Mõned päevad tagasi sattusin ma ühel üritusel rääkima emaga, kes jagas minu arvamust lasteaedade jõululaatadest. Lühidalt öeldes, et me ei saa nendest aru ja et need on mõttetud. “Ma just tulin jõululaadalt lasteaias,” seletas see ema, “ma ei saa aru, miks nad neid vanemaid nii piinavad, et selliseid asju korraldavad, kõige pealt peab ema ISE midagi valmis meisterdama ja küpsetama ning siis peab selle ISE ka tagasi ostma.” Ma ei saaks rohkem nõus olla. Ma ei saa sellele pihta. Kui laps on liiga väike, et ise midagi teha, siis miks pagana pärast neid laatasid üldse korraldatakse? Et mul oleks kohustus osta midagi, mida ma ei taha või mis mulle ei meeldi? No ütleme näiteks, et mõni ema teeb pajakindad, mille muster mulle ei meeldi, või geelküünlad, mis mulle ei meeldi. või küpsetab koogi, mis mulle ei maitse, aga ma olen kohustatud “hea eesmärgi nimel” need ostma? Kuidas ma siis ei toeta mingit ühiskassat või jumal teab mida. Ütlen ausalt, ma parem lihtsalt annaks raha sinna ühiskassasse. Ilma kohustuseta.
“Ma siis käisin poest läbi, ostsin piparkoogid, mis nägid välja,et ma oleksin võinud need ise teha ja õhtul siis kiiruga kaunistasin glasuuriga ära,” rääkis see ema edasi lasteaiaõudustest. “Ja enne seda oli veel sügislaat, kuhu ma midagi tegema pidin, õnneks suunasime selle töö vanaemale, kes on kunstiõpetaja. Aga milleks see üldse? Ja lapsed vaid tormasid mööda laata, võtsid siit midagi ja sealt, vanemad pidid vaid asju kinni maksma. Mida lapsed sellest laadast siis õppisid või said?”. No just. Minu mõtted.
Mulle meeldib VÄGA vaadata laste ENDA tehtud joonistusi, meisterdusi ja ma oleksin nõus hea eesmärgi nimel laste tehtud asju ostma, aga osta kohustuslikus korras teise ema poolt poest ostetud piparkoogid…
Ma tänan jumalat, et mind on lasteaed igasugu kohustuslikest laadaostudest ja isetegemisest veel säästnud.