Ma saan väga hästi aru, et lapsed ootavad jõuluvanalt kingitusi ja et see nende kõik soovid täidaks, aga ma ei suuda mõista täiskasvanud inimesi, kes kohe kui jõulud läbi hakkavad arvustama ja võrdlema oma jõulukinke. Kelle mees ei oska üldse üllatada, kelle mees ei kuula, mida naine soovib, kes tegi oma mehele kalli kingi ja ei saanud vastu midagi sama hinnalist, kelle mees tellis vale asja, hoolimata sellest, et lingid olid saadetud, kelle mees aga oli nii õnnelik, et pani kohe Facebooki üles pildi kingitusest. Loen õigustusi, miks on okei kingi peale solvuda, loen, kuidas kinke kohe ümber hakatakse vahetama. Kõik keerleb ümber kingituste. Seda kõike on lihtsalt nii piinlik lugeda.
Jõulud muudavad inimesed kahepalgeliseks. Kui midagi ei lähe nii nagu ideaalne stsenaarium ette näeb, variseb maailm kokku ja inimesi hakkavad ärritama teiste kaunid pildid sotsiaalmeedias. Miks nad niimoodi teevad? Kellele nad neid asju näitavad? pahandatakse, sisimas kadedust tundes, et ise samasuguseid pilte ei saanud lisada. Või siis lisavad neid kauneid kuuse- ja jõulupilte inimesed, kelle jaoks on kõige olulisem vaid väline, tegelikkus pildi taga on hoopis midagi muud. Me kipume unustama, et jõulude eesmärk ei ole kellelegi midagi näidata ega tõestada. Jõulud on midagi, mis on meie sees.
Inimesed kurdavad kui stressirohked on jõulud, sest peab sõitma külla emale, vanaemale, sugulastele ja sõpradele. Kuidas saab selline asi stressi tekitada? Kas ei peaks olema hea meel, et meil on olemas inimesed, kes meid külla ootavad? Jõulustressi ei ole olemas. Inimesed mõtlevad selle mingil põhjusel välja. Ma ei tea, miks, aga tundub, et võidab see, kellel on kõige suurem stress.
Meil ei olnud stressi. Olid vaid imelised jõulud. Jõuluõhtul olime kodus koos Mareki emaga. Järgmisel hommikul sõitsime Vasulasse ja ma sain parima jõulukingi, mida tahta, milles ma olen aastaid unistanud. Ootamatult oli kogu meie väike suguvõsa koos. Eile käisime me mu venna ja täditütrega nagu te juba nägite matkal, õhtul enne Tallinnasse sõitu käisime läbi mu tädide ja isa juurest ning nii lihtsalt ilma mingi stressita möödusidki meie pere ideaalsed jõulud. Te mõtlete ehk, et ah, mida see “seljakotiga mutt” ajab – endal süda kurjust täis, aga nüüd kui on jõulud, siis tunneb, et peab rääkima kui ilus ja hea elu tegelikult on. Sest nii on kombeks. Tegelikult tunnen ma end jõulude ajal üsna halva inimesena. Ma ei vaata härda jõulumuusikaga annetussaateid, kus rõhutakse minu südametunnistusele, et ma annaks oma panuse ühe või teise aparaadi ostmiseks ja ma tunnen end kehvasti, et ma seda ei tee, aga ma lihtsalt ei mõista, miks peab haiglatele koguma annetusi, samal ajal kui näiteks Riigikogust lahkudes saab kaasa kena hüvitise. Ma tunnen end halva inimesena, kuid jõulud on minu jaoks oluline aeg, et olla koos perega ja nautida kõike seda, mis meil olemas on. Haugeni Britt-Ida õpetas seda mulle. Tema kinkis mulle päris jõulud. Minu elu parim jõulukink.
