Ma olen ise hästi suur lugeja, mind tihti leida ninapidi mõnest raamatust, hetkel loen ma seda Elena Ferrante sarja. Mul on hea meel, et mind on ees ootamas pikad ja igavad lennureisid, lennukitega, kus ei pakuta filmi vaatamise võimalust, saan jälle aega natuke edasi lugeda. Ida on ka raamatuhull. Kogu aeg sobrab oma raamaturiiulis ja nõuab, et talle mõnda raamatut loeksin. Ainus viga selle asja juures? Ma olen nii laisk, et ma üldse ei viitsi. Sunnin end küll, aga ikka püüan leida võimalusi, kuidas mitte lugeda, seda edasi lükata või noh lihtsalt ütlen, et aga vaatame hoopis multikat. Ma tean, ma tean, halb ema, aga what else is new, eksju.
Ema saatsis mulle lugemise ja lastesõnavara arengu kohta ühe video. See pani mind mõtlema ja nüüd ma püüan oma laiskusest üle saada. Sest 15 000 sõna või 50 000 sõna on ikka metsik vahe. Kahjuks on video rootsi keeles, aga video mõte on, kuidas lapse elu mõjutada kulutades selleks vaid kümme minutit päevas. Kui lapsele ette lugeda,siis oskab ta 17-aastaseks saades 50 000 sõna. Kui seda mitte teha, oskab ta vaid 15 000 sõna. Kas saad aru kui suur erinevus? 50 000 sõnaga saab laps aru, mis lehtedes kirjutataks. Võib olla mitte küll kõigest, aga tegu on ju lapsega, kes jooksvalt õpib. Osates palju sõnu saab laps argumenteerida. “Argumenteerima” on oluline sõna, mida osata. Nii saab täiskasvanuid ümber veenda, et saaks oma tahtmist. Kommi teisipäeval, palju kassipoegi. Kui lapsega koos lugeda, õpib ta palju uut. Saab teada, kes on merebioloog. See on inimene, kes uurib veealuseid asju. Võib olla tahab laps suureks saades just merebioloogiks saada. Lugedes saab lennata ilma tiibadeta ja leida salajasi sõpru, aga parim asi lapsele lugemise juures on see, et tehakse midagi koos.
Vaid neli kümnest lapsevanemast loeb oma lapsele kõvasti ette, aga see annab lapsele nii palju uusi võimalusi.
Kas teie loete oma lastele raamatuid?