Meie pere eelmise aasta ja ka hetke seisuga ikka veel lemmik kodumaine film on “Seltsimees laps”. Alustame sellest, et see aeg – II maailmasõda – selleteemalised filmid ja kirjandus paelub mind ja lõpetame sellest, et mulle meeldivad raputavad ja sünged filmid, mis mõtlema panevad. Sinna vahele mahub aga ka täiesti vapustav peaosatäitja Helena Maria Reisner aga ka režisöör Moonika Siimetsa oskus näidata halli ja kõledat nõukaaega läbi lapse silmade, nii et see ei mõju depressiivselt. Vanemate kibestumust ja üldist hirmu ning ajastu debiilsust leevendab Leelo lapsemeelsus ja mängulisus. Ma saan aru. et film pakub inimestele erinevaid emotsioone, küll aga pani mind imestama nende inimeste arvamus, kes seda kehvaks filmiks pidasid – depressiivseks ja süngeks. Ei, ma ei halvusta neid, see lihtsalt tuli mulle ootamatu kriitikana, kuna mina, nagu öeldud nägin just seda, et kohutavat aega on osatud näidata mingil määral helgena.
Film ei meeldi vaid meile, täiskasvanutele, vaid ka Idale, kes tollest ajast ei tea midagi ja näeb filmi hoopis teisest vaatenurgast. Me oleme talle mitu korda pidanud selgitama, et “must mees” ei vii ema ära, sest laps on halb, me oleme pidanud selgitama, miks kellegi kodu ära võeti, me oleme pidanud selgitama, kuidas asjad tol ajal käisid. Ilmselt ei ole ta kõigest aru saanud, kuidas sa üldse seletad viieaastasele küüditamise õudust? Aga kui laps ise soovib seda filmi uuesti ja uuesti, siis on see just nimelt tõestus sellest, et režisöör on suutnud edasi anda, midagi lapsemeelset.
Teiseks lemmikfilmiks kujunes loomulikult “Eia jõulud Tondikakul”. Ütlen ausalt, mul oli väga suur eelarvamus seda vaatama minnes, kuna ma vedasin meiega kaasa ka Mareki õe ja õelapse, siis ma natuke kartsin, kas oli õige “Lumekuninganna” asemel see välja pakkuda. Ma kartsin, et see on üleshaibitud ja igav. Idale (ja mulle) meeldib Liis Lemsalu laul sellest filmist, aga see pole ehk kõige adekvaatsem põhjus arvata, et film on hea? Alguses olingi ma filmis natuke pettunud – kõik oli liiga ilus. Imeilus kodu, imeilusad inimesed, imeilus lumine talv, imeilus loodus. Natuke pinnapealne tundus ka. Aga siis tuletasin ma endale meelde, et see pole tegelikkus, see on muinasjutt, jõulumuinasjutt – ilus ja hea võidab kurjuse ja ma vaatasin ülejäänud filmi naudinguga. Boonuseks ilus loodus, loomad. Kokkuvõtvalt on see film sellest, mis on elus tegelikult oluline, ja mille nimel tasub võidelda – perekond ja armastus ning kokkuhoidmine. Ääretult ilus ja positiivne film, nagu polekski Eesti film. Kindlasti saab sellest jõuluaja “peab vaatama” film!
Tahame või mitte, ei saa me üle ega ümber Disney´st. Viriseda ma ei saa, sest ma olen ise suur multikasõber ja vaatan Disney multikaid hea meelega. Kui telekast hakkas juba aasta aega tagasi tulema “Disney On Ice” reklaami, ei olnud mingit varianti, et me sellest etendusest pääseksime. Vot seda ma küll vabatahlikult vaatama ei oleks läinud. “Maša ja karu” eelmisel aastal oli piisav piin ja pealegi massid, mulle ei meeldi rahvamassid. Ma olen nõus rahvamassid üle elama, et minna kuulama muusikat, mis mulle meeldib, aga sellised laste pealt teenimise massüritused ei ole minuteetassike. Kui sul on aga kodus väikene Disney toodangu fänn, siis neelad sa oma soovid ja tahtmised ning vastumeelsuse maha ning ostad piletid. Polnud kahtlustki, et lastele meeldis, aga et ka mulle meeldis, oli mõnevõrra ootamatu. Ei olnud niisama, et parimate multikate parimad laulud, vaid kahte tundi oli ära mahutatud neli (oli vist?) pooleteisetunnist multfilmi, nii et sisugi sai edasi antud. Hästi tehtud! Kahju on mul nendest inimestest, kes esirea piletite eest 70+ eurot välja käisid. Mu meelest olid seal vaatevälja segamas nii igasugu lavatehnika kui ka teised vaatajad, kui muidu on istmed tõusvas astmes, siis esiread olid vaid üksteise taha pandud toolid, nii et ma ei usu, et väiksemad lapsed sealt midagi näha said või vähemalt ei usu ma, et nad sama ülevaate said. Kui etendus ise oli pigem hea, siis täiesti kohutav oli kogu see nännindus, mis meid seal ees ootas. Ja hinnad! Minni-Hiire kõrvad 20 eurot! Me ostsime Disneylandist kordi kenamad kõrvad kümne euro eest ja sealgi olid need ilmselgelt ülehinnatud. Rääkimata muudest hindadest. Ma olin natuke ettevalmistamata (muidu ma ikka Idale selgitan, et me ei osta juurde asju, mida meil on juba kodus olemas/olnud ja mille vastu huvi püsib 53 minutit) ja nii ostsin minagi Idale üheksa euro eest värvilist jääd. Kõige tavalisemat jääd! Olgu, tassike, mille sees jää oli, oli suhteliselt nunnu, nii et ma ei saanud traumat, aga siiski. Kümme eurot jää eest, kümme eurot popkorni eest. Ma isegi kinos ei suuda ära imestada popcorni hinna üle ja kui ma ei eksi, siis seal on see poole väiksem.
Millised on teie arvamused nendest kolmest? Kas “Seltsimees laps” meeldis või tundus pigem depressiivne? “Eia jõulud” – liiga ilus või kaunis talvemuinasjutt? “Disney On Ice” – kas sellised jääshowd on üldse oma hinda väärt?
Mulle need mõlemad filmid meeldivad, kuid väga valus oli vaadata, kuidas lapsel lasti uskuda, et ema läks ära, sest ta on paha laps… ja üldse kogu aeg oli laps kõiges süüdi, ees, paha… 🙁 Ma saan aru, et eks tol ajal nii oligi, aga see teeb haiget.
Eia film oli ka ilus ja tore, aga natuke üle romantiseeritud… eriti riivas kõrva, kuidas vanaisa rääkis oma kõrvalsuhtest… no küll oli see asi ikka kenaks tehtud… aga näe Maret läks ära, kui teine naine lapseootele (!) jäi.
Disney on ice on minu meelest nii üle mõistuse hinnaga, et sellel me ei käinud. Huvi oli küll, mulle need tegelased meeldivad, aga kuna ma hästi ei kujutanud ette, mida see show endast üldse kujutab ja piletihind tekitas trotsi, siis jäi käimata.
See osa, et lapsel lasti arvata, et tema süü, oli mulle ka raske. Seda enam, et kuigi mitu korda vaadatud ja Idale selgitatud, et laps polnud süüdi, küsib ta ikka iga kord: “kas selle pârast läks ema ära, et laps oli halb?”
“Eia” oli jah vbla üleromantiseeritud, aga see mind ei häirinud.
No ma olen vist siis see ainuke inime Eestis, kes ebapopulaarselt arvab, et Seltsimees laps on igav film. Vaatama asusin täitsa neutraalselt pinnalt, aga no nii igav oli, et lõpuni vaadata ei viitsinudki.
Ainuke kindlasti mitte, mu vanaema ütles ka, et mis sest lapsekargamisest ja ringijalutamisest vaadata:D Aga huvitav küll, et igav tundus, mulle arusaamatu täiesti:)
“Seltsimees laps ” meeldis väga, mõtlesin ka pool filmi, et kas keegi siis ei ütlegi lapsele, et see pole tema pärast. Noh, lõpuks isa viimaks mokaotsast ikka ütles. Süda jäi kohe rahule. Eiat ma pole näinud, kuigi väga tahtsin, aga kuidagi aega ei jätkunud, siiamaani olin kuulnud, et visuaalselt väga ilus. Seega peab vaatama suurel ekraanil, mitte arvutist. Ehk kunagi jõuan. Ja Disney-multikaid pole vaadanud, mul selles vanuses lapsi enam ei ole.
Jah, Eiat võiks tõesti vaadata suurelt ekraanilt, mõjub kindlasti paremini. Muidu arvutist võib tunduda nagu reklaam või lauluvideo;)
Ma käisin oma 9 ja 4a lastega uut Lottet vaatamas ja no vähemalt pool aega oli räigelt igav 😂. Väiksem ka nii hullult niheles koguaeg ja mõtlesin et ei enam ma temaga kinno ei lähe. Pärast kodus kurtis, et igav oli. Suuremale poisile jälle väga meeldis.
Mulle väga meeldis Seltsimees laps… Mu emasüda murdus selle filmi jooksul kümneid kordi ja töinasin pool ajast… Õnneks vaatasin kodus, mitte kinos… Ainus, mida natuke tõesti võib ette heita, oli see, et natuke vähem kasitum ja kammitum oleks laps ehk võinud olla… Aga muu… Super!
Ma arvan, et seda filmi on lõpuni võimatu mõista, kui ise ema ei ole…
Lotte uus multikas… Kahjuks väga igav… Käisime just kinos vaatamas… Võrreldes eelmistega kohutavalt aeglane tempo ja üldse mitte nii naljakas nagu eelmised. Minu jaoks oli see igatahes suur pettumus.
Eia jõulude filmi ei läinud vaatama. Natuke justkui tahtsin minna, aga lõpuks läks ikka minemata ja praegu on jõulud juba nii unustatud, et enam ei lähegi vist… Kardan, et see film on minu jaoks liiga roosamanna ja üleromantiseeritud. Lihtsalt pole minu teetassike, aga usun, et paljudele väga meeldib.
Mulle ka üldiselt selline roosamanna ei meeldi, ja Eia film seda kahtlemata on, aga suutis väga üllatada ning kindlasti saab ka koju soetatud dvd-l. Ma ikka selline vanakooli inimene, et kõik lemmikfilmid dvd-l:D
Ma ei arva, et “Seltsimees lapse” mõistmiseks peab ema olema. See on nii üldinimlik ja need, kel küüditamisega veel isiklik kogemus mõistavad seda vahest ehk veel teisiti kui meie, kel pole. Mind näiteks nutma ei ajanud (aga ma olen üldse vilets nutunaine). Samas mu arust tollal olidki lapsed siuksed kasitud ja kammitud, mu ema on umbes samast vanuseklassist, ta on kõikide lapsepõlvepiltide peal selline. Ikka häbi oli, kui laps kasimata välja tuli. Korra ju saabus tädi juurde oma maitse järgi riides. Tollal pöörati paremates peredes (kes küüditamisele kuulusid) vägagi tähelepanu, et kõik ikka korras oleks. Mu meelest täpselt nagu peab ja osatäitja oli muidugi imeline.
“Eia” mulle meeldis. Vaatasin suurelt ekraanilt ja see oli lummav. Ja piusidega. Kellele nad ei meeldiks? Ja mu laps ei öelnud kordagi, et ta kardab seda. Seda peaks iga jõul vaatama! Ja projektori koju tooma, sest suur ekraan.
Uus “Lotte” meeldis ka. Kogu aeg midagi toimus, mu arust polnud üldse igav. Aga vbl on asi sama magu Lottemaaga – osad kiidavad taevani, teised ei saa aru, kust otsast see äge peaks olema. Ja pisi-Roosi oli nii armas! Vbl selleks, et mul on ka pisi-Roosi kodus. Ja mu laps ei öelnud filmi ajal kordagi, et kardab.
“Seltsimees laps” meeldis ka. No üldse ei meeldinud! Esimene kord vaatasin üksi, siis pillisin ikka palju. Vahepeal ei suutnud vaadatagi seda õudust. Ilmselt need suured ei öelnudki tegelikult selliseid asju, Leelo lihtsalt sai jutust nii aru ja nii jäi talle meelde. Selleks suured ei öelnudki, et see pole tema süü – nad eeldasid, et kõik, sh laps, saavad aru, et see pole lapse süü. Aga tema kuulis hoopis muud…
Teise korra vaatasin lapsega – pigem vist vaatasin filmi vaatavat last? Sain seletada, nagu sinagi, et ei, ei olnud paha laps.
Disnid… disnid meeldivad mulle ka, aga need on kõik ühe mustriga – peategelasega juhtub midagi paha ja ta saab sellest üle ja võidab pahad. Aga pole vist sellist disnit olnud, mida vaadates laps end mulle sülle ei peidaks ja nuuksuks, et emme, ma kardan seda. Nt “Boss beebis” (kas see on ka disni? Vahet vist väga pole) viidi vanemad minema ja taheti neid tappa, ei? Talk about nightmares…
Kui mul oleks supervõime, siis see oleks see, et ma ütlen asju, mis on nagunii juba kõigile ilmselged. Aga maailmas on vaja igasuguseid inimesi.