Ma ei ole kunagi arvanud, et oleksin ideaalne ema, ma ei ole isegi seda muljet püüdnud jätta, vaid ausalt rääkinud, et igasugu meisterdamised ei ole minu teetassike, mängutoad mulle ei meeldi, vabatahtlikult ma kuhugi batuudikeskusesse lapsega ei lähe, kaubanduskeskuste mängutubadest olen siiani samuti suutnud meid eemal hoida, raamatu ettelugemine käib mul hooti, päris ausalt siis kui viitsin (kuigi uuest aastast võtsin end kokku ja sunnin end talle lugema, hetkel loeme vaheldumisi eesti-ja norrakeelset “Sööbikut ja pisikut”). Ma olen oma lapse peale karjunud, ma olen teda tutistanud, ma olen teda isegi löönud. Ei ole ideaalne ema. Ometigi olen ma laias laastus oma emaks olemisega rahule jäänud, kriitikat, et emaks olemine tuli mulle raskelt, on valus olnud lugeda, sest emaks olemine tuli vägagi loomulikult ja kõik see, mida ma olin enne kartnud, tundus maailma kõige loomulikum tegevus, ma lihtsalt ei ole kunagi varjanud, et emaks saamine ja kasvamine on vaid lust ja lillepidu. Nii nagu püütakse millegi pärast muljet jätta. Salaja tunnistavad kõik, et on raske olnud, aga väliselt tahetakse mingil põhjusel jätta muljet, et kurdavad vaid need, kes emaks pole loodudki.
Pika sissejuhatuse lõpuks ütlen ma, et ma ei suudaks kedagi armastada rohkem kui oma last. Ta on muutnud mind paremaks inimeseks, ta on mind päriselt pannud aru saama, mida tähendab armastus. Piirideta armastus. Ei ole midagi ilusamat ja armsamat kui see laps poeb sulle diivanil kaissu ja ütleb: “Ma olen küll unine, aga ma jään sinuga alla telekat vaatama, sest ma tean, et sa üksi kardad seda filmi (“Titanicut”) vaadata.” Teeb hellalt musi ja paitab mu pead ja ütleb, et olen tema armas emme.
See öeldud jõuame me minu posituse pointini. Viis aastat peale emaks saamist saan ma aru, et ükskõik kui palju ma Idaga ei tegeleks, teda igale poole kaasa võtaks, teda õpetaks, talle asju näitaks ja tutvustaks, olen ma emana feilinud. Kust ma seda võtan? See ütlus “laps on kodu peegel”, mida mulle on beebieast saati korrutatud. Ma võtan selle lõpuks omaks ja tunnistan, et jah, mina olen oma lapse ära rikkunud.
Meil on kodus hetkel puberteet, kellega ei ole võimalik suhelda. See tähendab hooti on meie suhtlus nii mõistlik ja vaata et täiskasvanulik ja rahulik, teisel hetkel oleks Idasse nagu saatan pugenud. Ta trambib jalgu, paugutab uksi, tujutseb ja karjub. Me selgitame rahulikult (sest me oleme kuulnud nii palju, kuidas PEAB SUNDIMA end rahulikuks jääma ja armastama last kõige rohkem just sel hetkel kui tundub et üldse ei tahaks seda armastust jagada), kuid Ida karjub edasi, me reaalselt nagu räägiks seinaga. Lõpuks me ütleme kõvema ja kurjema häälega ja selle peale hakkab Ida veel rohkem karjuma – “MA EI TAHA KARJUMIST!” kisendab ta täiest kõrist, trambib jalgu, jonnib, kiunub ja ei kuula ühtegi sõna, mis talle öeldakse. Me oleme küll lapsevanemad, aga siiski ka kõigest inimesed, kellel lõpuks kops üle maksa läheb. Kogu asi lõppeb sellega, et kõik karjuvad.
Ma tean, et lapsevanem peaks igas olukorras säilitama rahu, sest laps on oma tunnetega kimpus ja ei oska teisiti oma tundeid väljendada kui jonniga, aga ma arvan, et viieaastane siiski juba võiks osata kuulata selgitusi ning ma ei saa hakkama jonni ja kisaga, mis mulle vastu kostab kui ma olen 63849 korda rahulikult selgitanud, miks talvel on vaja kindad kätte panna ja miks õue ei saa minna sulailmaga riidest saabastega. Tobe emme, ma ei taha, mulle ei meeldi, mul on vastik, mul on ebamugav, ma tahan! Päevast päeva. Ma lihtsalt murdun. Mul ei ole ülekordidori naabritädi ega üle tee elavat ema/ämma/vanaema, kellele laps sellisel hetkel sülle visata, et mõlemad saaksid rahuneda. Me peame teineteisega hakkama saama nende emotsioonide keskel. See on kurnav kõigile.
Ida suudab halva tuju korral endast välja viia ka kõige rahulikumad inimesed. Nemad küll suudavad end talitseda, aga nad ei näe seda ka iga päev. On hetki, kus meie maailma kõige ilusam ja armsam ja tublim ja asjalikum laps lihtsalt ei kuula. Kui talle midagi pähe tuleb, siis nii ta teeb. Mitte lollusi, ta on selles suhtes beebist saati olnud hea laps, et ei ole ta ühtegi vaasi laualt maha tirinud, ühtegi telefoni wc-potti uputanud, seinu sodinud, aga ta lihtsalt tegutseb. Kui me ütleme, et oota korraks oma võileivaga, et me vahetame riided ära, võib mürki võtta et juba on ta roninud kapi otsa, saanud kätte noa ja nüsib vorsti ja leiba lõigata, ise samal ajal kapil kõlkudes.
Või ei tegutse. Talle meeldib käia laulutunnis ja näiteringis ja tantsimas, aga kui ta ühel hetkel tunneb, et ta ei taha esineda, oma osa õppida ja esitada või trenni minna, siis ta lihtsalt ei lähe. Karjub ja nutab nii nagu tahaks me teda ohvrialtarile viia. Ma olen teda ähvardanud, et siis me ei lähe sinna ja sinna kui sa sõna ei kuula. Vastuseks: “MA TAHAN!” ja sellele järgneb 40-minutiline jonn ja kiun, sest emme ütles, et siis me ei lähe sünnipäevale. Ma saan aru, et ähvardamine on vale, aga ma olen tavaline inimene, mitte õppinud pedagoog, mõnikord ma lihtsalt ei oska teisiti.
Kui meile tulevad külalised on Idal omad ootused. Kui keegi koheselt ei tule temaga teisele korrusele mängima on ta solvunud, tormab jalgu trampides oma tuppa ja karjub nagu Kohviveski, et ta ei tule sealt alla, et külalised on tobedad ja ta tahab oma jonni ära jonnida ning üksi olla. Me laseme tal jonnida ja üksi olla. Ta võib seal kisada pikalt, väga pikalt ja pilduda vihast asju laiali.
Miks illustreerivad seda positust pildid Hedoni 4. sünnipäevast. Me käisime sellel sünnipäeval. Peo lõpupoole oli kell juba palju, lapsed väsinud ja kergelt süttivad väikesed inimpommid. Ma hakkasin Idaga läbirääkimisi pidama, et viis minutit veel ja siis me hakkame minema, rahulikult ja võimalikult mõistvalt, sest ma saan aru, mida tähendab mänguhoo pidurdamine. Selle peale hakkas Ida karjuma, jalgu trampima, kisendas “MA EI TAHA!” ja lõi mind rusikaga näkku nii, et ma kartsin, et mul tuleb sinikas. Ma olin šokis, haarasin Idal käest ja tirisin ta mängutoast minema. Inimesed, kes olid minuga ühes mängutoas nägid närvilist ema, kes oma lapsele liiga teeb ja tema peale häält tõstab. Mul oli piinlik. Enda pärast. Aga ma ei suutnud teisiti reageerida, sest see ei ole esimene kord kui Ida dikteerib kust ja kuna TEMA tahab ära minna. Mulle ei sobi see, see ei ole õige, et mu viieaastane laps ei saa aru, kuna ja miks mõni asi ära lõppeb ning lihtsalt ei suuda sõna kuulata.
Lõpuks see viimane feilimise äratundmise hetk. Ida oli vannis, mängis ja ma pidin tal mingi hetk pead minema pesema, kui ma siis läksin, tahtis tema veekorgi ära võtta, mina panin selle tagasi. Järgmisel hetkel karjus Ida, et seda ei tohi teha, sest vesi läheb siis maha. Ma seletan, et vastupidi, kuid sellele järgnev reaktsioon oli see, et Ida röökis mu peale (sa oled tobe emme, ma tahan issit!) ja keeldus kategooriliselt peapesust. Lihtsalt niisama. Veekorgi pärast. Karjus ja peksis mind kätega. Ma kaotasin enesevalitsuse ja andsin talle laksu ehk siis ma löin teda. Ida hakkas nutma. Sel hetkel taipasin ma, et olen emana feilinud.
Ma ei saa öelda, et tal on kange iseloom (mida tal kahtlemata ka on), ma saan öelda vaid seda, et beebieas on Ida pidanud nägema minu depressiooni ja minu lahendusi olukordadele, on selge, et see on teda mõjutanud. Minu nutu-ja jonnihood, asjade pildumised ja karjumine Mareki peale. On ilmselge, et see on temasse jälje jätnud. Ma olen oma lapse kasvatanud kasvatamatuks oma käitumise ja eeskujuga. See on valus tõdemus ja mul tuleb nutt kurku kui ma saan aru, et mina olen oma lapse ära rikkunud. Jah, see kõik toimus siis kui ta oli kahe-kolmeaastane, aga kas mitte ei öelda, et see ongi aeg, mis paneb aluse tulevikule?
Me palume alati peale tüli üksteiselt vabandust ja kallistame nagu oleks maailmalõpp tulemas. Kui aus olla siis see murrab mu südame, sest mina tean, miks mina vabandan – ma olen täiskasvanu ja oskan asju analüüsida – aga ma ei tea, mida tunneb tema oma südames. “Seltsimees last” mäletate? Leelo arvas, et ta ema viiakse ära, sest ta on halb laps. Lapsed näevad asju hoopis teistmoodi. See hirmutab mind. Kogu selle kompoti sees tunnen ma, et on viimane aeg otsida lapsehoidja, et me kõik saaksime hinge tõmmata ja end tuulutada. Laps ei ole meil ei jalus ega koormaks, mul on natuke isegi kahju iga kord kui teda kuhugi kaasa ei saa võtta, sest ma tean, kuidas ta üht või teist asja naudiks, aga hingetõmbepausi on vaja. Kasvõi kinno minna. Kahekesi. Kui keegi oskab soovitada Mary Poppinsi- tüüpi lapsehoidjat Keila-Saue-Ääsmäe kandis, siis ma olen üks suur kõrv. Ma ei taha olla oma lapsele halb ema, veel halvem kui ma juba olen.
Kõik fotod: Anete Toming