See on tegelikult naeruväärne, aga mingil põhjusel on mul viimasel ajal mingi äng kallal. Ma olen kuidagi rahulolematu. Midagi häirib mind. Aga ma ei suuda mõista, mis see on. Ja miks see mul kallal on. Absoluutselt ühtegi põhjust pole. Või no vanad head probleemid ikka, aga nendega olen ma juba harjunud ja need mind enam ei ängista.
Eile jõudsime Idaga õhtul hytta´sse. Ida sulistas vees, mina lõikasin oksi ja elu tundus päriselt nii ilus. Ma tundsin kummalist tänutunnet. Tänu selle eest, et meil on selline koht, kuhu tulla. Tänu selle eest, et mul on selline töö, et ma saan sellises kodukontoris aegajalt tööd teha. Tänu selle eest, et ma otsustasin tööle minna ja see osutus jumalast minu teetassikeseks töökohaks. Tänu selle eest, et Idal on võimalus käia kahes lasteaias. Tänu selle eest, et mul on mõistev mees, kellele sobib minu kahe riigi vahel tilkumine. Tänu sõprade eest, kes mind kogu aeg aitavad ja toetavad.
Viimased nädalad on toonud uudiseid sellest, kui üürike on elu ja kui iseenesestmõistetavalt mina võtan asju, mis ei ole iseenesestmõistetavad. Ja ma ausalt tundsin lihtsalt tänulikkust selle elu eest, mida ma elan.
Aga äng on ikka peal. Ja ma lihtsalt ei saa aru…“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.” (Erlend Loe)
