“Ega ma ei tule alla. Ma ei tule alla, te võite matta mind koos majaga!”

Parafraseerides filmiklassikuid olime me pühapäeva hommikul õega nõus ütlema, et “tehke mis tahate, meie enam Norrast laevaga tagasi ei tule!” Ja ma praegu ka mõtlen õudusega, et isssssand, me ju tõepoolest peame laevaga ka tagasi minema.

Kui ma lugesin Kerli Nõu reisiraamatut, tärkas mus uuesti  soov kunagi reisida Antarktikasse. Ma olen alati mõelnud, et kunagi kindlasti, kuid see lõik sealt raamatust ei kõla just kõige kutsuvamalt:. “Kruiisilaevade skaalal tagasihoidlikes mõõtmetes Ljubov Orlova rapub maailma tormiseimate merede hulka kuuluval Drake´i merel nagu kanasulg tuuleiilis. Suur osa kruiisipublikust hoiab kaheks päevaks kajutite ligi. Meeskonnaliikmetest merehundid itsitavad pihku – Drake´i võimete skaalal on kogetu pigem tagasihoidlik lainetus. Kümnekraadine kõikumine maksimaalse 54 suhtes on titemäng, tühi-tähi.”  Jah, mina külastan Antarktikat vaid läbi raamatute või filmide. Sellist “titemängu” ma üle ei elaks. Samas vaatasin ma nädal tagasi Go Traveli reisipakette ja jälle jäi mulle silma see paganama Antarktika.  Mõlgutasin mõtteid, et ehk ikka ühel päeval.

Ja siis läksime me laupäeva öösel Paldiski-Kappelskäri laevale. Kui ma kella poole kahe paiku loksumise ja lainetuse peale üles ärkasin, sain ma aru, et ma olen ikkagi endale ja teistele valetanud, et ma ei karda laevasõitu. Lamasin pimeduses ja sisendasin endale “think happy thoughts, think happy thoughts”, kuid ikka ja jälle jõudsin ma tagasi mõtteni, et see lainetus ei ole normaalne ja kuidas see lõppeb sellega, et ma lihtsalt upun ära, sest ma ei oska ujuda ja isegi kui oskaks, siis külmas vees vist kaugele niikuinii ei purjetaks. Kell oli saanud pool kolm. Laev jõuab sadamasse pool kaheksa. Liiga palju aega veel. Piinlesin üksinda ja mõtlesin, et kurat keegi teine ei karda. Minu rõõmuks tõusis ühel hetkel üles ka õde, kes samamoodi oli pimedas piinelnud ja täpselt samu mõtteid mõelnud. Piinlesime siis koos natuke aega, aga jutuajamine ja tule põlema panemine rahustas meid veidi. Kujutasime ette, et paari tunni pärast võiks ju ometi tulla mingi saarestik, et torm ja lainetus jääks vähemaks. Lainetus jäigi vähemaks ja me saime isegi magama jääda. Tunniks. Sest siis alles torm ja kõikumine algas. Ma reaalselt tundsin kõhus seda sama õõnsat tunnet nagu oleks lõbustuspargis ameerika mägedel, et kõige pealt kiiresti üles mäest ja siis hooga alla, ainuke erinevus lõbustuspargiga oli see, et sõit ameerika mägedel kestab viis minutit, see sõit kestis “mõnusad” poolteist tundi. Üles ja alla, ühele küljele ja teisele, põmm, lõid lained vastu laeva kokku, voodid kääksusid, seinad pragisesid.

“Ma mõtlesin, et tegelikult võiks tagasi läbi Venemaa sõita,” ütles õde. Ma olin kohe nõus selle plaaniga. Me kumbki ei tahtnud isegi mõelda, et peaksime veel selle laeva peale tulema ja sama sõidu läbi elama. “Või teine variant,” mõtlesime edasi, “müüme auto maha ja ostame lennukipiletid! Või mis müüme, jätame selle auto sinna ja lendame tagasi.” Ükskõik mida, peaasi, et ei peaks laevaga tagasi minema. Ma ei tahaaaaa! Ma sain kinnitust, et ma ikkagi kardan tormist merd ja kohe kindlasti mitte ei hakka ma kunagi Antarktikasse kruiisima.

 

11 thoughts on ““Ega ma ei tule alla. Ma ei tule alla, te võite matta mind koos majaga!”

    • No ma ikka mõtlen, et kui ma ei kannata seda Läänemere loksumistki ära, siis võib olla pole ikkagi mõtet ronida ka kuhugi, kus on võimalus, et ma suren lihtsalt hirmust ära. Tahaks küll, metsikult tahaks, aga…hirm on ikka üks jube asi

  1. Ma sellel samal laeval olen sama moodi öösel ainukesena üleval passinud ja kartnud põhja minemist. Ja siis polnud isegi mingit tormi moodi asja väljas, tavaline tuuleke oli. Aga see nii väike laev ja kõigub iga väiksemagi laine peale. Rohkem ma seda liini sõita ei taha igatahes.

    • Ma olen ka seal tuulekesega kartnud samamoodi ja nüüd kujuta ette et tuulekese asemel oli torm😬
      Kusjuures olen lubanud ka, et never enam, aga mulle meeldib et jääb see kruiisi tilulilu ja ajakulu ära, aga sekord siiski läheme tagasi mõnd teist teed pidi. Liiga julm oli seekord, et lähiajal uuesti tahaks

  2. 🙂 loodan, et teinekord julged ikka jälle meiega sõita 😉 lohutav on ju see, et peale tormi tuleb alati päike. Kuigi jah, ise üle 20a merel olnud ja suure tormiga, eriti kui merehaige, tekib küsimus, et miks ma seda tööd teen – tunduvalt kindlam ja mõnusam on ju maa peal 🙂

    • Krt, ma ei tea…lubasin, ei iial…samas eile arutasime, et pole ju kunagi kuulnud, et laev oleks tormis ümber läinud🤔 aga no pekki, kole oli ja ikka päris hirm

      • Kuidas meil üks reisija ütleski 🙂 Tormine meri – see on nagu sünnitusvalu, et läheb meelest 🙂 Nii et tule ikka 🙂

      • Kusjuures ma õele ütlesin, et ma nüûd ilmselt pean korraks pausi, et meelest ära läheks ja siis raudselt tagasi. Selle laevaga on lihtsalt nii mugav Rootsi sõita. Ilma liigse tiluliluta😀

  3. Me oleme Victoriaga tormi sattunud, see lainetus oli ja oli. Mõtled, et iiveldab nagu rasedana, aga see õõtsumine on ja on ja ei saagi läbi. Ülehingamisest pole kasu. Rasedana saab ju leevendada kuidagi (hingata näiteks, süüa midagi jne), aga õõtsumine ei saa läbi, ükskõik mis teed, oled seal laevas lukus, ei saa pausile panna. Lapsed igaljuhul oksendasid voodid täis ja mina enam septembris Rootsi ei sõida 🙂

Leave a Reply to margotvlpCancel reply