Issssand, kuidas mulle meeldib kui mõni blogi vahelduseks intrigeerib/vihale ajab/vastu vaidlema paneb. Viimasel ajal loen blogisid nii, et lasen diagonaalis üle, sest mitte midagi nagu ei sütita kui te saate aru, mida ma mõtlen. Või noh mõni asi ikka sütitab, aga ajalugu on näidanud, et kui ei taha virtuaalselt kividega surnuks loobitud saada, siis on targem püüda vait olla (jube raske on muideks!). Eile lugesin Meelise postitust kurikuulsate kolme-euroste kohvide teemal:
“Ja siis ma taipasingi, et mis värk selle kolmeeurose kohviga on. Vastus on lihtne – see on staatuse näitamine. “Vaadake, ma saan seda endale lubada”, “vaadake, ma olen piisavalt rikas, et see topsikene osta, mitte ei vea kodus tehtut kaasa.” Minu arust ongi see selline alateadlik enesenäitamine või uhkeldamine.”
Seda lugedes tundsin ma end nagu maakas, sest ma poleks mitte kunagi osanud arvata, et tanklast või R-kioskist ostetud kohv võiks olla staatuse näitamiseks või et kodust ei sobi kohvi kaasa võtta, sest see oleks liiga vaene. Mina ostan ka kohvi kaasa. Mitte alati. Aga ostan. Kolm eurot ei maksa. 2.20 maksab R-kioskis. Pole justkui röövimine (röövimine on see 2eurone ingveri ja tšilli shot, mida ma aegajalt armastan osta, aga ei raatsi, sest hallloooooo, kui ma ei oleks nii laisk, siis kodus saaks ma kahe euro eest teha paar liitrit samasugust jooki, r-kioski pudelike on sõrmkübarasuurune).
Miks ma kohvi ostan? Mõnikord ma ärkan liiga hilja. Teen kohvi valmis, aga kuna ma armastan juua natuke jahtunud kohvi, siis ma lihtsalt ei jõua kohvist juua rohkem kui paar sõõmu, seda on hommikul vähe. Ma võtaksin oma kohvi kaasa, aga meil on kohvimasin katki ja laiskusest teen ma hommikuti purukohvi – seda ei anna kaasa valada termotopsi ega ka teha termotopsi, sest ma ei taha purust kohvikruusi kaasas kanda. Koos lasteaiaga sõidan ma sellistel hommikutel tööle tund aega. Ummikud ja valgusfooride taga seismine algab üldiselt peale Laagri R-kioskit/Nestet. Nii ma ostangi sellistel hommikutel kohvi kaasa. Naudin ummikus Vikerraadiot ja kohvi. Tööle jõudes olen juba ärganud.
Samas olen ma piisavalt laisk, et väga tihti ei viitsi ma ekstra lihtsalt kohvi pärast peatuda. Üsna tihti on mul hommikul vaja tankida. Ja kui ma juba niikuinii peatun ning kütuse eest hingehinda maksan, siis ma ostan ka kohvi, selles valguses ei ole 2.20 just kuigi suur raha. Ma ostan nädalas umbes kaks korda kohvi kaasa. Muidugi oleks ka 20 eurot kuus kokkuhoid, aga…ma olen niigi koi, las ma luban endale natuke “luksust” nagu seda nüüd nimetatakse.
Tallinna lennujaamas pean ma tunnistama, et ma kohvi pigem ei osta. Tundub röövimine. Kui ma õigesti mäletan, maksis kohv seal lausa neli eurot. Seal ostan ma pigem mahla või vett kaasa. Ometigi ostan ma mujal lennujaamades alati Starbucksist kohvi, kuigi ka see kohv maksab 4-5 eurot. Starbucksi kohv on lihtsalt niiiiiiiiiiiiiii hea. Salted caramel mocha ja klassikaline pumpkin spice latte – kas on vaja veel midagi öelda? Võib olla kui need oleks igapäevaselt Eestis ka saadaval, ei oleks seda “ooooo, starbucks”- tunnet, aga praegu on. Staatuse näitamiseks ma seda kohvi endale kaasa ei osta, ostan selle pärast, et on hea ja sellepärast, et lennud väsitavad. Ma vajan energiat. Isegi Lillehammerist Tallinnasse tulekuks peab tihti kell 4 öösel (seda ei saa ju hommikuks nimetada?!) ja neli eurot äratuse eest ei ole ka mingi eriline luksus.
Võõras linnas koosolekult koosolekule joostes ostan ka kohvi kaasa. See on ühtepidi harjumus, teistpidi ainuke lõuna/õhtusöök, mida endale lubada saan. Mitte raha mõttes, vaid aja mõttes. Pole aega süüa või läheb meelest. Kohvi kaasa võtmine on kuidagi käe sees. Papptopse ma ei armasta ja püüan oma Frida topsi kaasas kanda, rõhk sõnal püüan. Iga päevaga lähen paremaks, seega ei arva ma, et oma topsikutega ka liigselt loodust koorman.
Vot siis minu lihtsad mõtted kolme-euroste kohvide teemal. Staatuse näitamiseks olen ilmselgelt liiga vana ja maakas, mul on päriselt ka ükskõik, mis autoga ma sõidan ja mida keegi minust minu (üsna väikese) tarbimise põhjal arvab.