Lugesin Ebapärlikarbi postitust sellest, kuidas ta endale copywriter´i palkab, sest tal ei ole enam aega blogida. Igati mõistlik otsus ja vaevalt see kuidagi imelik oleks, et keegi teine paneks blogija mõtted kirja. Blogi jääks ju ikka blogija näoga, sest blogija armastab blogimist ja sellest piisabki. Vahet pole, kes seda siis tema eest kirjutab.
Okei, ma ju tean, et ta tegi nalja, aga ma tean ka, kust ta sellisele mõttele tuli. Ma lugesin ühe blogija postitust, et ta tahab oma blogi nii palju paremaks teha, et palkas endale appi copywriter´i.
Blogimaailmas on ilmselgelt puhumas uued tuuled. Rohkem professionaalset sisu turundamist. Ma mõtlen, et kui kõik on kinnimakstud, siis see on ju nagu teleturg. Kõik asjad saavad olla imelised/kasulikud/parimad/kaunimad/vajalikumad.
Mai saa aru. Päriselt. Kui blogija asemel kirjutab tekste selle jaoks palgatud inimene, siis mis blogi see on. Täis sisuturundust, mis on silmade särama panemise kunst. Okei, olgu, keegi leiab, et tahab teha blogi asemel professionaalse sisuturunduse kanali, aga palun selgitage mulle, kes ja mille pärast tahaks vabatahtlikult sellist asja lugeda? Täitsa imelik, kuidas inimesed mõtlevad. See tähendab, et nii erinevalt.
Mulle hakkab aina rohkem tunduma, et kägudel on õigus ja blogivad laias laastus inimesed, kes millegi muu jaoks on kas liiga rumalad või liiga laisad. Samas ma ise olen isegi blogimise jaoks liiga rumal – argijuttu kirjutan igavalt, targa jutu jaoks pole piisavalt teadmisi ja seda “miskit” mul ka ei ole. Ei kutsu mind keegi ei poliitikasse ega saada tasuta vorsti. Võib olla oleks mul ka copywriter´it vaja, kes mu blogile selle “miski” ja silmade säramise kunsti juurde poogiks?