Te ju teate, kuidas ma olen kiitnud otsust panna Ida Kaari Sillamaa Laste Kaunite Kunstide kooli? Teate ka seda, et eelmisel aastal otsustas Ida, et tema ei taha enam mitte kunagi sinna minna ja valas pisaraid kui ma teda tundi viisin. Ma rääkisin Kaariga, et tundub, et meil jääb kool pooleli, sest ma ei saa ju last vastu tahtmist sinna viia. Kui ei meeldi, siis pole midagi teha, kuigi ma ju tunnis nägin, et lapsele meeldis.
Täpselt sama stsenaarium kordus ka sel aastal, ainukese erinevusega, et röökiva lapsega, kes väitis, et ta mitte mingil juhul mitte kunagi ei taha enam tundi minna, sattus tundi minema Marek. Tema ütles, et ei saa ju tundi minna, sest laps karjub, mina aga olin juba targem, ma teadsin, et see ei saa tähendada, et ta tegelikult ei taha käia. Mulle tulid meelde Heily sõnad, et last ei tohi käskida ja sundida, ent tuleb ära tabada, kas ta tegelikult tahab või ei taha ja kui vaja siis suunata, et justkui anda lapsele endale otsustusõigus. Tark naine see Heily.
Keelitasin Mareki ja Idal tundi ning nii nagu arvata oligi tuli koju tagasi ülirõõmus ja rahu laps, kes laulis ja oli õnnelik, et saab inglit mängida ja ütles, et emme, ma nüüd muidugi tahan jälle seal käia (päriselt, mitte ei ole mingi lapsevanema soovunelmaga tegu).
Selles koolis ON midagi maagilist. Selle kooli õpetajad ja õpilased teevad asja hingega. See on võrratult päikeseline ja positiivne koht, kus käia. Ma olen suuremate etendusi vaatamas käinud, hästi siirad ja soojad etendused, lisaks tuleb selline soojus hinge, et seda on natuke raske edasigi anda sõnadega. Sügisel käisime me Idaga “Rokkivaid detektiive” vaatamas. Muidugi ei ole etendused, filmid ja kontserdid võrreldavad kassahittidega, mil taga suured eelarved, kuid see südamlikkus ja hing, mis nende tegemisse on pandud, ongi see, mis vaatama kutsub.
Just vaatama tahangi ma teid seekord kutsuda. Kutsuda vaatama etnorokkmuusikali “Kullaketrajad“. Mitte sellepärast, et see Fr.R. Kreutzwaldi lugu on üks mu lapsepõlve lemmikraamat, kui te olete minuga umbes ühevanune, siis teil on ka kindlasti see raamat raamaturiiulis ja lugemisvaras olnud, vaid sellepärast, et see nö üllatusmuusikal on austusavaldus, kiitus, (mitme erineva)juubeli puhul õpetajatele kingituse tegemine. Kaunite kunstide õpetajatele ja õpetajatele üldiselt. Laval asuvad üles Kaunite Kunstide kooli õpetajad ja vilistlased.
26.detsembril 2018 täitub ka Eesti ühel kirjanduse suurkujul – Friedrich Reinhold Kreutzwaldil sünnist 215 aastat, seepärast ongi materjaliks valitud muinasjutt, mille Friedrich Reinhold Kreutzwald kirjutas üles vanarahva pärimuste põhjal. Siin on segunenud vanad Põhjala legendid nõidadest ning tarkadest, ja 19. sajandi Eesti lihtsa inimese unistused paremast põlvest, jõukusest ja õiglusest. “Muusikal „Kullaketrajad“ seob kokku vana muinasjutu ja kaasaegse muusika, kus on selgelt äratuntav, millisel maal me kõik oleme sündinud. Eesti rahvalaul on meil kõigil ju veres.” ütleb autor Janika Sillamaa.
Lugu räägib kolmest neiust, kes varavalgest hilisööni nõiamoor Ajatari majas kulda ketravad, teadmata ise, et nad kuninglikust soost on. Töö juurest lahkuda on keelatud, kuid üks tüdrukutest – Eha – seda nimelt teeb, kui majja satub kuningapoeg Koit ja noored teineteisesse armuvad. Nüüd algavad pahandused, kus Ajatari ja tema pahalaste vastu astuvad inimesed, linnud ja isegi Põhjala Tark. Aga nagu õigele muinasjutule kohane, võidab lõpuks ikkagi headus.
Tulge koos kaunite kunstidega teatrisse! Tähistame koos EV100, Fr.R. Kreutzwaldi 215. sünniaastapäeva ja Kaari Sillamaa Laste Kaunite Kunstide Kooli juubeliaastat! Võtke sõprad, kolleegid, töökaaslased kaasa ja tulge teatrisse! Pileteid võite osa siit. Meie pere igatahes läheb 22.12 etendusele, teie ei pea nii kaua ootama – esietendus on 18.12, aga kui olete meiega ühel etendusel ja mõtlete, et kust ma neid inimesi tean, avastate, et aaaa, see on ju see kummaline perekond, keda ma blogist tean, siis tulge öelge tere;)
Aga ärge siis unustage – KULLAKETRAJAD SALME KULTUURIKESKUSES 18-22.12