Miks see alati nii on, et kuigi reisil käia on mõnus, on alati see kõige parem tunne koju tagasi jõuda? Hoolimata sellest, et meid võttis laevast ma tulles vastu eriliselt hall ilm. Õnneks andis Lillehammer meile sellise jõululaengu, et andis sellist hallist ilmast mööda vaadata.

Koju tulles saime jälle hunniku advendikalendri kinke lahti teha. Mu sõbrad tunnevad mind ikka nii hästi.Ma just mõtlesin, et mis raamat endale näiteks reisile kaasa võtta. See mure sai lahendatud. Lennart Meri raamat oli nagu rusikas silmaauku. Lisaks ootas mind üllatuspakk armsalt Triinu-Liisilt. Ma olen (hinnast hoolimata) tema küünalde fänn ja pidin juba paar nädalat tagasi uue tellimuse tegema, aga no elu tuli vahele ja lihtsalt ei olnud aega. Nii armas oli leida temalt pakike küünla ja heade mõtetega. Aitäh! Kusjuures, käsi südamel, ma mitte kunagi ei ostaks ise vabatahtlikult ühtegi šokolaadilõhnalist toodet, aga see küünal lõhnab jumalikult. Paremini kui teised. Kodu on nii mõnusat šokolaadilõhna täis. Ehk siis ma söön oma sõnu – šokolaadilõhn võib hea olla. Ja veelkord, Triinu-Liisi küünlad, oma käsitöö või kellegi teise oma, minu – vana küünlafriigi – täielik lemmik. Täielik! Ma väga loodan. et neid küünalaid saadab edu ja pikk iga.

Aga kui rääkida Rootsi-Norra reisist, siis see oli mingil määral reis leidmaks iseennast. Mitte et ma oleksin end ära kaotanud või mitte isegi leinud (ahhh, kui segane!), vaid meil oli ühe Norra sõbraga aega pidada selliseid diipe vestlusi, mis mind mõtlema panid. Nagu päriselt. Ma ei oska seda isegi (veel) seletada, mida ma silmas pean, sest ma pole nendest vestlustest ja nende tähendustest (veel) täpselt aru saanud, aga no näiteks veetsin ma ühe õhtu mõeldes sellele “et oluline on leida see, kes sa oled, mitte see, kes sa arvad, et sa oled”. See lause ajas mind segadusesse. Vist heas mõttes. Õde arvas, et see on loogiline, sest mind on kolm – päris mina, töömina ja blogimina. Mind ajas see veel rohkem segadusse, sest ma ise olen arvanud, et olengi vaid mina. Ma loodan, et meil on selle sõbraga võimalik veel ja rohkem nendel teemadel vestelda. Mulle meeldivad inimesed, kes mind mõtlema panevad. Muide, ma jõudsin veel ka järeldusele, et kõik mu sõbrad on megarahulikud ja head, erinevalt minust – egoistlikust “fireballist”.  Kas ma olen endale teadlikult valinud sõbrad, kes on minust nii erinevad? Miks nad minuga sõbrad on? Ja mitte mõned kuud või aastad, mu parimad sõbrad on olemas olnud enam-vähem 30 aastat (apppppppiiiii! ma ju olengi vana!) ja uued parimad sõbrad on ka sellised, et tunduvad minuga hakkama saavat hoolimata sellest, kes ma olen. Ma vist ikka peaks tänulik olema küll?

No vot. Vaid mõned lühikesed vestlused ajasid mind segadusse. Tahate teada, mille üle mul aga hea meel oli? Lisaks sellele, et külastasime talve imemaad ja maailma parimaid sõpru, oli mul nii hea meel, et mu õde meiega kaasa tuli. Mul on ikka maailma parim õde! Ma sain kinnitust, et me oleme erinevad nagu öö ja päev, ta on nii hea ja armas ja tore ja sõbralik (mis tähendab, et mina seda ilmselgelt ei ole), aga erinevusest hoolimata on ta kõige kõige kõige rohkem minu inimene. Minu maailma parim väike õde.

Jaaaah, see oli üks imeline (ja mõtlemapanev) jõulureis! Parim jõulukink, kui aus olla.

Täna kavatsen ma kodus vaid teleka ees pikali olla ja elu nautida. Sauna minna. Homme hakkan kohvrit pakkima. Boston ja Chicago ootavad!