jutt ja sulle võib-olla mitte kasulik ,aga noh. Igaljuhul sa pole üksi.
Minu arust, unustavad need inimesed, kes toovad välja võrdluse, et aga kas sa annaks oma naisele/naabrile/mehele ka vaidluse käigus niisama laksu või et ‘karjumine lapse peale on surmapatt’ ära selle seiga, et enamuse vaidluse täiskasvanute vahel siiski ei võta nii öelda selliseid ‘mõõtmeid’ kui lapsega. Kui su naaber ikka tuleks ja püherdaks sul elutoas, ise samal ajal röökides nagu siga ja sul eest ära joostes ning karjudes ja lõpuks sulle ise esimesena tou annaks, siis ma usun,et nii mõnelgi läheks samamoodi silme eest mustaks ja kärataks ning halvimal juhul lööks vastu.
Tundub,et need, kes ei oska kaasa tunda või aru saada, on kas tõesti kõige zenimad inimesed maailmas või neil lihtsalt pole laste/lapsega sellist olukorda olnud 🙂
Kas oled lapsehoidja leidnud? Mustamäel on meie Mary Poppins vabanemas. 1. Ei ole mul hetkel võimalik enam lapsehoidjat lubada. 2. Vahest on mul tunne, et laps armastab teda rohkem kui mind. Kuigi kuus ainult 3-4 õhtut veedab paar tundi temaga. Isegi kaisukas mis tal tiest saati oli ja nii kallis siis see enam ei ole oluline, aga Mary Poppinsi oma on nüüd igal pool alati vajalik ja kaasas. Näed mu meiliaadressi, võid kirjutada
Kirjutan Sulle, Mary Poppinsi otsinguil ikka
Pingback: Heade vanemate koolitus: feil #1 – estonianwithabackpack