Istume Idaga hytta terrassil. “Emme, kas see on meie kodu?” küsib ta.
“Ei, see on Satu kodu, aga meie võime siin puhata,” vastan.
“Aga kunagi kui ma beebi olin, siis see oli minu kodu,” ütleb Ida ja vaatab mõtleva pilguga ringi.
“Jah,” noogutan ma, “kui sa beebi olid, siis me elasime siin, aga tegelikult see on ikka tädi Satu kodu.”
Ida noogutab. Ütleb “mhm” ja lisab siis: “Aga teeme nii, et see on natuke meie kodu ikka ka, et siis meil kõigil on kaks kodu!”
Naiivne jutuajamine, aga samas polegi otseselt nii vale.
Meil on au, uhkus ja õnn seda imelist kohta tõepoolest poole kohaga oma koduks nimetada. Muidugi on Ussipesa meile ülekõige armas, kuid iga kord kui me hytta´sse tuleme valdab mind nii meeletu tänutunne. Tänutunne, et keegi on meid niivõrd usaldanud, et oma kodu meile koduks andnud; tänutunne, et meil on võimalus siia alati puhkama tulla; tänutunne, et me paar aastat tagasi juhuslikult saime tuttavaks inimesega, kellest sai meie pereliige või kes meid võtab kui pereliikmeid; tänutunne, et selline paik olemas on.
Ma võin ausalt öelda, et pildid ja sõnad ei anna edasi pooltki, et kirjeldada seda kui maagiline ja muinasjutuline on see paik. Iga ilmaga. Paar päeva tagasi oli päikeseline hilisuvi. Imeilus. Täna on sügistormine varasügis. Imeilus. Järgmine kord kui me siia tuleme on võib olla juba talv…
Eelmisest postitusest ajendatuna siis ma usun vaat et parem kui lehma lellepoja poolt päranduseks saadav Balil asuv villa on see võimalus, mis meile siin on antud. Võimalus selles kohas elada ja puhata, teha siin oma mälestusi. Maailma üks imelisemaid paikasid!
//
We are sitting on hytta’s balcony. “Mummy, is this our home?” she asks.
“No, this is Satu’s home, but we can have a holiday here,” I reply.
“But when I was baby, this was my home,” says Ida and looks thoughtfully around.
“Yes,” I nod, “when you were a baby, we lived here, but it is still aunty Satu’s home.”
Ida nods. Says “mhm” and adds: “But let’s pretend that this is a bit our home too, so we all have two homes!”
Very naïve conversation, that is not so wrong after all.
We have the honor, privilege and luck to call this place our second home. Of course, Ussipesa is above everything our favorite place, but every time we come to hytta, I feel very grateful. I am so grateful that somebody trusts us that much to give her home for us to use as our home; grateful, that we can always come here for a holiday; grateful to have met this person couple of years ago by accident, who by now has become a part of our family and who sees us as her family; grateful that this place exists.
I can assure that the pictures and words will not be able to describe even half of HOW magical this place is. No matter what the weather is. Couple of days ago it was sunny and warm like late summer. Very beautiful. Today is stormy autumn. Very beautiful. Next time when we come, it might already be winter …
I believe that having the opportunity to call a place like this your second home is so much more valuable than inheriting a big villa from an uncle you never knew. The opportunity to live here and relax, make our memories. One of the most wonderful places in the world.
See oleks mu unistuste elu, kui saaksin aeg-ajalt sellises kohas puhata… Kahjuks pole mul õnne ühtegi tuttavat omada, kellel selline koht oleks, kuhu vahepeal põgeneda saaks.
Olen vahepeal mõelnud, et rendiks näiteks Soomes nädalaks mökki (Norra on ikka lemmik, aga Soome oleks nagu vaese mehe Norra) ja lihtsalt oleks seal, aga alati on see lihtsalt mõtteks jäänud, sest tahaks sellist, mis ei oleks päris saun, vaid ikka elumaja moodi, ja asuks järve ääres. Internetis olen lihtsalt uppunud infosse, kui sellist otsima olen hakanud… Kunagi tuleb ikka ära teha…
Mul on üks küsimus, mis võib olla ebaviisakas, aga küsin ikka… Kuidas te Satule maksate selle eest, et seal olete? Küte ja muud kulud, eriti talvel… Ja kas ta ei taha seda hoopis airbnb-s välja rentida? Või kas tal ei ole sugulasi/sõpru, kes ka seda kasutada tahavad?
Ma ise olen väga halb teenete ja kingituste vastuvõtja ja mina tunneksin end väga ebamugavalt, kui keegi mulle pakub võimalust oma suvilat tasuta kasutada ja mõtleksin ennast vist halliks, kuidas ikkagi tasuda. Kui rahas oleks imelik, siis prooviks kuidagi teistmoodi vist, aga see mõtlemine, et KUIDAS, ajaks ilmselt hulluks.
Kui ei taha seda teemat kommenteerida, siis ei pea kommentaari avaldama, saan aru.
Satu on ilma liialdamata meie Norra muinasjutt, ma ei oska sõnadesse panna kui oluline see inimene on meie jaoks ja kui õigel hetkel ta meie ellu sattus.
Eks me oleme üksteisele kasulikud ja seepärast ma arvan, et seda ei saa teeneks nimetada või end halvasti tunda. Meie aitame teda koristamise ja majapidamistöödega, mis üksikul naisel üle jõu käivad ning hoiame maja korras, on ju hea kui maja ei seisa üksi tühjalt, vaid keegi hoiab seda nagu oma kodu. Samuti ei meeldi talle siin üksinda käia ja ta naudib kui saab meiega koos siin olla. Perega käib ta ka siin kui nad külla tulevad, pole üldse probleemi.
Välja üürimine pole ilmselt tema teema, sest tal lihtsalt puudub selleks vajadus, samuti ei taha ta, et siin võõrad käiksid.
Nii lihtsalt meie muinasjutt siin toimibki:) Pole mingit häbi ja põhjust seda teemat mitte kommenteerida:)