Jõudsin eile öösel koju. Õues oli jube külm, aga tuppa astudes oli soe – ahi oli köetud, köögis põles hämar tuli, pliidil oli toit, külmkapis täpselt klaasi jagu valget külma veini. Täielik vaikus, vaid Hugo haugatas korraks, aga sedagi nii laisalt ja vaevu pead oma vaibalt tõstmata. Ma istusin pimedasse elutuppa ja nautisin kodus olemist ja vaikust. Mõnusat kodust vaikust. Neli päeva messimelu, õllerestorane ja lennujaamasid on piisavalt lärmakad, et üle kõige hinnata kodust vaikust. Nii hea oli.
Pool tundi hiljem kobisin voodisse. Marek ja Ida laiutasid keset voodit, lükkasin Idat, et endale ka ruumi teha, Ida tegi silmad lahti ja hüüatas “emmmmmmmmeeeeeeee!”, pani oma väikesed käed mulle ümber kaela ja kallistas mind nii tugevalt nagu ma oleks pool sajandit nende juurest ära olnud. “Miks sa särgi selga jätsid?” küsis ta. Mul oli väsimusest lihtsalt nii külm, et isegi soojas toas ei tahtnud ma särki seljast võtta. “Ma hoian sul käest kinni, siis sul hakkab soe,” sosistas Ida, puges mulle kaissu ja hoidis käest kinni. Nii hea oli.
Hommikul vara helises Mareki äratuskell. Ma mõtlesin tegelikult end ka üles ajada ja tööle minna, nii põnevad ajad on, et ausalt ei taha kohe eemal olla liiga kaua, aga ma tundsin ka kui mõnus oli end teki sisse mässida ja lihtsalt lebada, oma voodis, mugavalt. Oma linade ja tekkide ja oma patjadega! Ma ei tõusnud üles, kuulsin kui Ida ja Marek ära läksid ning põõnasin edasi. Poole kümneni! Saate aru, poole kümneni. Ma oleks ilmselt rohkemgi maganud, aga Hugo tahtis tuppa ja haukus magamistoa akna all, tund aega õnnestus mul seda ignoreerida, aga viimane tund enam ei saanud. Ma kolistasin end alla korrusele, tegin kohvi, pugesin pleedi alla diivanile ja kirjutasin, et ma täna teen siiski kodust tööd, puhkan end välja. Nii hea on.