Ma sattusin poolkogemata ühe ettevõtte suvepäevadele. Meeste seltskond, aga naised-lapsed tohtis ka kaasa võtta ja nii oli seltskonnas ka paar perekonda. Toredad inimesed. Väga meeldiv seltskond oli. Päeval. Õhtul digimuutus üks tore ja seltskondlik naine kurjaks naiseks. Uskuge mind, kui ma ütlen kurjaks, siis ma ei mõtle enda moodi kurjaks, vaid nii kurjaks, et isegi mul tuli hirm peale. Mis mõttes, ei läinud mees koos perega magama, vaid otsustas koos töökaaslastega peole minna? Milline jultumus! Pilk, mis naise silmist paistis, oleks võinud tappa. “Tule ka kaasa!” ütles mees ja sai sõimata, et kuhu ma siis sinu arvates lapsed jätan. Njah, eks ma ka ei jätaks lapsi üksinda ja eks ta natuke ehk on ebaaus, et naine peab lastega jääma, aga kui on mehe töökoha suvepäevad, siis tundub mulle, et on okei, et mees on see, kes peole edasi läheb.
Kiiruga (see lihtsalt nõuab eraldi postitust) ütlen ma, et mul ei ole nii lõbusat pidu koos oma mehega olnud ilmselt Malluka pulmast alates ja see pulm oli ikka väga pikka aega tagasi. Meie seltskond läks peoruumi, tantsis end ribadeks ja jõi gin’i kokteile nagu puberteedid. Välja arvatud üks mees. See, kelle kuri naine koju jäi. Ta oli väljas, rääkis inimestega juttu, ei joonud nii nagu teised, vaid lürpis ühte kokteili terve õhtu. Oli ilmselt kogu saare peal kõige adekvaatsem inimene üldse. Ontlik ja korralik. Kui ma küsisin, miks ta naine nii kuri on, rääkis ta naisest vaid head, kuigi ma lõõpisin ja norisin, ikka ei tulnud sealt naise kohta ühtegi halba sõna. Samas oli näha, et mehel oli hea meel, et ta sai korraks lõõgastuda. Ma panin seda õhtul/öösel tähele, aga sain sellest paremini aru alles hommikul. Põhjustest ka.
Kell neli varahommikul jõudsime me ööbimiskohta tagasi. Pugesime igaüks oma urgu ja ärkasime hommikul alles siis kui oli vaja paadi peale jõuda. Kõigil oli lõbus tuju. Välja arvatud kurjal naisel ja ta mehel. Naine oli veel kurjem. Kuri nagu herilane. Sest mis mõttes mees ikkagi keelust üle astus ja peole läks. Koju jõudes pakkigu asjad ja koligu välja.
Kallis kuri naine, ma pean sulle nüüd midagi ütlema. Esiteks ütlen ma sulle, et see on ebanormaalne, et oma ebakindluses seod sa mehe enda külge kinni ja keelad teda nagu väikest last. See on piinlik. Ma saan aru, et võib olla on minevikus mees su usaldust kuritarvitanud, aga elu lõpuni ei saa vihaseks ja kahtlustavaks jääda. See ei tee midagi paremaks. Kui ei suuda lahti lasta ja andeks anda, siis tuleb lahku minna. Kui lahku minna ei taha, tuleb elada ja lasta elada. Inimestel ON vaja oma aega, hingamisruumi. Oma sõpru. Võimalust sõpradega koos käia ilma, et keegi kogu aeg kontrolliks ja keelaks ja käsiks.
Teiseks ütlen ma sulle, et ma tean küll, mis mängu sa mängid. “Paki asjad ja koli välja!” mängu. Sa tead, et su mees ei lähe kuhugi, sa ootad et ta anuks ja paluks, põlvili andeks paluks, et ta on valesti käitunud (jap, jap,sest see oli ju vale käitumine?!) ja sulle haiget teinud, sinu tunnetest mitte hoolinud. Sa oled sellega harjunud. Sa tead! Kui ma saaks su mehele nõu anda, siis ma ütleks talle, et ole mees ja pakigi oma asjad. Seda sa ju ei ootaks? Sa kardad temast nii ilma jääda, et sa püüad teda nii maha trampida, et tal ei oleks endasse ei usku ega ka jugust. Ära pillu selliseid sõnu, kui sa neid ei mõtle. Ühel hetkel saabki su mehel kopp ette või ühel hetkel ta kuulabki minusuguse kohutava inimese nõu ja astubki minema. Siis oled sina üksi ja kibestunud. Ära alanda oma meest. Hinda teda hoopiski kui head meest, isa ja töötajat. Veelkord, lase vabaks, ela ja lase elada!
Kolmandaks on mul sulle üks lihtne nõuanne: Sa ei ole oma mehele ema. Ole talle naine! Tee proovi. Ja kui ta läheb töökaaslastega välja, siis ära istu öö otsa üleval taignarull käes, vaid küsi hommikul oma mehelt, kas tal oli tore. Kuna sa viimati oma mehe ja tema soovide peale mõtlesid?
Ma tean, et ei ole ilus niimoodi kellestki blogida, aga ma ei saanud vaiki olla. Ma olen küllalt neid kurja naise nalju kuulnud, kuid ma arvasin, et SELLISE kurja naise olemasolu on müüt, linnalegend. Ma ei ole ideaalne naine, kaugel sellest, aga pagan noh, ma ikka tunnen kaasa kõikidele meestele, kel sellised naised, kes oma meest lõa otsas hoiavad, kodus on. Mis elu see on?