Ma vaatasin eile “Walt before Mickey” filmi. Film, Walt Disneyst enne kui ta Miki-Hiire lõi, ise ei olnud midagi erilist, pigem mu meelest selline kehvemapoolsem ja kergelt isegi haigutama ajav, aga ühel lihtsal põhjusel mulle sellised lood meeldivad. Ma olen nimelt lootusetu unistaja. Kuigi aastatega aru saanud, et mitte midagi mulle väga iseenesest sülle kukkuma ei kipu, olen ma oma unistustes jonnakas ja järjepidev. Jumal Kogu internetimaailm teab, kui palju kordi ma olen eksinud ja lühendades öelduna läbi kukkunud. Ma ise tean, kui mitu korda ma olen endale lubanud, et enam ei püüa ise mingit äri ajada, sest mitu korda peab üks inimene kukkuma, et aru saada, et ei ole annet ja ei ole õnne, eksju. Samas on mul kaasasündinud iseloomuviga – ma kukun, pühin põlvedelt tolmu ja katsetan uuesti. Katsumuste kiuste või nendest hoolimata.
Ma tean kui naiivselt see kõlab, aga sellised lood, kus enne edu tuli sada korda läbi kukkuda, isegi lootus ja usk enesesse kaotada, annavad mulle jõudu ja energiat. Kui nemad ei andnud alla ja said hakkama, sest nad julgesid unistada, siis miks ei peaks mina lõpuks hakkama saama. Nii ka Walt Disneyga. Vaatasin seda kehva filmi, kus mingi hetk peategelane prügikastist võileiba sõi ja mõtlesin, et aga ma olen ju põhimõtteliselt seal olnud. Kui palju erineb restoranist teepaki varastamine prügikastist võileiva söömisest? Paras põhi mõlemal juhul. Aga põhjast saab üles tõusta ja tunneli lõpus valgust näha. Ma võin ausalt ka öelda, et valguse asemel paistavad mulle praegugi veel tunneli lõpust tihti hoopis vastusõitva rongi tuled, aga ma ei ole alla andnud.
Ja nii see film andiski mulle jälle nii palju jõudu, et ma saatsin peale filmi ära 12 meili. Ma sain ühe vastuse, mitte jaatava, aga “võib-olla”. Ma olin nii rõõmus, sest ma olen neid meile küll ja veel saatnud ja iga kord saanud vastuse “kahjuks ei ole huvitatud”. Lisaks sain ma kolm (!) hinnapäringut ühe päeva jooksul kohast, kust ma seda üldse ei oodanudki. Lootusetu unistaja minus hõiskas, et näed sa, kõike võib juhtuda. Realist minus, jah mul on ka see pool olemas, naeris selle peale sarkastiliselt ja ütles (omaette, et mitte rõõmu ja usku unistustesse vähendada), et õnne ja juhuste ja unistustega ei ole siin midagi pistmist.
Aga vahet ei ole. Ma olen uhke, et ma siiski julgen proovida ja proovida ja proovida, kuni… On vaid kaks varianti. Ma kas õnnestun. Või ei jaksa enam. Seda viimast ma ei usu.