Vist oli see Jane (vabandust, kui eksin), kes oma blogis hiljuti kirjutas, et talle ei meeldi väga süüa teha ja/või mehel tuleb see paremini välja, nii et nende peres on toidutegemine rohkem mehe ülesanne. Loomulikult tulid selle peale ka kommentaarid, et vaene mees, tuleb töölt koju ja peab süüa ka veel hakkama tegema, sest naine on lihtsalt laisk ja saamatu, ise veel kodune ka. Selliste kommentaaridega oli mul tunne nagu oleks me ajas sada aastat tagasi läinud, kus naise koht oli pliidi taga ja pesuköögis.
Esiteks. Lapse/lastega kodus olemine ei ole “niisama kodus passimine”. Nendega on kogu aeg vaja jännata, lisaks suudavad nad elamise nii pahupeale keerata, et selleks, et kodu ei näeks välja nagu pommiauk, on kogu aeg vaja midagi põrandalt, riiulilt, kust iganes eest ära panna, nad lödistavad kogu aeg kuhugi midagi, nad tahavad kogu aeg midagi. Võib olla tulebki korraks mingi hetk, kus ei pea lastega tegelema, kas siis peaks naine kohe tormama kööki sööki valmistama või on lubatud “niisama kodus passival” emal ka korraks lihtsalt hinge tõmmata? Lihtsalt olla? Ehk on.
Teiseks. Kui juhtub, et naine on tööl käiv naine, siis kujutate ette suur osa naistest tuleb peale tööd koju ja hakkab perele süüa tegema. Keegi ei vingu ega virise. See on nii loomulik, et keegi ei tule selle pealegi, et võiks teisiti olla. Naine ei ole peale tööd väsinud, aga kui mees tuleb peale tööd koju, on ta väsinud ja ei jaksa rohkem kui teleka ees puhata.
Faking 1950-aastad 2018 aastal!
Ma tean naisi, kes peavad mehele peale tööd kindlasti kolm käiku toitu valmistama, sest nii on alati olnud. Ma sureks ära kui peaksin iga päev peale tööd mitu tundi pliidi ees seisma. Ja mulle meeldib tegelikult süüa teha. Ma arvan ka, et ma oskan süüa teha. Ometigi mõni päev ma ei viitsi ega taha. Lihtsalt nii ongi, et ei taha. Siis ei teegi. Mehed-naised, kes te tunnete kaasa mehele, kes peaks peale tööd süüa hakkama tegema perele, võtke end kokku. Naine on peale tööd või lastega kodus olles sama väsinud kui mees. Lastega kodus olek (ma arvan) väsitab veelgi rohkem kui tööl käimine.
Perele söögitegemine ei ole ka raketiteadus. Ka mees saab sellega edukalt hakkama.
Aamen!
Õige suhtumine 🙂 meil on aastatega kodus välja kujunenud süsteem. Mina teen esmaspäevast reedeni perele süüa, loomulikult mitte iga päev. Näiteks pere lemmiksuppi keedan suure potiga ja seda sööme kaks päeva kindlasti. Nädalavahetused (KÕIK) teeb tema perele süüa ja parasjagu, kui keegi ei viitsi, lähme hellitame enda kõhud täis väljas süües! Tänapäeva naised ei ole ainult pliidi ees, koristavad kodu, toimetavad lapse/lastega ja siis peavad veel meest ka voodis teenindama wõi? Tänan ei! Pole minu jaoks.. kõik on võrdselt meil.. majapidamine on küll kõik minu õlgadel, sest ma koristusfriik 🙂 Ma tahaksin iga päev mööbeldada ja asju ringi tõsta, aga ei saa pistikute tõttu 🙂 Jah, minu mees on ka väsinud kui ta töölt tuleb, ei ole see esmaspäevast reedeni tööl käimine meelakkumine.. kõik on mõnikord väsinud ja selline lebotamine on lubatud meie kodus. Mind ajab närvi selline suhtumine, et kodused emad ei tee midagi. Jah, ma passin ka diivanil mõned tunnid, aga mitte tühja, võtan hoopis kudumisvardad kätte ja koon sokke 🙂
Meil on samamoodi, et kõik võivad väsinud olla. Suvel on Marekil välja maja ümber hästi palju nokitseda, aga mõnikord ta lihtsalt ka ütleb, et ma täna ei viitsi ja kuigi me mõlemad tahaksime, et kõik väljas palju kiiremini valmis saaks, siis me ei stressa selle pärast, sest kogu aeg ei jaksagi.
Eile ei jaksanud ma süüa teha opi pärast. keegi ei surnud nälga. Isegi Ida leiab endale midagi kapist. ja ta on kõigest viiene!
Minu meelest peabki olema nii, et on lubatud ka niisama vedeleda, sest lihtsalt on tahtmine. Elame ju vaid üks kord!
Nõus. Meie pere setup on see, et kokkamist alustab see, kes varem koju jõuab. Ja vahet pole kas kokkamine on eelmise õhtu toidu soojendamine või nullist uue roa tegemine. Ei ole tuvastanud, et ükski meestel olev kehaosa söögi tegemist segaks ja seega ei saa hästi aru, miks see peaks vaid vaiste pärusmaa olema.
Mõnes peres tundub see mehe kehaosa nii suur olevat, et segabki söögitegemist:) Naljakas, eksju?
Ma isegi ei taha kommenteerida seda teemat. Tulen töölt ja hakkan suht kohe süüa tegema. Iga päev uut toitu, mitte ei soojenda. Vahel küpsetan ka midagi magustoiduks. Mees on mul kodukontoris töötaja ja n-ö oma aja peremees. Väidab ka, et ta on väsinud õhtul. No ta ei oska peale liha grillimise ja saiavormi midagi teha (väidetavalt). Tööl käin nagu moodne naine, aga kodune elu nagu 50ndatest.
Ma tean ka sellist perekonda. Naine PIDI peale tööd süüa tegema, isegi kui mees oli päevad läbi kodus, sest nii peab. Ja siis pidi ka olema nö PÄRIS toit – praetud liha, kodused kotletid, kartilid ja kaste. Muu ei sobinud.
Suuremates linnades saab laisal päeval toitu koju ka tellida 😛 Pealegi on poodides juba väga normaalseid valmistoite, mida kaasa haarata. Ma ei mõtle pihve ja viinereid, pigem mingit maitsestatud kala, mida kiirelt ahju panna või kas või kodujuust + heeringas kombo. Nämm, kõht läks tühjaks! Miks alati peab midagi keetma ja vaaritama?
Mina olen selline naine, kelle mees teeb süüa ja meil ei ole isegi lapsi. Lisaks kõigele töötan ma kodus. Eriti mugav 😛 Põhjus on tegelikult selles, et esiteks ei meeldi mulle süüa teha, teiseks ei oska ma seda ja kolmandaks on mu mees ülihea kokk, kes söögitegemist naudib. Aga isegi kui ma oskaks süüa teha, siis ilmselt teeks ikkagi tema, sest ta on lihtsalt väga suur fänn ja teiste tehtud toitude suhtes vahel liigagi kriitiline. Aga mulle sobib 🙂
Nagu meil on koristamisega. Marek on nii suur koristusfriik, et mulle tundub samuti, et ta lihtsal naudib seda. ja mulle sobib:)
mu meelest on see “oi ma olen lapsega kodune ja miskit ei jõua teha” lihtsalt vabandus, mul tõesti ei ole iga aasta uut last, mis annaks veel suurema vabanduse AGA laste kõrvalt jõuab teha kõike.. hmm ok mul oli 2 last ja mees välismaal tööl, mis tähendas 24h lastega 🙂 “mul on mitu väikest last ja ma ei jõua teha süüa”- sry see on laisa inimese vabandus, kui oled endale pere muretsenud, siis pead olema kursis ka sellele järgnevaga st. kokkamine, pesupesemine jne. või on see uudis mönele?
Pere muretsesid ûksi? Mees ei pea söögitegemise pesupesemise jms üldse kokku puutuma?
Kõige kõrvalt jõuab, see polegi küsimus, aga kindlasti mitte ei ole ma nõus üldistusega, et naine, kes ei taha laste kõrvalt süüa teha ja pesu pesta on laisk. Peale mõnd magamata ööd olin ma nii kurnatud, just emotsionaalselt, et kui laps magas, siis lihtsalt olin. nautisin oma aega. Nõus, et pere juurde käib ka kokkamine ja pesemine ja koristamine, kuid see ei käi vaid naise kohta. PERE KOOS saab neid asju teha, mitte vaid naine.
Ma tean naist, kelle kodu läikis, lapsed olid pestud, kammitud, toit alati auras mehe tulekuks laual, aga naine pani kohe teleka kinni ja hakkas midagi askeldama kui mees koju tuli, sest muidu sai mehe käest peksa et on laisk ja vahib vaid telekat.
ei laste kõrvalt kindlasti ei jõua kõike teha. Mul ka kaks last. Kaksikud. Esimesed kuu aega magasin ööpäevas max 4.5 tundi 3-4 osas. Muu aeg kulus pumpamisele-toitmisele-mähkematmisele-tissitamisele ja ise tahtsin ka vahepeal süüa. Isegi epsta ei jõudnu (lõpuks, kui 2 nädalat ei jõudnud, ütlesin mehele et tema ise ütleks kui ma pean minema, muul juhul ma lähen magama parem). Ja sealt edasi on asi läinud ainult niipalju paremaks, et 2,5 aastasete lasteaia laste kõrvalt käin täis kohaga tööl ja saan magada max 5 tundii järjest. Pole see mingi vabandus. Mehel päev läbi tööl olla, rahus siis pissile/kohvile/sööma minna kui tunne tuleb, vaikuses 30 minutit tööle ja 30minutit tagasi sõita, teises toas terve öö magada on oluliselt lihtsam kui lapsi öö läbi sööa, nendega 5st ärgata, päev läbi toimetada JA kella 5ks toit valmis sada ja pesu pesta ja koristada? EI.
Meil oli kohe nii, et kui lapsed olid 2 nädalat kodus olnud siis ütlesin, et 1. süüa teen siis kui jõuan 2. pesu eest vastutab tema (jah, pesen KUI meelde tuleb) ja koristab see kes parasjagu õhtul lapsi samal ajal magama ei pane.
Sa ei tea kunagi millise iseloomuga lapsed on teisel, kui palju ta saab/ei saa magada ja kui palju tähelepanu lapsed nõuavad. Üsna sinisilmne on väita et “ma jõuan, teised kes ei jõua on järelikult laisad”.
Sugulasel oli ka 3 last, kõik sellised kes 1-2 nädalaselt juba magasid pmst terve öö, päeval lasid 3-4-5 tunniseid lõunaunesid ja elu lill. 4 oli nõus magama ainult süles (mitte voodis), kussutades (mitte paigal istudes) ja tiss (mitte lutt) suus suht 6-7 kuud. Oli ka kahe lapsega kodus, suuremad koolis-lasteaias ja midagi ei jõudnu. Sest kui on lapsest vabam hetk siis pissile, kell 13.00 hommikust sööma ja hambaid pesema.
Ma ei ole kunagi tolmu ja mehe kõhtu laste heaolust olulisemaks pidanud. Loodetavasti ei hakka ka seda kunagi tegema.
Ja seda kõike räägib naine, kes teeb süüa 6 päeval 7st (ja ei soojenda ka tavaliselt eelmise päeva kraami), peseb keskmiselt 6 masinatäit pesu masinas ja koristab iga päev vähemalt pool tundi. Ikka ei arva et keegi teine, kes ei jõua/ei saa/ei taha lasik, lohakas või halb oleks. Elu on selle nimi, mis kõigile rinev.
Aga üleolev on ikka lihtne olla.
Kadrist on kahju natuke, et ta oma mehele orja eest on. Kindlasti korjab mehe poolt põrandale jäetud sokid ka üles.
Jah, laste kõrvalt jõuab teha kõike, kui ennastohverdavalt tegutseda. Aga, miks teiste mugavus peab tulema minu arvelt? Päev läbi organiseerin lapsi kooli, lasteaeda, sealt koju ja edasi trenni, huviringi, muusikakooli. Hoian kodu ja aeda korras, hoolitsen selle eest, et kõigil oleks puhtad ja terved riided selga panna. Et külmkapis ei haigutaks tühjus. Käin koeraga jalutamas ja trennis. See kõik ei tähenda midagi? Alles siis, kui kõige selle kõrvalt ka mehele söögi valmis teen, olen virk ja kraps naine? Alles siis võin uhke olla? Ei? Alles siis võin uhke olla, kui see kõik eelnev on tehtud, enda hobideks mingit aega pole jäänud, mehele söök on valmis ja enne mehe uinumist temaga ka voodirõõme olen jaganud. Alles siis!
Mehe ülesanne on ainult hommikul ärgata, minna tööle, õhtul võib-olla mõne hobiga tegeleda ja siis surmväsinult diivanile maanduda, et sealt süüa nõuda.
Kaja mul on sinust ka kahju… et oled taksojuht või giid oma lastele.. sjorri
Ilmselt tabasin Kadri puhul naelapea pihta 🙂 Paraku tuleb mul olla jah oma lastele taksojuht, sest, kujutad ette, elu eksisteerib ka väljaspool Tallinna. Seal jah sõidab ühistransport igas suunas varahommikust hilisõhtuni iga paari minuti tagant. Mina sellist luksust nautida ei saa ja pean päevas 150 km marsruudil kodu-kool-huvikool-kodu maha sõitma. Tõesti kahju, et ma oma lastel ühistranspordi puudumise pärast ära manduda ei lase.
Mina olen ka mingil määral Idale taksojuht, olen nõus sõitma 100 km laulutundi, sest elu toimubki ka väljaspool pealinna, midagi pole parata. Samas ma mõtlen ka hirmuga, kuidas elu hakkab siis olema kui ta kooli läheb ja tulevad, peod, trennid, sõbrad jne…päris taksojuhiks ei tahaks ka nagu hakata.
Aga kogu seda masinavärki peab ju ülal pidama…
jõuab muidugi väikeste laste kõrvalt kõike teha, kui tahta, isegi tööd teha on võimalik, aga kas nende laste enda jaoks siis ema-köögikombainil ka aega jääb? või istuvad terve päev ekraani ees ja vahivad multikaid? või hoopis ripuvad ema küljes nagu ahvipojad, või kas ema neid üldse muul ajal peale magamamineku näeb?
lisaks lapsed on erinevad, mõne kõrvalt ei ole esimesed paar aastat aega kohvigi juua, aga kangelasemad seda muidugi ei mõista.
Lapsed ongi nii erinevad ja päris tobe on panna kõik emad-lapsed ühte patta, et kui oled kodune ema, aga väsinud ja EI TEE süüa ja EI PESE pesu iga päev, siis oled laisk automaatselt, mis sellest, et võib olla laps(ed) polegi emale terve (töö)päeva jooksul emale asu andnud.
Kõik ei ole kangelasemad. Ja minu meelest ka ei peaks olema!
Pingback: Kes süüa teeb? | ritsikukodu
Mõnda aega tagasi mu muidu ehteestlaslikult tõsimeelne ja vaikne mees vaatas mingit kurba filmi, pärast jutustas mulle natuke sisu ringi ja ohkas: “Kui sinuga midagi juhtuma peaks, siis ei oleks enam mind ka…” Ehmatusest ja heldimusest mul hakkas juba silmanurk tõmblema, aga see kohe muutus, sest mees lõpetas lause: “… sest ma sureksin kahe nädalaga nälga.”
Nii on. See inimene tõesti süüa ei tee, hea, et külmiku kõrvale veel ära ei nõrke. Ega ta poodi lihtsat toitu ka jahtima lähe, pigem keerab end magama kõhukorina saatel. Toiduteema on seega täielikult minu õlul, poeskäimine samuti. Ta korra nädalas käib minuga poes küll, aga siis tuleb ainult pakikandjaks, sest keegi peab selle nädalamoona ju koju tarima. Mina see ei ole. Kui köögikatandus välja jätta, siis muus osas võin tahtmise puhul prouat mängida. Abikaasa kompenseerib pliidi juures orjamise muude hüvedega, teeb, toob, viib, isegi kogu oma raha annab minu käsutusse (noh, ta ju poodi midagi ostma ei lähe, milleks talle raha, eks ole). Mul kokanduse peale on annet kah parasjagu, tahtmistki jagub, ju vaaritan surmani ainsana peres. Või mine tea, üks laps on vahel veidi huvi üles näidanud, ehk tema…
Mina olin üks neist emadest, kes peale aastast kodusolemist ei jõudnud ära oodata, et tööle minna. Muidugi oli asu osaliselt rahas, sest emapalk oli juma otsa saanud ja oma vast töökohast tulin vabatahtlikult ära. Aga aasta aega olla kodune perenaine oli mu ajudele hakanud. Seda enam just, et meil ei ole tugivõrgustikku lähedal ning peamegi kahekesi/kolmekesi oma eluga hakkama saama. Ma usun, et ku elukaaslane ainult kinnitab mu sõnu, et hetkel kui ma tööle tagasi läksin, sai ta oma naerusuise ja heatujulise kaasa tagasi ning too mossis närvitseja kolis meie majast välja.
ülla-ülla Kaja, ka mina EI ELA Tallinnas 😛 aga lapsed on vist iseseisvamad kui sinul 😀 nael sinu kanna sisse:P