Ma jumaldan lilli. Igasuguseid lilli, aga ülekõige potililli. Miinus selle juures? Ma suudan peaaegu eranditult kõik need lilled ära tappa. Vanasti ostsin ma kogu aeg orhideesid. Lõpuks ütles Marek, et tema enam ei jaksa neid poputada elule, et ehk aitaks. Ma mõistan teda, ma suutsin isegi kaktuse ära tappa. Eelmisel aastal ostsin ma mõned sukkulendid ja muidugi suutsin ma needki üsna kiiresti ära tappa. Aga nad on ju nii ilusad! Sain teada, et ma olin neid valesti hooldanud ja üle kastnud, nii et nad mädanesid lihtsalt ära. Kui olin selgeks saanud, kuidas neid hooldama peaks, võtsin julguse uuesti kokku ja ostsin paar kuud tagasi Kukupesast VIIS sukkulenti. Enesekindlust täis, et nüüd saan hakkama.
Esimene suri õige pea. Nüüd vaatasin, et kaks tükki on kohe kohe otsi andmas ja ega need teisedki kaks enam väga kenad välja ei näe. Ma ei saa aru, kuidas ma lilli nii osavalt tappa suudan? See on nagu mingi eriline anne. Võiks CV-sse panna oskuste alla kirja.
Juba teeb mulle muret ka meie oliivipuu, mis on minu meelest meie kodu üks ehe, ühe korra ta juba suutis lehed maha ajada, kuid õnneks tulid uued värsked asemele. Saime teada, et seal nurgas kus ta meil seisis võis liiga soe ja pime olla, liigutasime esikusse, kus peaks parem kliima talle olema. Ehk jääb ellu. Hetkel annab elulootust jälle.
Aga…aastavahetuseks tõi mu venna õde mulle kõige ilusama orhidee, mida ma üldse näinud olen. Nagu reaalselt nii ilusa, et ma kuidagi ei raatsiks seda ära tappa. Aga hirm on suur, sest see ikkagi mu erioskus. Kuidas orhidee, minusuguse lilletapja juures ellu jääks? Kas on mingeid salanippe?