Avameelselt abielust

Me oleme üsna pikalt abielus olnud, on olnud paremaid ja halvemaid aegu. Ma ei ole kunagi ka varjanud, et me oleme parasjagu ka kakelnud, mitte füüsiliselt, aga sõnadega, sest me oleme kaks kõva kivi. Üks hullem kui teine, aga mina ilmselt natuke hullem. Ma loen paaridest, kes alati on harmooniliselt üksmeelel ja ei ole sellest kunagi aru saanud, selles mõttes, et kuidas see ometi võimalik on, et inimestel ei teki vaidlusi ja erimeelsusi. Ühesõnaga, ma olen neid meie nägelemisi võtnud loomuliku osana kooselust. Ma loen paaridest, kelle elu ei ole muutunud peale lapsesaamist ja olen mingil määral kade, meie elu muutus küll. Ei, jumala eest ärge lugege siit välja, et ma süüdistaks oma last või tunneks, et ta on midagi ära võtnud, EI! ta on meie elu rikastanud, aga tõepoolest omavahelist aega, vaid meile kahele, on vähe. Me ilmselt vajaksime seda rohkem, aga polegi nii lihtne kui lapsehoidjat pole varnast võtta. Noh et tuleb mõte, et aga läheks homme kinno. Jaa, lähme, aga oot, kuidas? Kuhu me lapse paneme? Kui te oskate soovitada Keilas head lapsehoidjat, siis ma olen üks suur kõrv. Aga see selleks.

Viimasel ajal me vaid kakleme. Me saame teineteisest (ilmselt) valesti aru. Minule tundub, et Marek süüdistab mind. Marekile tundub, et ma solvun iga asja peale. Ja vihastan. Ja nähvan. Mina arvan, et ma ei tee seda, aga temale tundub. No ma ei tea, võib olla siis teen ka. Ja mulle tundub, et Marek on kuri ja tige ja eemalolev. Tema ütleb, et ei ole. Mina ütlen, et on. Marek ütleb, et ma saan valesti aru. Et minuga ei saa rääkida, et ma näen asju mingist imelikust vaatevinklist. Mina ütlen sama tema kohta. Marek ütleb, et ta teeb nalja kui ütleb, et ma käin liiga palju väljas. Mina arvan, et ta ei tee nalja ja solvun. Sinuga ei saa rääkida, sa solvud iga asja peale, nähvab Marek. Aga see ongi solvav kui sa heidad ette, et ma tööasjus kodust eemal olen ja siis kodus olles sõbrannadega linnas kokku saan, vihastan mina ja kõnnin minema. Näed, sinuga ei saa rääkida! Ja nii me vaidleme. Mossitame. Tülitseme. Solvume. Täitsa lõpp kui väsitav ja tüütu see on. Ma olen kuulnud, et igas abielus tuleb paratamatult ette kriis. Kas see on meie kriis? Kaua see kestab? Millega lõpeb? Kuidas sellest üle saada?

Ma ei taha, et me oleme nagu kass ja koer, aga praegu ausalt, me oleme.

30 thoughts on “Avameelselt abielust

  1. Äkki solvudki palju? Ausalt, ma ei kujuta ette elu, kui kogu aeg tülitseda. Meie mehega ei tülitse. Isegi kui lapsed väikesed olid ja meil nende kasvatamuse kohta eriarvamused olid, omavahel me seetõttu ei tülitsenud.

    Ma ei oska siin küll mingit nippi anda, eks inimesed ongi iseloomult erinevad ja meie ilmselt ehteestlaslikult uimased, kes tülitsedagi ei viitsi. Aga kui ise tunned, et nii on halb, siis peaks ehk midagi ette võtma. Perenõusta või kellegi seesuguse juurde minema?

    • Tead, see pole ka aus eksju. Et lepin sõbrannag kuu aega tagasi kokku kontsedile mineku ja siis lasen üle? Pealegi, asi pole selles, et kuus korras väljas käin võibolla, vaid selles et hetkel on sattunud nii, et töö pärast olen ka mitmed nädalavahetused ära kodust ja asjad on kokku jooksnud.

  2. Tuleb maha istuda, rääkida ausalt läbi, mis hingel on, nutta, karjuda ja siis lõpuks mõned kompromissid paika panna ja ära leppida. Siis on pea selge, süda kerge ja mõneks ajaks rahu majas ☺️

    • Ega me tülis polegi, et ära leppida;) ilmselt hetkel elus hästi palju muudatusi ja see kõik tekitab natuke stressi. Need on head muudatused, aga iga inimene reageerib erinevalt

  3. Meil on ka perioode, kus mulle tundub, et me muud ei tee, kui ainult kakleme. See läheb õnneks alati üle. Meie puhul mitte TÄIESTI üle, sest me pole üks me-ei-kakle-kunagi-harmooniapaar, aga ikkagi üle. Ja krt, ma ei kujuta ette, kuidas elada 100% ainult täiuslikus harmoonias sellist elu, et kõik on üks suur klapitamine ja projekt ja lapsed ja elu ja töö ja äri ja huviringid ja asjade nullist üles ehitamine ja lapsehoidjaid pole võtta. Ja kui ei õnnestu elada niisugust elu alati 100% harmooniliselt, siis mumst see pole mingi häbiasi – vaja ju aint ses elus ellu jääda ja jääme kõik nii hästi nagu oskame. Peaasi, et ikka saab omavahel enam-vähem räägitud (vahel ei saa, aga lõpuks ikka saab, saate kindlasti teie ka) ja meeles püsib, miks koos ollakse ja teineteist armastatakse. 🙂

    • Paremini ei olekski saanud seda olukorda ja meie suhet ka kirjeldada. Hetkel ongi nii palju muutusi, uued asjad, mis nullist üles ehitada, huviringid, palju reisimist, planeerimist, siia, sinna, vähe aega endale ja teisele ning no polegi ime, et stress ja tülid tulevad. Ja lähevadki üle, aga täpselt nii nagu sa ütledki, mitte TÄIESTI üle, sest me pole ka me-kunagi-ei-kakle-harmooniapaar.

  4. Ehh, ma arvasin et kirjutad etenduse arvustuse – omalava käib sellenimelisega tuuritamas ja ma nii tahtsin lugeda.

    Aga minge imago teraapiasse. Abielu või kooselu ongi see, kus tekivad asjad pinnale ha need on tavaliselt lapsepõlve ja varasema elu valud. Ja neid jääbki tulema. Me pool aastat käisime ja nüüd siis on paus, aga vajadus on tegelikult suur. Töötoad “teekond soovitud armastuseni” on ka aga sinna ma paraku ei jõudnud kuigi ootejärjekorras olin.

    Ja niisama üks jästi armas terapeut on Nõmmel, teda võin ka soovitada. Vahel on võõras pilk hea.

  5. Siin üks huvitav artikkel, mis ehk veidi käitumismustreid suhtes lahti seletab: http://eestinaine.delfi.ee/meelelahutus/kuidas-seada-korda-sassis-suhted?id=82314033

    Olen olnud suhtes, kus on olnud pidevalt nägelemisi ja seda ennekõike teise keeva loomuse ja igasuguste lapsepõlvest pärit traumade tõttu, mida kaudselt koguaeg kaasas kanti. Kuniks inimene probleeme oma käitumises ei näe, ega taha ka muutuda, siis midagi ilusat oodata pole… Praeguses suhtes on nägelemisi täpselt kord kuus, kui mul hormoonid segi lähevad ja “katus ära sõidab”. Muidu on elu üsna idülliline. Ilmselt seetõttu, et kumbki ei ole väga konfliktne ja aktsepteerime, et võime vabalt olla eri arvamusel, ilma isiklikuks minemata. Ma reeglina sõpradega ei tülitse ja kuna oma abikaasa on parim sõber, siis lihtsalt ei saa tülitseda. See on ilmselt mõlema teadlik otsus, et ei taha sellist suhtlust ja suhet.
    Sellega olen nõus, mis Miiu kirjutas hektilise elustiili kohta-kindlasti tempokas elu põhjustab puhtalt väsimusest pingeid kodus. Aeg iseendale/iseendaga on väga oluline, aitab laadida akusid, et taas parem kaaslane teistele olla. Vahel tuleb see aeg “vägisi” näpistada. 🙂

  6. Minu arvates on see üks jubedamaid strateegiaid midagi suaada ja siis kui teisele läheb see hingr, siis teha ta veel ka lolliks öeldes, kuidas sa ometi nii rumal/loll oled, naljast ka ei saa aru või?
    Uu, Marrek ei ole hea mees, raputa endale tuhka pähe palju tahad. Anna andeks. Koer tunneb koera ära.

    • Kõik on vaatenurga küsimus, kes on hea ja kes mitte. Mina ka ei ole mingist vaatenurgast hea naine, aga samas ma kindlasti olen hea naine. Sama Marekiga. Tal on omad vead jaa, aga kas head omadused kaaluvad need vead üle? Kindlasti.

  7. Ma olen tähele pannud, et me hakkame üksteise kallal närima siis kui pole ammu (no ikka 2+ kuud) seksinud, siis käib teise juures kõik närvidele, eriti närviline on sel perioodil meespool 🙂

  8. Meil muutusid asjad kõiges paremaks pereteraapias. Nüüd oskame tülitseda, varem lihtsalt oligi solvumine ja nähvamine. Pere terapeut aitas lihtsalt asjadele otsa vaadata.

  9. Suhted ongi erinevad. Mina ja minu abikaasa oleme need mitte kunagi tülitsejad. 2 väikest last on kah. Hetkel ei meenu terve meie suhte jooksul ühtegi päris tüli, mõnes asjas oleme eriarvamusel ja siis nii lihtsalt ongi või üks meist annab järgi ja järgmine kord siis teise kord veidi läbi sõrmede vaadata.
    Mees on minu parim sõber ja oma sõpradega ma ei tülitse samuti kunagi. Tundub väga veider isegi mõte sellest.
    Mees on väga rahumeelne ja mina olen väga pika närviga. Kõige alus on aga see, et kumbki meist ei proovi teist muuta. Ja null näägutamist muidugi, seda mõlemaltpoolt. See on üks asi, mida ma silmaotsaski ei salli (kasvasin üles kodus, kus ema on max näägutaja).
    Oleme vabatahtlikult ka erakordselt palju koos, no ei meeldi eraldi, juba ühe õhtuga tuleb igatsus, kōige kauem oleme vist 3 ööd eraldi olnud. Nagu teine pool minust oleks puudu.
    Oma aega tekitame kah piisavalt, kumbki saab eraldi üksi aega kasvõi nina nokkimiseks ja sarjade vaatamiseks ja ka sõpradega veetmiseks. Samuti proovime leida piisavalt ka seda päris kahekesi aega. Õnneks lapsehoidjaid on piisavalt aga kui ei oleks, siis see oleks olnud esimene väljaminek pärast laste saamist. Kui mõlemad saavad piisavalt oma aega ja koos aega, siis ei ole ka mingit kibedust hinges ega vajadust üksteisega tõmmelda.

    No nt ma olen algusest peale teadnud, et abikaasa ei ole eriline koristaja. St kui ma midagi palun, siis muidugi teeb aga ise ta selliste asjade peale ei tule. No tuleb aga siis kui minu taluvuse probleem on juba ammuilma ületatud. Väga nõme oleks aga sellise asja pärast muudkui saagida ja saagida. Hetkel koristan rohkem mina, olen ka lastega kodune ja mul on aega. Üldiselt oleme aga kokku leppinud, et kord nädalas hakkab koristaja käima, laste kõrvalt läheb koormus liiga suureks ja see ca 100 eurot kuus ei ole seda stressi lihtsalt väärt.

    Me ei ole kumbi ka solvujad. Saame seega alati omavahel rääkida asjadest. Tegelikult mul eiole teadlikult ühtegi sellist solvuja inimest oma lähedaste sõprade ringis. Mõttetu energiakulu, midagi öelda ei saa – solvumine. Kõige jubedam on see kui inimene solvub ja siis algab see emotsionaalne vägivald – vaikimisterror, siis käi ja mõistata, et mida sai ometi valesti tehtud ja mille peale jälle inimene turtsub. See võiks olla mingi nõme pubekakomme, millest inimene välja kasvab aga ei, on olemas täiskasvanud inimesed, kelle jaoks selline suhtlusvorm on siiani kasutuses. Müstika!

      • Ma pole küll P, aga vastan ikka.
        Sinu loodud kuvandi järgi ta ei ole hea mees. Päriselt võib olla, tõenäoliselt ongi. Või kes teab.
        Sa ise oled siia kirjutanud oma katkise auto saagat ja siis pidevalt on Mareki-teema ka õhus olnud. Küll ta on ärritunud, et auto katki, peab transportima sind või last. Töö on tähtsam, see saar on tähtsam (praegu mul ei meenu, mis saar, vabandust), on pedant, Monk lausa. Kanaisa teema oli, ma isiklikult SEDA miinuseks ei pea. Nüüd tuleb välja, et süüdistab ja nähvab kah veel.
        Ühes varasemas postituses kunagi kirjutasid, et sa ei julgenud midagi kas öelda või teha, kartes Mareki reaktsiooni (jällegi, ei meenu hetkel täpsemalt, aga puudutas mind toona küll).

        Minu maailmas selline mees just hea variant ei ole. Mul oli selline, oluliselt kauem, kui sinu ja Mareki abielu kestnud on. Ta polnud küll Monk (kohati kahjugi) ega kanaisa (väga kahju), aga kui sa vahel oma mehest kirjutad (õigemini oma nägemust temast), siis mulle natuke meenub omaenda eks ja meie koosoldud viimased aastad ning see pole meeldiv meenutus. Hetkeseisuga ma tean, et abielu võib vabalt olla tüli- ja näägutus/süüdistusvaba. Seda ebanormaalsem mu eelnev elu tundub, kuigi seal oli ka palju head.

        Ja lõppeks – asi ei pruugi olla Marekis. Sinus äkki? Teis mõlemais?
        Võimalik, et olete lihtsalt kaugenenud. Sellele viitab, et Marek pole rahul sellega, et sa liiga palju väljas käid. Samas ei pruugi asi olla väljakäimise paljususes, vaid koosoldud aja vähesuses.
        Ja võimalik, et te polegi päriselt kuigi lähedased olnud. No siis lõhe lihtsalt käriseb veelgi.
        Küllap sa ise aimad natuke, milles asi päriselt on, ega meie siin keegi ei tea. Keskeakriis on ka variant, osadel algab see varem.

      • Tead, mul on seda õudselt kurb lugeda. Ja kurb mitte selle pärast, et sa (ja teised) nii arvavad, vaid kurb, kuidas ma oskan luua sellise pildi, mida ma ei mõtle.
        Näiteks see, et ma ei hooli oma loomadest, et olen halb ema, et mu laps on kasvatamatu, et ma ise halb inimene, et ma kade, et ma rahulolematu, et ma pole rahul lma mehega, et mu mees on halb, et mu laps ajab mind närvi. See on üks põhjus, miks ma aegajalt mõtlen, et ma ei tohiks blogida, sest ma ilmselgelt teen seda valesti. Mul on tegelikult imeline elu, kuigi on toesti probleeme ja raskusi ja halbu aegu, aga ma ei taha et minu edevuse tõttu teised kannataksid. Samas ma ei taha, et see blogi oleks fassaad – kus ma keskendukski vaid ilusatele hetkedele. Minu jaoks koosneb elu nii heast kui halvast. Halb ärritab rohkem ja seda on rohkem vaja välja lasta/kirjutada, kuid nagu näha on see vist viga. Ja ma jõuan jälle samasse kohta – miks ma üldse blogin? Kellel sellest kasu on? Mis see mulle annab? Kas seda on vaja?

      • Ehk sa kirjutad lihtsalt liiga hästi. Eluliselt ja valusalt. Nii heast kui ka halvast. Ja teada värk, et halb jääb ju inimestele paremini meelde. Seda enam, et halvast tõesti kirjutadki emotsionaalsemalt, kes meist seda ei teeks…
        Muide, seda on su postitustest väga hästi aru saada, et sa ise pead Marekit väga heaks meheks (ja küllap ta seda ongi). Lihtsalt siis tuleme meie ja oma elukogemuse mõjul nokime välja need küljed, mis meile endile on kunagi haiget teinud. Sinu ja Marekiga pole sel arvatavasti kuigipalju pistmist 😀

  10. Olen aru saanud, et nähvamiste taga on meie peres alati ühe või teise rahuldamata vajadus. Ühise aja, rääkimise, kallistuse vm puudus. Ehk et tõlkes tähendab teise kallal näägutamine alati tegelikult sõnastamata soovi: näita mulle, et ma olen sulle kõige tähtsam maailmas, sest ma tunnen end hetkel ebakindlalt.
    Reeglina aga juhtub see, et pingelises olukorras saab sellest nõiaring -mees nähvab, ma vastu jne.

  11. Kõik vaatavad seda asja läbi enda prisma, aga see ei ole tõde, kuna iga inimene ja iga suhe on unikaalne. Kõik see: ma tean küll, mul ka oli nii – ei loe absoluutselt. Ma olen selles veendunud. Igaüks saab öelda lihtsalt, meil on-oli nii. Kõik see, ma tean, küll kuidas sul on, mul ka oli – ei loe.
    Eks jah on selliseid inimesi, kes parema meelega räägivad negatiivset, huumoriga ja ega see polegi nii hull. Sellele aga tasub, ma arvan, tähelepanu pöörata küll, selle muutmine ja positiivse teadvustamine, sellest rääkimine võib midagi muuta küll. Isegi kui ei usu. see tunne, et tean ju, mis hästi on, aga need jamad ja prohleemid on lihtsamad arutleda ja isegi sageli naljakamad, rohkem juttu väärt, kuni oledki harjunud oma jamadest rääkima ja mingil hetkel see ikkagi võib neid paisutada.
    Kolmas asi, meil sellisel perioodil ikka aitab lihtsalt veidi rohkem koos olla, keskkonnast väljas. Koos reisida, nädalalõppu veeta, sööma, kinno, teatrisse – milleks just aega ja võimalust on. Tuleb meelde, miks ta mulle meeldib :). Kui sa aga tunned, et tahad teraapiat, siis muidugi, proovi.
    Ja nurinat väljaskäimise üle – keela ära :D. Jutusta talle, kuidas see sind häirib, et sa oled niipalju kui võimalik perega, aga vahel tahad olla mujal, vahel pead, et nuriseda ei tohi :). Kui häirib, võtku teema üles teavitamise mõttes, eks siis saad mõelda ja seletada. Aga pidev nurin, eriti nö vaibaalune, millega ei saa isegi vaielda, ajabki närvi.

Leave a Reply to AnneCancel reply