Ma jumaldan lilli. Igasuguseid lilli, aga ülekõige potililli. Miinus selle juures? Ma suudan peaaegu eranditult kõik need lilled ära tappa. Vanasti ostsin ma kogu aeg orhideesid. Lõpuks ütles Marek, et tema enam ei jaksa neid poputada elule, et ehk aitaks. Ma mõistan teda, ma suutsin isegi kaktuse ära tappa. Eelmisel aastal ostsin ma mõned sukkulendid ja muidugi suutsin ma needki üsna kiiresti ära tappa. Aga nad on ju nii ilusad! Sain teada, et ma olin neid valesti hooldanud ja üle kastnud, nii et nad mädanesid lihtsalt ära. Kui olin selgeks saanud, kuidas neid hooldama peaks, võtsin julguse uuesti kokku ja ostsin paar kuud tagasi Kukupesast VIIS sukkulenti. Enesekindlust täis, et nüüd saan hakkama.
Esimene suri õige pea. Nüüd vaatasin, et kaks tükki on kohe kohe otsi andmas ja ega need teisedki kaks enam väga kenad välja ei näe. Ma ei saa aru, kuidas ma lilli nii osavalt tappa suudan? See on nagu mingi eriline anne. Võiks CV-sse panna oskuste alla kirja.
Juba teeb mulle muret ka meie oliivipuu, mis on minu meelest meie kodu üks ehe, ühe korra ta juba suutis lehed maha ajada, kuid õnneks tulid uued värsked asemele. Saime teada, et seal nurgas kus ta meil seisis võis liiga soe ja pime olla, liigutasime esikusse, kus peaks parem kliima talle olema. Ehk jääb ellu. Hetkel annab elulootust jälle.
Aga…aastavahetuseks tõi mu venna õde mulle kõige ilusama orhidee, mida ma üldse näinud olen. Nagu reaalselt nii ilusa, et ma kuidagi ei raatsiks seda ära tappa. Aga hirm on suur, sest see ikkagi mu erioskus. Kuidas orhidee, minusuguse lilletapja juures ellu jääks? Kas on mingeid salanippe?
orhidee ei taha külma, kuuma, mitte palju päikest aga ka mitte pimedat… hea oleks nädala-kahe jooksul teda “uputada”- panen vannituppa suure pesukausi, lasen mitte väga külma vett sisse ja siis orhideed ööseks sinna, auguga pottidega võtavad kenasti nii palju joomist endasse juurtega kui palju vaja
üks läks mul välja kui kõrval põles lõhnaküünal- vist ei talunud neid aroome 🙂 üldiselt on nad nagu lapsed, kannatust Sul peaks ju juba jaguma tänu”väikse bossi” treeningutele 🙂
Ma sellega katsetan igatahes, tahaks nii teda elus hoida:)
Orhideed on minu arvates sellised lilled, mis poputamist üldse ei vaja. Mul on nad aknalaual, kuhu paistab õhtupäike ning kastan siis kui meelde tuleb (suvel ca 2 nädala tagant ning talvel ca 3-4 nädala tagant) ning justnimelt kastan pealt, mitte ei uputa. Praegugi üks orhidee tegi jõulukingituse ning hakkas õitsema. Samuti pole ma neid veel kordagi 3 aasta jooksul väetanud ega ümber istutanud ja õisi on alati väga palju. Eelmises kodus olid mul aknad ainult ühele poole, kuhu paistis päike hommikul ja lõunaajal ning siis ei õitsenud orhideed peale poest toomist enam kunagi ning lõpuks surid lihtsalt ära.
Jep, ma teen samamoodi, kui kätlin. mul on ka õhtupäikese aknalaud ja kastan samamoodi 2 nädala tagant pealt, ei hoolda ega poputa. uputamine kõlab hirmutavalt. Mitu aastat õitsevad, praegu just on uued õied tulemas. mul on aint 2 erinevat liiki.
Üldiselt paneb kingituseks saadud orhidee suht kiirelt pildi tasku ja viskab õied maha. siis tuleb aastake oodata ja aegajalt natuke kasta. igasse ilmakaarde tungivaid juurikaid ka ära lõigata ei tasu, las olla omaette seal aknalaual. aasta pärast saab uued õied. või varem. juhul kui ta lehtedest ka loobunud pole. kui lehed läind, siis on surd.
Mina ei tea, kui õige see on, aga minul hakkasid orhideed siis elama, kui ma nad nö ära unustasin.
Nad on hästi valges, kastan kui tuleb meelde(pigem vähem) ja väetan ka väga harva. Ja koguaeg õitsevad-praegu kõik kasvatavad õievart.
Orhideed uputan iga kahe nädala tagant veevanni, st lasen pesukausi jahedat (toasooja) vett poolenisti täis ja panen orhidee potid sinna 2 tunniks vett imama. Enne kui orhideed tagasi dekoratiivpotti tõstan nõrutan, sest sageli on poti põhja jääv vesi esimene põhjus kui juured mädanema hakkavad.
Ilutsevad orhideed mul aknalaual, eriti meeldib neile vannitoas (küllap seal on keskkond niiskem). Rõõmustavad 2-3 aastas oma ilusate õitega. Nii lihtne see ongi. Ahjaa, eelmise aasta lõpus panin neile ka ühe väetise pulga (igaks juhuks).
PS ei ole rohenäpp, kuigi lapsepõlve kodus kollektsioneerisin ja kasvatasin edukalt erinevaid kaktusi (küllap neile meeldis minu juures, sest ega mul just väga tihti meelde ei tulnud neid kasta). Sellele vaatamata õitsesid kenasti 🙂
Kuna mina oma pimeduse tõttu unustan pidevalt ja kogu aeg ära, et mul on kuskil akna peal lilled, mis vajavad kastmist (no tead ju küll – mis silmist, see meelest), aga… täpselt nagu üks eespool lugeja kirjutas, siis minu kolm orhideed on samuti aknalaual, mis on õhtupäikese poole ja kastan samuti 2-3 nädala tagant. Tegelt oleks õigem öelda, et mina ei viitsi neid uputada ja ööläbi leotada. Ma lasen kraanist veega nad üle ja enne, kui nad tagasi dekoratiivpotti asetan, lasen potipõhja umbes 3 cm vett. Pole siiani midagi mädanema läinud, vaid õitsevad aastaringselt.
Eks muidugi oleneb ka õhuniiskusest, mis elamises on. Kuna meil põhiliseks küttekehaks on õhksoojuspump ja köögis on ka puupliit, siis ei jõua miskit mädanema minna.
Pimedat nad tõesti ei taha. Kui Tartu pisikeses üürikas elasime, siis seal oli nii hämar ja mu orhidee oli peaaegu hinge heitmas. Nüüd aga õitseb ja õlmitseb.
Mul oli varem sama lugu, et orhideed kippusid surema. Siis nägin National Geographic saadet. Muuhulgas näidati, kuidas orhideed kasvavad. No see oli tõeline ilmutus! Orhideed kinnituvad oma juurtega puutüve või puuokste külge. Pole seal mingit mulda ümber, nad lihtsalt hõljuvad õhus ja “joovad” õhuniiskust. Seega ei puutu nad kunagi mulla või seisva veega kokku. Kui vihma sajab, siis voolab vihm mööda nende juuri lihtsalt alla. Seega pärast seda saadet ei kasta ma orhideed praktiliselt kunagi, lihtsalt piserdan lehti ja juuri pritspudelist. Nüüd on nad rahul!
Sellega peaks ma ometi hakkama saama😎
Ma ütlen enda kohta, et taimed peavad minuga harjuma, sest olen väga kehv nende eest hoolitseja 🙂
Vahel unustan pikalt kastmata või torman kastekannuga ligi, kui märkan, et lehed longus. Selle peale ütles mu bioloogist sõber, et üsna õigesti teen. Sest üks kõige suurem viga on taimede ülekastmine.
Kui mul on õnnestunud mõnigi taim ikka igavesele unele saata (mõnikord ka põhjusel, et tegelikult nad eriti ei meeldigi), siis siiani pole ükski orhidee otsi veel andnud. Sest neile meeldibki see minu unustamine. Nad on mul põhjapoolses aknal, mõni ka idapoolsel. Proovin neile kord nädalas 3-4 jääkuubikut “anda”. Tundub, et see meeldib neile kõige rohkem. Kui jääb natuke pikem vahe, kastan natukese veega, või lasen kraani alt läbi (väga harva). Aga ikka nii, et vett poti põhja ei jääks. Ühelegi taimele ei meeldi, kui neil varbad vette jäävad. Mul on orhideesid üle kümne kogunenud, millest kõige vanemad juba oma kümme aastat kestnud. Ma ei jõuaks neid iga nädal solgutada. Jääkuubiku trikk on kõige lihtsam minu jaoks.