Ma ei mäleta, kust ja miks ma need vanad koolipildid välja kaevasin, aga jube nostalgia – nagu vanainimesele kombeks – tuli peale. Mulle täiega meeldis koolis käia. Ma olin üks neist hulludest, kes juba augusti alguses hakkas koolimaja juures jõlkuma, et saaks teada, kuna õpikud kätte saab. Siis ei olnud ju internetti ja teavitus pandi paberiga koolimaja akna peale. Muidugi ma teadsin, et see teavitus ei teki sinna enne augusti teist poolt, aga nagu korralik nohik ikka, käisin ma varakult vaatamas, et jumala eest õpikute hagamist maha ei maga.

Õpikutega oli see naljakas asi veel, et jube oluline oli kohe teada saada, kes eelmisel aastal raamatut kasutanud oli. Õudselt äge oli kui see oli mõne popi poisi või silmarõõmu kasutuses olnud. Mida see andis – biitsmii täna – aga siis oli oluline? Ja kuigi raamatusse ei tohtinud ju kirjutada, siis mõnikord vedas ja keegi oli siiski harilikuga ülesannete vastsued ette kirjutanud. Juhtus ka seda, et vastus oli vale. Kooliaasta lõpus vaatas raamatukogu tädi üle, kas raamatud on korralikult hoitud. Jube hirm oli alati, et kas ikka on või tuleb…karistus. Ma isegi ei tea, mis see karistus tol ajal olla võis ja mitte, et ma oma õpikuid ei hoidnud, aga mõni oli eelmiste omanike poolt juba nii kapsaks loetud, et nurgad läksid ikka koledaks ja hirm oli, et raamatukogu tädi ajab minu kraesse kapsaks loetud raamatu. Ei ajanud. Küll aga juhtus mõnikord nii, et mõni raamat oli koju ununenud, siis tuli see kindlasti samal päeval ära tuua. Ei olnud midagi nii, et homme toon! Istusid bussi peale ja tõid teisest linna otsast raamatu ära õigel päeval. Nii nagu kästi.

Enne kooli algust tuli kindlasti üle vaadata koolivorm. Et oleks puhas ja korralik. Ruuduline kooliseelik ei olnud algklassides lubatud, aga mina tahtsin. Mulle nii meeldis see ruuduline seelik. Nagu näha on mingil põhjusel mul lubati ka sellega käia. Ja valge pidulik pluus meeldis mulle. Nii ilus satsiline krae oli. Kahju, et seda nii harva sai kanda. Koolivorme sai kui ma õigesti mäletan osta Tartus kahest poest – või oli nii, et ühes müüdi poiste riideid ja teises tüdrukute omasid? Ruudulisi seelikuid muide ei olnud väga saada. Ma mäletan seda õnne kui ma enda oma kätte sain! Hea on, et sain, sest viiendast klassist ei olnud (vist) koolivorm enam kohustuslik ja kui ma ei oleks oma jonni ajanud ja algklassides ruudulist seelikut kandnud, siis ma ei olekski seda kanda saanud. Pioneeriks ma ei saanudki. Enne muutus riigikord:D

Kuigi mulle meeldis metsikult koolis käia, eriti algklassides, kartsime me osasid õpetajaid nagu tuld. Keemiaõpetaja Kütt on legendaarne koolihirm. Algklassides puutusime me temaga vaid koridoris vahetunni ajal kokku ja hoidku jumal selle eest, kui talle jooksmisega vahele jäid. Vahetunni ajal tuli jalutada. Ringiratast. Keegi ei vaielnud Kütile vastu. Hull õpetaja oli, aga praegu täiskasvanuna mõtlen ma, et tegelikult oli pull kuju. Hea huumoriga. Sarkastiline. Ütles, nii et oli öeldud. Ühekorra tõmbas klassipäevikusse joonlauaga kõigile “ühed”.

Oh kooliaeg, oh kooliaeg…

Kas te viimasel pildil Mareki leiate üles?