Jaa, ma tean, et kõik tõelised Kosmikute austajad saavad naerda, et mina tean Kosmikuid just selle laulu läbi, aga no kuulge, aastal 2003 kuulus minu playlisti drum´n bass ja “they know what is what, but they don’t know what is what” ja kui 2006.aastal Kosmikute “Pulmad ja matused” plaat mulle täielikult muljet avaldas, ei sobinud ju mul öelda, et kuulge, sõbrad, tegelikult mulle meeldib see depresiivrokki tegev bänd ka, ei sobinud “tibi-imidžiga” kokku või nii. Ühesõnaga, ma olen “Kosmikuid” austanud sisimas ja natuke salaja. Ei tea kõiki laule ja laulusõnu peast, aga…

…Kõmmari traagline lahkumine mõjus šokina. Jube kahju oli. Kurb oli. Ja kui sõbranna küsis, et kas ma ei tahaks Rock Cafe´sse Kõmmari mälestuskontserdile temaga kaasa tulla, ütlesin ma muidugi jah. Irooniline, et see ma jõudsin nende kontserdile esimest korda just eile. Parem hilja kui mitte kunagi, eh? Kontsert oli võimas (kuigi heli oli kehv ja me Marekiga pidime kaks korda järjekorras seisma, sest ma ei osanud aimata, et seal ei saa kaardiga maksta), lõpp, kus laval vaid kolm liiget seisid, kurb vaatepilt, aga positiivse poolena on bänd siiski otsustanud mitte oma tegevust lõpetada.

Jah, te lugesite eelmisest lõigust välja, et me olime Marekiga koos väljas. Eelmise postituse valguses tahan ma öelda, et meie kaklemised ja tülitsemised ei tähenda seda, et me hakkaks kohvreid pakkima ja laiali kolima, on lihtsalt periood, mis tekitab stressi, valesti arusaamisi ja egode põrkumist, me elame selle üle, kuni järgmise korrani. Eile tuli natuke ootamatult emme külla ja kuna ta täna tuleb tagasi Tallinnasse, mõtlesin ma, et aga miks mitte Ida vanaemaga kaasa saata Tartusse ja nautida korraks koos “bossi” vaba õhtut. Ainukeseks probleemiks oli see, et Idal oli täna ühe lasteaiakaaslase sünnipäev ja mul natukene kripeldas, et kuidas ma oma heaolu panen lapse omast ettepoole, aga sisimas ma ikkagi tundsin, et peaks varastama aega ka endale. Ja pealegi pole vanaema ja tädi Mariga Tartusse minek ka mingi karistus. Läksime õhtul koos Mariga Idale ühe teise lasteaiakaaslase sünnipäevale järgi ja isver, kuidas Ida uhkusest kõigile selgitas, et see on tema Mari, tema tädi. Nii armas on see Ida tädi-Mariani kiindumus. Meid Marekiga viskas emme Vabakale. Kirjutasin Agnesele, et emme viskab meid linna ära ja tundsin end nagu täielik pubekas. Nagu vanasti, kui ma 16 olin ja emme mind peiksiga linna sõidutas. Enne olime veel Marianiga rääkinud, et naljakas, et me oma ema ikka emmeks nimetame. “Ma ütlen isale ka issi,” rääkisin ma ja just nagu selle tõestuseks helistas õhtul mulle ka isa ja sain näidata, et jah, mu telefon näitab “issi helistab”. Igavesti laps(emeelne) mina!

Kuna me vanalinna kohtadest ei tea suurt midagi, seadsime sammud Parroti poole, mida meile soovitati. Muidugi polnud seal kohti ja kokteilibaar oli veel suletud. Noh ega midagi,  leidsime mingi teise koha. Mina jõin KAKS Bloody Maryt! Ma jõin viimati Bloody Maryt…issand…ma ei mäleta, viisteist aastat tagasi? Eile mõtlesin, et aga miks mitte, võiks ju! Ja jõingi.  Sõitsime trammiga (mida Marek ei olnud ilmselt 1990-aastatest teinud!) Rock Cafe´sse, seisime kaks korda järjekorras, nautisime kontserti ja tellisime kell üks takso, et koju minna. Vanainimeste värk. Ei mingeid hilisöiseid Tommy Grille ega muid urkaid. Sõitsime koju, sõime võileibu, jõime klaasi veini, vaatasime (mina tukkusin ja vaatasin vaheldumisi) “Lõpp-punkti” ja ma magasin täna kella POOLE ÜHENI. Ulme! Ma ei tea, kas ma olen nii väsinud olnud või ma lihtsalt vajasingi sellist logelemise aega. vahet pole. Nüüd kerisin end allakorrusele diivanile, panin käima “Sõbrad” ja joon “julmusti”.

La vita e bella!

Päisefoto: Madis Veltman