Ma ütlen täiesti ausalt, et trööstiplaastritega turule tulek on olnud üks Ameerika mäed ja kuigi ka veel umbes kuu aega tagasi olin ma kahevahel, kas saan ikka hakkama, sest tellimused hakkasid suuremaks minema ja turunduseks oli vaja lisaraha, siis täna ütlen ma, et mul on nii hea meel kõikide nende toetavate sõnade eest, mis andsid mulle jaksu edasi minna. Eelmise kuu tagasilöögid ja mured murdsid mu peaaegu. Murdsid mu julguse ja soovi tegutseda. Ma nutsin eelmisel kuul rohkem kui viimase aasta jooksul kokku. Toetus kulus marjaks ära ja aitas mul end kokku võtta. Siiralt kniks ja kraaps ja suuuuuuuuuuuuuuuuuur tänu!
Ma sain täiesti aru, mida tundis Costany oma heade mõtetega purkidega kui tellimused on suured, maksetähtajad pikad ja ise on vaja kaup välja osta. Kuidas ma seda teen? Kust ma selle kõik võtan? Kuidas ma saan hakkama? Kas see tasub end ära? Aga kui ei tasu? Hirm, kõhklused, segadus. Täna vaatasin müügiaruannet ja mõtlesin, et see on nagu väikene ime, et ühest suurest tellimusest on laoseis vaid 82 toodet. Ma olen nii tänulik kõikidele, kes on aidanud mul selgitada ja tutvustada, mis trööstiplaaster on ja miks see on teistest plaastritest erinev, et mul tuleb ausalt pisar silma kui ma selle peale mõtlen. Et inimesed ongi ilusad ja head. Toetavad ühe neile võõra inimese ettevõtmist. Ma olen kõikide teie toetusest nii liigutatud olnud, et see pani mind ennastki mõtlema, et ehk peakski keskenduma vaid positiivsele. Püüdma keskenduda. See on parem kui mitte midagi, juba pool rehkendust?
Ma tean, et toode ei ole odav (kuigi samas – 0,49 eur plaastri kohta ehk ei olegi nii palju?), aga selle toote taga on mõte ja unistus paremast maailmast, näiteks eelmise aasta Yoga Of Hope, selle toote taga on heategevus (milleni ka meie Eestis tahame jõuda, 2019. aasta eesmärk on, et saaksime kaks korda aastas ühe kuu müügitulu annetada ühele heategevuslikule organisatsioonile) ja mis kõige olulisem – trööstiplaaster on mõeldud ka kõikide nende haavade raviks, mida silmaga ei näe. See on väike karvane sõber, kes pakub lohutust ja tuge kui laps on haiget saanud, kardab, tunneb end üksikuna. Seepärast ongi trööstijatel erinevad imevõimed ja iseloom.
Siin&Seal on jänkukoerad. Nad otsivad kogu aeg midagi, mille on ära kaotanud. Neil on maailma kõige suurem ÜHE asja kogu, sest nad unustavad kogu aeg ära, mida nad koguvad. Nad armastavad kõiki loomi ja lohutavad last kui laps kardab mõnd looma, kolli või suurt asja nagu näiteks tolmuimeja.
Sinibert on panter, kuid tema suurim soov olla kala. Ta on pehme ja julge ja alati valmis lapsele oma abikäe ulatama. Ta ei karda süsti, hambaarsti ega ka haige olla, kuid ta teab, et lapsed teinekord kardavad. Seepärast on ta alati valmis last lohutama ja julgustama.
Lilly on roosa, ümar ja imekaunis. Tema arvates on maailma kõige kihvtimad ehted breketid ja prillid. Tema jaoks on kõik teistsugune põnev ja ta ei karda erineda. Kui laps kardab või tunneb end kõrvale jäetuna, sest on teistsugune, siis Lilly toetab.
AhviPahvi on pärdik, kel on raskusi paigal püsimisega. Ta armastab päikest ja pimedust, sest siis on päikesel midagi valgemaks muuta. AhviPahvi teab, et pimedus on soe ja sõbralik, kuid ta teab, et lapsed võivad pimedust hirmutavaks pidada. AhviPahvi aitab lastel pimedusega sõbraks saada.
Mamsile meeldib lilli istutada, küpsetada ja tal on maagiline süli. Lapsed võivad alati ta süles istuda ja rääkida oma suurimatest hirmudest ja muredest. Mamsi ei karda kedagi.
Armsa Jane blogis on hetkel käimas ka väikene loos. Samuti võib tema instagramist võita ühe trööstijate stardipaketi. Hea kingitus päkapikkudel sussi sisse panna:)
See tekst on ilus, aga mina nt endiselt siiski ei saa aru nende funktsioonist lapse lohutamisel. Vabandan. Kuidas neid naha pealt eemalda on, kas tegemist nahasõbraliku tootega, terve selle suure kleepeka ulatuses, siis tuleb koos karvadega maha tõmmata, mis võib üsna ebameeldiv olla, et kas see ei tekita lastes vastupidist reaktsiooni, et toode pole turvaline ja selle eemaldamine teeb haiget. Kuidas teil on kogemused. Kas pole mõelnud selle edasiarendamist päris haavaplaastriks.
Ma oskan kommenteerida vaid enda, oma lapse, tuttavate ja mulle saadetud tagasiside põhjal, et neid ei ole nahalt raske või valus eemaldada.
Mõte see arendada edasi haavaplaastriks on hea, aga kuna pole tootja, siis ma ei oska seda ka kommenteerida, kindlasti edastan aga selle mõtte järgmisel kohtumisel.
Vabandama ei pea kui ei saa aru lohutuse funktsioonist, see on täiesti normaalne ja meie asi on seletada. Näiteks võin tuua ühe tüdruku, kes kartis (ma ei mäleta täpselt mida, aga ütleme et) hambaarsti. Lohutuseks ja kaaslaseks võttis ta igale poole oma kaisuka, ent mingi hetk oli selleks liiga suur ja kartis, et teised naeravad ta üle. Ema pani talle telefoni taha trööstiplaastrite kleepsu ja nii sai ta seda (nagu väikest nähtamatut kaisukat) salaja silitada, sellega oma stressi maandada ja hirmu vähendada. Sama on lohutusega, et kui laps on kurb, siis paned talle käele väikese trööstija, keda silitada ja kes talle abiks on.
Tean veel tootja juttude põhjal üht autistlikku last, kel alati oli trööstija kaasas ja vajadusel, stressiolukorras, sai ta seda paitada ja see rahustas teda.
tänan selgituse eest, täiesti loogiline jutt ja vahel ongi nii et nahal olev kriimustus on üsna tühine võrreldes selle hirmu või valuga, mis on lapse sees. Edu ja minu vaade oli tõesti liialt kitsas.
Sinu vaade pole kindlasti mitte liialt kitsas, asi on vaid selles, et mõned asjad vajavad rohkem selgitust ja võib olla ka rohkem soovi mõista (ei pea sind silmas, vaid üldiselt)
Mul ei ole su plaastrite vastu midagi ja usun et on lapsi ,keda nad vaimselt aitavad mõndades olukordades .
Samas ise (olles tervete laste ema) ei ostaks mingil juhul sellist produkti .
Selline liigne hellitamine ei tule minu arvates lapsele tulevikus kasuks. Kui laps on muidu füüsiliselt terve ja nö “deagnoosivaba” siis ei ole sellist asja talle vaja .See jätabki lapsele mulje et see pisike kriim oli tohutu trauma ,nii suur et lausa special “mänguasja” plaastriga seda meeletut valu leevendada . Harjub sellise suhtumisega ära ja ongi edaspidi hellik .Kui lasteaias kukub ja pannakse tavaline plaaster peale ,mis siis saab ?
See ,et kleepida lapsele see telefoni külge on ju muidugi nunnu aga samas eesmärk ju nati imelik ? Ehk siis laps on piisavalt vana ja arenenud ,et omada mobiili ,aga kaisuloomast vabaneda ei suuda ilma mingi asendus leluta?
Võibolla olen ma “teistsgune” ema ,sest olen poole elust elanud rootsis .Hellitan oma lapsi küll ,nagu iga teinegi ema .Kuid samas on nad juba varakult õppinud elama nii et kui midagi nendega juhtub ,ala kukuvad rattaga või mida iganes siis see on NORMAALNE ja ikka juhtub .Kaisukaru ei võeta kooli sest seal ei ole kaisukaru koht .Mis siin keerulist on .Kui laps selle üle kurvastab siis las ta kurvastab sest ka see on normaalne elu .Vahel oleme kurvad ja vahel oleme happyd .
Pikk jutt aga loodan et saad pointile pihta .Mina leian et igasugune liialdamine pisiasjadega on kahjuks mitte kasuks .Plaaster on enamjaolt selleks et veri ei määriks meie riideid jne .
Need plaastrid on ju väga toredad kleepekana ,kuid ma ei ostaks neid iial plaastri põhimõttega.Ja nagu juba väga paljudest kohtadest lugenud siis plaastri tööd nad väga ei täidagi
Ma olen absoluutselt vastupidisel arvamusel sinuga. Minu meelest on kurb kui me otsustame laste eest, millal ta enam ei tohi kaisukaru võtta kaissu või et teda ei peaks lohutama kui ta on kurb. Ma ise ei ole kusjuures üldse ninnunännutaja ema, aga ma näen kui palju minu laps näiteks tahab hellust ja siis ei ole mul kahju teda lohutada kuigi “normaalne elu”, et oleme aegajalt kurvad ja happyd. Tal on terve elu aeg seda normaalset elu elada, ei pea ta lapsena juba hakkama kohe õppima neid elu õppetunde. Ja see ei tähenda, et me teda vati sees kasvataks:)
Muide, millegi pehme silitamine on levinud stressi leevendamiseks. Loe kasvõi seda artiklit: https://lemmik.postimees.ee/6031263/lennujaam-kasutab-reisistressi-leevendamiseks-armsaid-kassipoegasid
Pole ju keeruline – kui kukud põlve katki ja põlv valutab, siis haavaplaaster peale, kui hing on katki ja valutab, siis trööstiplaaster peale. Ja eelmisele kommenteerijale-ei ole olemas sellist asja nagu liiga palju tähelepanu või armastust enda lapsele. Ma olen 30+ ja pehme asja silitamine on endiselt rahustav tegevus, miks muidu inimestel kassid on. Mul kassi ei ole aga mõned pehmed mänguasjad on küll.
Ma olen sinuga ühte meelt, et hellus ja armastus ei muuda kedagi ei hellikuks ega saamatuks tulevikus. Pehme asja silitamine rahustab minu teada nii suuri kui väikeseid, aga muidugi pole ma psühholoog
No see tuntud blogija tegi ikka sulle kättemaksuks ikka paraja käki. Konnatiigi värk.
Kuid usun kui sellel tuntud blogijal iga päev neid “loosimisi” poleks siis kes see viitsiks lugeda. Rahva rahaline seis on nii kehv et kui midagi ilma saab siis jooksevad võidu.
No ega midagi teha ole, nagu ta ütles, tahtis aidata. Kurb muidugi oli lugeda, aga tarbijal on õigus oma arvamust avaldada ja keegi ei saa sundida midagi meeldima. Oli aus arvamus, siis olgu nii:) mina püüan inimestele selgeks teha, miks trööstiplaaster hea on🙏🧡
Tere! Trööstiplaaster on ka väga hea sussikraam! Piisavalt väike ja pole magus hambarikkuja:) Aitäh!
Jah, sussikraamiks on nad tõesti ka head:)
Ma ei teagi, tahaks kommenteerida paari siinset kommentaari lihtsalt, sest need puudutasid mind natuke. Kuidas saab öelda või otsustada lapse eest, et vot ei ole sul kaisukat vaja, oled juba suur laps ja pead ise hakkama saama?! Lapsed on nii erinevad! Kui kellelgi on laps(ed), kes iial sellist tröösti pole vajanud, siis ei tähenda see, et selliseid lapsi polegi olemas, või kui on, järelikult on nad ära hellitatud. Last ei ole võimalik turvatundega ära hellitada, on minu isiklik kogemus.
Ma ei ole ise ka neile plaastritele seni suurt tähelepanu pööranud, kuigi mõttest sain enam-vähem isegi aru. Mul on kaks poega, üks juba teismeline ja teine 1.klassis. Ja kui lugesin nüüd seda postitust, plaastrite kirjeldusi, siis lõi mul pirnike põlema – just, seesama, mida mu lapsed tegelikult alateadlikult on teinud, kui lohutust on otsinud, nimelt oli mõlemal komme kaisus olles või enne uinumist mu käsivart silitada. Väiksem eelistab siiani veel üht kindlat kohta käel silitada, ta teeb seda isegi mitte teadlikult, vaid pigem poolunes olles, sest see ilmselt rahustab teda, ma olen ta turvatsoon, kus kõik ongi hästi. Ma pole seda imelikuks pidanud, sest see tekkis just rinnast võõrutamise ajal lohutuse aseainena ja jäigi külge, oli uinumisel hästi abiks. Aga see on ju idee poolest sama, mis trööstiplaastri salaja silitamine, kas pole? Ja mu lapsed on täiesti enesekindlateks ja asjalikeks inimesteks kasvanud, ei ole need kaisukad ja silitamised neid ära rikkunud, teevad vahet heal ja halval ja empaatia on ka olemas. Väiksemal on siiani veel kaisukoerakuhi voodis kaasas. 🙂
Mul on igatahes täiesti selge pilt nüüd, milleks need plaastrid on head, oma lastele enam ei osta, sest nad liiga suured juba, aga soovitan küll proovida neile, kel emotsionaalselt tundlikum laps.
Arvutasin ja arvutasin, mitte kuidagi ei tule ühe plaastri hinnaks alla poole sendi nagu võidad. Kõvasti rohkem ikka.
Ma ei ole matemaatikas tõesti kuigi tugev, aga kui jagan 3,95 kaheksaga, saan 0,493?
0,49euri on 49 senti, mitte 0,49senti….
aga 0,49 euri?
0,49euri on ikka jätkuvalt 49senti 😀
loe nüüd Eintsi kommentaari ja ma küsin uuesti, kui kas on vahe, kas ma kirjutan 0,49 eur või 49 senti? Ehk siis Eintsi kommentaarist ei saa ma aru ju, olen loll või? Ei välista seda absoluutselt kusjuures, aga küsingi
Eints kirjutab, et ühe plaastri hind ei ole alla poole SENDI, Sina räägid poolest EUROST 🙂
No just. Aga Eints tahtis ju öelda, et ma andsin hinnaks alla poole sendi. Sealt mu küsimus tuligi, et kus ta probleem oli?