Ei, ärge kartke või lootke, et see on üks nendest postitustest, et ma enam KUNAGI ei blogi ja palun kirjutage mulle nüüd kommentaaridesse, et palun ära lõpeta, sest sa kirjutad nii hästi ja muidu pole meil enam midagi lugeda. Eip. Üldse mitte. Ma lihtsalt mõtisklesin paar päeva. Asjade kokkulangevus.
Ühelt poolt mind nii rõõmustab, et seda blogi külastab aina rohkem ja rohkem inimesi ning ausalt on nii tore kui inimesed julgevad juurde tulla ja öelda, et tere, sa mind ei tunne, aga ma tahtsin sulle lihtsalt öelda, et loen su blogi. See on ausalt inimestest nii armas. Teisalt aga tekkis mul mingi hirm. Et ma olen kuidagi alasti liiga paljude inimeste ees. Et liiga palju inimesi teab mind läbi blogi. Aina enam on juhtunud, et saan kellegagi kokku, hakkan midagi rääkima ja vestluspartner juba noogutab, et jajah, sa sellest kirjutasid jah. See on kuidagi nii hirmus. Aga ikka tore ka kui inimesed teretavad. Alles hiljuti tuli minu juurde üks naine, kes naeratas ja tere ütles, ma naeratasin ja teretasin vastu, siis hakkasin mõtlema, et aga ma ju ei tunne seda inimest…Tema mind tundis.
Siis on mind häirinud mingid kommentaarid. Selles mõttes, et kui elad blogis, siis peaks iga oma liigutuse läbi mõtlema, et see ei oleks mitmeti mõistetav või ei tekitaks jutte. Esiteks need meie maja loomad. Ausalt noh, ei tulnud ma selle pealegi, et kui kasside elust ja olust ei räägi, siis on nad jumala poolt hüljatud, väärkoheldud ja näljas. Kui siis natuke kasside toidust rääkida, siis hiljuti soovitas loomapoes müüja mingit uut toitu proovida, et praegu hea hinnaga ja nii edasi. Orkut sõi seda toitu nii ahnelt, et talle enam ei mahtunud ja oksendas selle õhtul teistpidi välja. Ma ei teagi nüüd, kas seda toitu veel osta või mitte. Kassile (ühele) meeldis, aga samas kui ta nagu buliimik sööb, siis pole ju ka mõtet. Hugole leidsin ka lõpuks mingid maiused, mida ta ei neela tervelt alla või ei kaeva lillepeenrasse, vaid närib, nii nagu nende maiuste eesmärk olla võiks. Suured kiidusõnad Keila Selveri loomapoe müüjale soovituste eest!
Kommentaarid, et appike jälle sul on veiniklaas käes, et mina ju tean, et sa ei joo nii palju, aga mida teised küll arvavad. No me ju juba ammu teame, et teadjamad kommeteerijad teavad, milline joodik ma olen. Mis sa maanaisest ikka muud tahad. Kibestunud ja õnnetu pealekauba. Aga ma ikka mingil põhjusel eeldan, et inimesed on normaalsed ja ei arva, et sotsiaalmeedia võrdub päriselt elu sajaprotsendiliselt. Samas – kasside ja koera kommentaarid näitavad ju just, et täpselt nii nad arvavad.
Sain eile juhuslikult kokku kahe inimesega, keda ma polnud aastaid näinud. Pläkutasime natukene ja muuseas rääkisime natuke ka blogidest. Ühe blogija kohta ütlesid nad, et no ja vaata tema blogi, ei peegelda ju väga tema tegelikku elu. Tõsi. Samas kelle blogi peegeldaks kogu elu selle tegelikkuses? Ma näiteks istun praegu diivanil aluspesus, pleedi all peidus, juuksed sassis ja uneliiv ka veel silmas. Aga seda tegelikkust ei kavatse ma kunagi kellelegi näidata. Parem see veiniklaasi tegelikkus.
Kommentaarid, et appikene, sa ei pannudki lapsele kiivrit pähe kui ma lihtsalt teen maja ees proovisõitu uue rattatooliga, mille ma leidsin Sõbralt Sõbrale poest sel samal päeval kui ma olin töö juures rääkinud, et tahaks kusagilt soodsa hinnaga tooli leida. Ma ei oska poliitkorrektne olla, ma ei tahagi seda olla, aga mulle tundub aina enam, et mida rohkem on mul lugejaid, seda rohkem ma peaksin? Ma ei taha. Ma protestin poliitkorrektsuse vastu!
Ja kui üdini aus olla – millist turvavarustust me lapsena kasutasime? Jajah, olid teised ajad ja teised majad, aga mulle natukene tundub, et me läheme igasugu reeglite ja keeldude ja ettekirjutustega natuke liiale. Ei, ma ei ütle siinkohal, et turvavarustus poleks vajalik, lihtsalt…
Veel rohkem häirivad mind kommentaarid, et sa turundad oma blogi valesti või muud sarnased soovitused, et kui sa tahad oma blogile rohkem publikut, siis sa peaksid tegema seda ja teist ja kolmandat. Ma ei taha. Ma tahan teha natukene. Nii nagu mulle sobib. Ma ei ole mingi blogiturundus-guru ega tahagi seda olla. Mulle meeldib, et ma EI PEA olema blogija, sest sellest sõltub midagi. Mulle meeldib, et ma SAAN olla blogija. Mul on karjäärialaselt hetkel hoopis teised plaanid kui olla elukutseline blogija.
Ühesõnaga lihtsalt üks lambikas kriis, sellest kuidas ma tahan olla blogija, aga ei taha olla blogija. Makes sense!
Ma nii heidin seda küsimust, et millist turvavarustust me lapsena kasutasime. Kui sa ei kasutanud, siis tuleb oma vanematele otsa vaadata. Meil olid autos turvahällid ja -toolid. Jah, mitte tänapäevased aga too aeg peeti neid turvaliseks. Rattaga sõita ei tohtinud, kui kiiver peas polnud. Ka hetkeks. Rulluisud saime, siis samamoodi pidi alati kiiver peas olema, lisaks ka käe-, küünarnuki- ja põlvekaitsmed.
Ehk siis, oli turvavarustust ja seda kasutati. Kui kellegi vanemad tegid rumala otsuse mitte kasutada, siis see ei tähenda, et me noortena ja teadlikumatena nende rumalusi kordama peaksime.
Ma jään eriarvamusele selles kohas, et vanematele tuleb otsa vaadata, et nad olid rumalad. Mul näiteks polnud endal ratast, aga vanaisa ratta pakikal sõitsin ikka maal poodi. Keegi poleks uneski selle peale tulnud, et seda keelata, sest kiivrit polnud. Rulluiskudest lapsena isegi ei osanud unistada.
Ja no ma ei tea, võib olla me räägime erinevatest aegadest, aga 1980-aastatel polnud enamusel autosidki, millegi pärast ma ei usu, et turvahällid nii väga popid olid. Keegi parandagu mind kui eksin.
Aga… ma ei ütlegi, et turvavarustust ei pea kasutama, muidugi peab, eriti kui see on nii lihtsalt kâttesaadav, lihtsalt kõiges ei pea üle reageerima. Iga laps on pakikal sõitnud oma elus
Ja kui need autod olid, siis hea, kui neil turvavööd olid üldse! Meie omal tagaistmel polnud. Turvatooli kasutasid vast ufod ainult. Ja rattaga sõideti pulga alt. Kui käna käisin, panin tatiga teelehe peale ja lasin edasi. Kiivrid olid, aga vaid motikajuhtidel. Me oleme Eveliisiga ilmselt lähestikku sündinud, minu sünniaasta on 1981. Ehk siis ma ei saa kuidagi oma vaematele otsa vaadata, et nad on rumalad. Elu oli teistsugune lihtsalt.
Mina olen sündinud 1982. aastal ja turvavarustusest ei olnud terve lapsepõlve ajal haisugi. Mis turvatoolidest siin rääkida, kui isegi turvavöösid ei kinnitatud autodes. Mäletan väga hästi, kui lõbus oli lapsena autosõit, sest õega kahekesi tagaistmel olles polnud vahet, mida lapsed seal tegid ja kas nad olid pikali, püsti või üksteise süles… Ma ausalt ei mäleta mitte ühtegi rattakiivrit oma lapsepõlvest. Ei endal ega ka teistel lastel. Seega on kindlasti tegemist siin pigem erinevate aastakümnete, mitte vanemate hoolivuse/hoolimatusega.
Absoluutselt! Minu lapsepõlves 90-ndatel olid vist juba uuemad lääne autod ka olemas ja kui ma õigesti mäletan hakkas siis isegi turvavarustust autos kasutamiseks liikuma. Rattakiivreid ei olnud, keegi ei nõudnud ka. Pakikal sõitsime meiegi, jube ebamugav oli, aga kui oli vaja kannatas ära. Samas ma olen pärit metsa tagant maalt, äkki suurtes linnades olid teised lood. Meil oli nii ja ellu me jäime. Aga autosid oli ka oluliselt vähem kui on tänapäeval. Rohi oli rohelisem ja päike kollasem jne.
P.S. Käna käies teeleht tatiga kriimustuse peale – klassika! 😀
Ma ei julgeks nii vabalt väita, et turvavarustus oli 1980ndatel olemas. Jah, 90ndatel juba oli – mäletan, et lapsepõlvesõbranna vend istus küll lasteaialapsena sellel kõrgendusel, mis tänapäeval ohtlikuks on kuulutatud (st ei istunud turvatoolis). See aeg võis jääda 1990ndate lõpupoole – 99, 00 või juba siis 2000 algusaastad.
1990ndatel sai küll kiivreid ja muid kaitsmeid osta, aga ainult siis kui raha oli. Mäletan, et tutvusringkonnas ostis keegi kellegi teise kasutatud rulluisud ära, sest uute peale hammas ei hakanud ning kui turvavarustust käidi poes piidlemas, siis ainuke asi, mis ära osteti, oli kiiver – sest kõik muu oli uskumatult kallis. Ei tasu tulla ütlema, et “kelle vanemad olid rumalad” – osadel vanematel polnud tollal raha, et piisavalt süüagi, rääkimata turvavarustusest. Olen ise 1990ndatel sõitnud näiteks autos ees, juhi kõrval, sest… lubati ja turvavöö oli (mis oli ju ometigi ohutu tolleaegsete standardite järgi) ja uus ning huvitav oli.
Ma kindlasti mitte ei tahtnud rääkida sellest, et muru oli rohelisem ja päike kollasem või et ah, me jäime ellu, jäävad meie lapsed ka, samamoodi ei tahtnud ma tegelikult selles postituses rääkida tegelikult turvavarustusest, aga see oli hea näide lihtsalt, kuidas sotsiaalmeedia meist kuvandi kujundab kui me kohe kaks sammu ette ei mõtle. Ma ei pea siin silmas Britti, kes mainis seda, et kiivrit pole, vaid neid n+1 inimest, kes nüüd kusagil omaette mõtlevad, et püha jeesus, milline hoolimatu ema. Kõige pealt pilt ilma kiivrita lapsest ja siis veel julgeb õigustada ka. Mis ema see selline on?
Ühtepidi on mul siiralt hea meel, et tänapäeval ON kõik võimalik turvavarustus kätte saada, sest isegi minusugune “suvakalt asjadesse suhtuv” ema ei suuda mõeldagi, et poleks laps turvatoolis/turvavööga kinni. Teistpidi aga mõtlen, et eeemmm…pakikal sõit ei olnud ebamugav, pulga vahelt sõita/pulga peal nats oli…need olid sellised omamoodi kogemused ja mul on hea meel, et ma olen saanud neid kogeda.
Ma ka ei tahtnud mitte õigustada turvavarustuse mitte kasutamist, sa oled mu käest oma tempude pärast isegi võtta saanud. (Hakkasin mõtlema, et ma olen ikka jube küll, koguaeg õpetan, aga süda on mul hea. 😀 ) Sellega, et rohi oli rohelisem ja päike kollasem ma tahtsin rõhutada hoopis seda, et autosid oligi vähem, kiirused olid väiksemad, liiklusohtlikke olukordi esines vähem jne, turvalisem oli noh, mis liiklusesse puutus. Aga praegu võib iga nurga peal olla kõks ja juba see kõks on valesti kasutatud või üldse turvavarustuseta ohtlik. Ja mul on ka väga hea meel, et meil tänapäeval on see turvavarustus olemas ja kõik peaksid seda nõuetekohaselt kasutama.
A meil küll polnud. Mitte kellelgi. Ja ma olen veel päris noor 🤣
Vihkan ka poliitkorrektsust. Täiega.
Mina ka. Mitte täiega, aga päris korralikult.
Minu kiivrikommentaar oli suuresti ka seetõttu, et päev varem kukkus Leenu väga-väga õnnetult. Tõsi, ta oli tõukerattal, mitte rattatoolis. Aga tal oli kiiver peas ja ikkagi nägu lõhki, nii et ma ei taha isegi mõelda, mis oleks ilma kiivrita võinud olla. Ja ta sõitis maja eest maja taha. Ehk siis õnnetus võib juhtuda ka maksimaalselt lühikese trajektoori peal. Muidugi jah, muru peal päris niiviisi ei kuku. 🙂
Aga üldiselt – ära mõtle üle seda blogiasja. Lihtne öelda, eks. Ma olen ise ka selliseid faase korduvalt üle elanud. Lõppkokkuvõttes tuleb endalt lihtsalt küsida, et mis vahet seal tegelikult on? Keegi ütleb, et oled kehv loomapidaja. Ja siis? Kas seetõttu päriselt ka oled? Nagu sa ütled, siis sotsiaalmeedia peegeldab vaid killukesi meie eludest. Kui keegi on nii rumal ja teeb kõik järeldused vaid nende killukeste põhjal, siis kas see inimene väärib tõesti seda, et see arvamus üldse korda minema peaks?
Aeg on kõige hinnalisem valuuta. Seega oleks targem oma aega kulutada inimestele, kes meile korda lähevad, mitte suvalistele võõrastele internetis, kes lihtsalt kiusu ajavad.
Ja blogida tulebki blogimise pärast. Mitte turundamise või nänni või pseudokuulsuse või ma ei tea mille. 🙂
Mina jälle mõtlen, et väikesed kukkumised ja kriimud käivad lapsepõlve juurde. Ei saa ju päris nii, et kui lapsel on tõukeratas, siis peaks tal olema nii põlve- kui küünarnukikaitsed kohustuslikud, sest ta võib kukkuda. Aga see selleks. Turvavarustuse vajalikkuse/mittevajalikkuse üle arutlemine on tobe, me kõik teame, et see on vajalik.
Muidugi mõtlen ma üle ja olles siiski paljude üllatuseks mõtlev inimene, siis polegi vahet, aga ma lihtsalt aegajalt ei suuda mõelda, et blogides peaks IGA sammu ette mõtlema, et keegi valesti lugeda ei saaks midagi. Ajuvaba ja nii mõttetu. Vbla ma blogijana eeldan, et ka kõik teised on mõtlevad inimesed😂
Muidugi käivad! Ma arvan, et mu omad ongi siinkohal ideaalseteks eksemplarideks, sest neil on koguaeg kuskil mingid kriimud ja sinikad. Lihtsalt suured turnimisfännid ja unistajad, kes ringi joostes samal ajal taevast kuud otsivad (ka keskpäeval.. :D).
Aga kui kukud otsaesise lõhki + viiest muust kohast tuleb verd, siis see on MINU jaoks natuke rohkem kui väike kriim. See pole minu jaoks selline väike “mänguhoos juhtus” vaid juba kurb õnnetus. Ka arst ütles kohe ära “jumal tänatud, et kiiver peas oli”.
Mõtlevaid inimesi on meie ühiskonnas õnneks väga palju. Suurem osa anonüümsetest netikommentaatoritest sinna hulka ei kuulu. KUIGI tegelikkuses on igasugused anonüümitarid veel isegi arukad. Enamasti on nende kirjakeel korrektne ja anonüümsed ongi nad peamiselt seetõttu, et muidu oleks häbi. Selline kontingent, kes üldse ei mõtle, on nimeliselt Delfi jms kommentaariumites. Aga see on juba teine teema. 😀
Turvalisus on väga oluline. Aga lapsed ikka ka kaitsmetega haiget, omast käest tean 🙂
Läksime plikaga (6 aastat vana) jalutama. Võtsime talle ratta, kiivri panime ilusti pähe. Jõudsime laste mänguväljakule, plika läks sinna mängima, kiivrit peast võtta ei tahtnud. Istus siis üks hetk väikese kiige peale, kiikus natuke ja siis keerutas end sellel kiigel. Tegi ainult ühe keeru peale (selline madal kiik oli ja ega seal rohkem keerdusid peale teha ei saakski) ja tõstis jalad üles. Ja keerutas end otse selle kiige metallist jala vastu. Oleks siis veel pea ära löönud, kiiver oli ju peas ilusti, aga tema suutis just ninajuurega sellele otsa põrutada. Päikeseprillid olid ka veel ees. Need vast tegelikult natuke päästsid, sest võtsid löögi enda peale, muidu kes teab, äkki oleks ninaluu ka läinud, aga nii sai omale ninale haava ja natuke valutas. Panime kodus külma peale ja plaastriga käis mõned päevad, aga muidu kõik okei.
Tatiga teeleht marraskil naha peale otse teepervelt- minu lapsepõlv 😃
See on ju lausa klassika. Kas see midagi ka aitas, aga igale kriimule sai tatiga teeleht peale pandud. No ju siis ikka aitas:D
Oh, milline nostalgia praegu kommentaare lugedes peale tuli, tahaks ka kohe pikalt heietama jääda, aga pole aega. Tahtsin vaid öelda, et 1988. aastal sündinuna mäletan ainult sellist “turvatooli”: https://osta-ee.postimees.ee/noukaaegne-laste-turvatool-autosse-74117989.html
Turvaline? 😀 Mitte väga, eks. Tegelikult tulid koos Škodaga ka istmekõrgendused, aga Žiguli ajast mäletan ainult lingitud tooli.
Ma olen 1981. aastal sündinud ja üldse ei mäleta sellist asja. Et kellelegi oleks olnudki. Aga no jah, autosid ka polnud ja liiklus oli sada korda hõredam, nii et kellele seda “turvatooli” ikka vaja oli. Küsisin Marekilt, mida ta, kes on vapsee 74 sündinud, et mida ta turvavarutsusest mäletab. Mitte midagi. Ega kedagi.
Aga olen sinuga nõus, et omamoodu nostalgia tuli peale neid kommentaare lugedes;)
Mina mõistan sinu kõhklusi selles osas, mis puudutab “alasti” olemist võõraste inimeste ees. Loen mitmeid blogisid ja vangutan vahel pead, mõeldes, mida inimesed täiesti vabatahtlikult endast maailmale jagavad. Eriti ei mõista ma enda (ja oma lapse) fotode avalikku eksponeerimist. Ma ise ei tahaks iial, et võõrad inimesed mind nägupidi tunneksid, aga ju ma pole piisavalt edev ka. Mulle meeldib nt indigoaalase blogi, kes kirjutab samuti enda elust, aga ma ei tea, milline ta on, milline ta kodu on, ma pole ühtki isiklikku fotot tema blogis näinud. Küll aga tean ma, mis raamatuid ta loeb ja mida maailma asjadest arvab. Respect! Ka nii saab.
See polnud kindlasti etteheide, minul lugejana on väga huvitav kõiki neid pilte sinu ja teiste blogides vaadata, nii et jätka samas vaimus. Jõudu ja jaksu!
Jah, ma mingil määral ka kahetsen, et anonüümseks Mutrikeseks ei jäänud, see oli isegi ehk huvitavam viis blogida. Samas jällegi kui ma ikka kapist välja tulin ju siis oli selleks ka mingi põhjus ja otseselt ma ju ei kahetse ka. Aegajalt tekib see tunne, et inimesed teavad liiiiiiga palju või pigem et olen ise andnud inimestele võimaluse arvata, et nad teavad palju rohkem kui ma isegi jagan:)
Tere, ma ei viitsi väga kommenteerida aga silma jäi see:
“Kui siis natuke kasside toidust rääkida, siis hiljuti soovitas loomapoes müüja mingit uut toitu proovida, et praegu hea hinnaga ja nii edasi. Orkut sõi seda toitu nii ahnelt, et talle enam ei mahtunud ja oksendas selle õhtul teistpidi välja. Ma ei teagi nüüd, kas seda toitu veel osta või mitte. Kassile (ühele) meeldis, aga samas kui ta nagu buliimik sööb, siis pole ju ka mõtet”
Ehk siis teisisõnu tähendab see seda, et kassile see toit maitseb, alguses sööb ahnelt, liiga palju ja hiljem oksendab välja, sest ahnitses palju. Tähendab see enam-vähem lahtiseletatult seda, et ilmselt su kassi(de)l on mingi aine ja/või vitamiinide puudus. Alguses oksendab välja, hiljem magu harjub enam ei oksenda, sest kui korralik toit on stabiilselt ees, siis kass ei pea ahnitsema. Vabandan ette, aga tead, ma päris tõsiselt ei usu, et sa neid korralikult ja stabiilselt kvaliteetse ja mitmekõlgse loomatoiduga toidad. Vastasel juhul ei oleks seda oksendamist ega ahnitsemist. Refleks tekib siis, kui annad äkki korralikku toitu, mille maitse ja koostis on palju parem, aga enne oled söötnud tavalise sitaga, mida nad söövad mokaotsast. Ma tean millest ma räägin, amet selline.
Lisaks olen täheldanud et su kassid elavad talvel lageda taeva all, vurrud ja kulmukarvad tugevalt härmas. Mingisuguses kuuris saavad hädaga varjuda nagu kodutud pagulased. Väga häirib kui aus olla.
Las igaühele jääb oma arvamus, ma ei hakka enam võõrastele inimestele tõestama. Loomavihkaja ja – piinaja, mis siis ikka. See tiitel oligi veel mul puudu.
Aga vähemalt Skype saab paremat toitu, sest tema pole kunagi oksendanud ega ahnitsenud. Orkut seevastu on alati söönud nagu oleks viimne päev tulekul.
Eks sa tule vaata, mis kohutavat elu mu kassid elavad ja kuidas nad süüa ei saa, siis räägime edasi:) Nii lihtne tegelikult ongi!
Aga palun seleta mulle, KUIDAS SA SAAD OLLA NÄINUD, et mu kassid elavad talvel lageda taeva all ja nende vurrud on härmas jne???? Ja miks nad HÄDAGA peavad kusagil varjuma??? Kus sa sellise asja võtad? Kust?
“Aga palun seleta mulle, KUIDAS SA SAAD OLLA NÄINUD, et mu kassid elavad talvel lageda taeva all ja nende vurrud on härmas jne???? Ja miks nad HÄDAGA peavad kusagil varjuma??? Kus sa sellise asja võtad? Kust?”
No miks ma pole näinud, ise laotad igasugu pilte netti laiali. Kassidel vurrud jäätunud. Mina teatud eriala inimesena näen kohe ära, kas loom elab pikemalt õues, käib vahetevahel õues, või on tubane. Pildid on head tõestusmaterjalid. Ise te jagate oma elust igasugust pahna ja natuke targem ja tähelepanelikum inimene näeb ära selle, mida sina ette mõelda ei osanud, kui oma elust olust fassaadi pilte sotsiaalmeediasse paned. Kas mitte sa ise pole sellest avalikult kirjutanud, et mees ei salli kui loomad toas on, kassi karvad igal pool. Samuti kirjutad, et kassid elavad sul kuuris. Süüa sa neile eriti ei anna, vahel halastad neile ja midagi annad. Ise sa sellekohase avalduse sotsiaalmeediasse oled kirja pannud. Normaalselt toidetud ja hoitud kass ei ahnitse. Ahnitseb kass, kes on pidanud stabiilselt nälga nägema, kelle iga suupalukest mõõdetakse, toitu antakse jao pärast ja kes kannatab pidevalt tühja kõhtu. Õues elavatel kassidel on tihti parasiidid, kes “söövad kassi seest tühjaks” ja kass ei saa ise mitte midagi. Pidev vitamiinide ja mineraalide puudus. Vaevab suur näljatunne. Mitu korda aastas sa kassidele ussikuuri teed. Julgen arvata et null korda. Korralikult toidetud, kammitud, hooldatud kass ei aja karvu. Kui, siis väga vähesel määral.
Hakka oma kassi(de) eest normaalselt hoolt pidama nagu loomapidamisreeglid ette näevad ja anna neile alustuseks süüa. Loomaomanikuna on see sinu kohustus. Ära loe mitu suutäit nüüd sai antud. Ela ise eluaeg õues, nii külmas kui vihmas ja vaata, kas kõht läheb tühjaks. Ja kui sulle siis keegi halastab ja süüa annab, siis söödki kuniks hakkab paha ja võib oksendada. Talvel käreda pakasega hoiab kasse õues või kuuris vaid südametu idioot. Kuniks sulle ühel hetkel vet. amet ette hoiatamata külla tuleb, anna siis teada. Kas nad on seda meelt, et oled hea loomaomanik.
Kas sul on minu vastu mingi isiklik viha või miks sa, kallis inimene, siin sellist jama käid ajamas?
Teeme nii, et nüüd otsi mulle palun mõni pilt mu loomadest, kes on härmas. Kas sul on luulud? Ausalt küsin?
Ja mille järgi on sult jultumust öelda, et vahel halastan oma kassidele ja annan MIDAGI süüa? Või et kindlasti ei tee nendele parasiitidekuuri? Häbematus on selliseid asju siin pilduda, lihtsalt sellepärast, et MINA sulle ei meeldi.
Päriselt ähvardad mind vet, ametiga? Püha jeesus, mul ausalt ei ole enam midagi öelda. Ole nii armas ja leia endale elu VÕI mingi muu põhjus MINU vihkamiseks. Sellist lollust suust välja ajada saab vaid kas haige inimene või vihast pime inimene.
Hahaaa, ma ei saa, ma pean ütlema, et see on üle tüki aja kõige meelelahutuslikum kommentaar, mida ma olen lugenud. Sest nii lolli juttu ikka annab toota, ma soovitan tõesti mõelda ilukirjanduse kirjutamisele. Lihtsalt see trollimine siin on kohutavalt banaalne.
Mina olen neid kasse ka PÄRISELT näinud. Kaks musta koheva ja läikiva karvaga tervet kassi, kel ei paistnud kusagilt otsast välja, et nad nälgiks, külmetaks või oleks oma eluga rahulolematud. Õues need kassid ka ei ela, ma ei tea just palju kasse, kel oleks elamiseks isiklik maja. Mõnel inimeselgi pole sellist maja.
Aga meelelahutus on muidugi tore, jätka aga samas vaimus. Selle asemel, et minna muretseda kusagil loomade pärast, kes on tõesti õnnetud ja hädas või inimeste pärast, kel pole peavarju ja sooja toitu, vigised sa perekonna kallal, kel loomad on väga hästi hooldatud.
Küsin huvi pärast,et oled sa loomade toitumisspetsialist? Kui sa lihtsalt loomapoes töötad või loomaarst oled,siis sorri su amet EI OLE SELLINE et sa loomade toitumisest ja veel vähem kvaliteetsest toidust midagi tead. Sorri not sorri,aga loomapoetöötajd ja loomaarstid annavad väga kehva nõu loomatoidu osas ja nende teadmised on väga kallutatud ja puudulikud 🙂
Usu ma tean,amet selline.
Mina olen siiani loomapoe soovitustega küll rahule jäänud, samas jah tõepoolest loomade toitumisest ja toidust ma ei tea rohkem kui kõige tavalisem loomapidaja. Ostan seda, mis tundub loomadele rohkem meeldivat ja mille hind mulle sobib.
Ütlen kohe targutades,et toit mis kassile maitseb ja rahakotile on kerge,ei ole enamasti hea toit 😀 Minu kassile meeldis Whiskas ja rahakotile ka,aga sellest kond-maisijahu jublakast ei saanud ta ühtegi head ainet ja kõht oli koguaeg tühi. Ei tasu ka ennast ainult hinnast petta lasta,sest ka paljud kallid brändid (eriti Royal Canin mida paar blogijat on kiitnud) on ikka konkreetne jama. Isiklikust kogemusest ütleks,et koerale on olulisem,kui kvaliteetne on toit,aga see on ainult minu kogemus. 🙂 Kasside ões elamine on muidu jumala ok,kui just -30 väljas pole. Minu oma läheks hulluks,kui toas peaks istuma.
Minu paar mõtet-
Kasside koha pealt. Ei ole päris normaalne,et kass nii ahnitsedes sööb? Äkki on tal parasiidid,või midagi hullemat? Minu KOLMEL kassil oli vähk ja KOGUAEG oli kõht tühi ja oksendasid. Nad nägid muidugi haiglased välja ka, eks sa seda oskad ise hinnata. No see selleks-sinu loomad,tee kuidas ise paremaks pead.
Turvavarustusest-
Mina sündisin 90 ja meil ei olnud ka kunagi mingit turvavarustust. Väiksed lapsed istusid enamasti täiskasvanu süles. Tänapäeval on tõestatud,et see veel hullem variant,kui mitte süles olla. Meil ei olnud taga istudes kunagi ka turvavööd kinni (kui need isegi autos olid) . Kiivrid,kaitsed ja muu kaitsevarustus ka puudus. Ainuke,mis meil vist oli,olid kiivrid kui Soomes suusatamas käisime. Tänapäeval ma kindlasti kasutaks kiivrit ja ilmselgelt turvalist tooli,aga 30 ja rohkem aastat tagasi sellised võimalused puudusid. Isegi kui mingid toolid olid,siis ei olnud need ju meie praeguste nõudmiste ja standardite juures ohutud. Autod olid teistsugused,liiklus oli teine ja autode arv oli teine.
Ühesõnaga, eks see iga vanema enda valik ole,aga haiglas töötades,mina pigem kardan kui kahetsen.
Ma tegelikult ei tahtnud selles postituses åldse keskenduda turvavarustusele, aga mõne näite toomisega on ikka nii, et teema hakkab teist elu elama.
Kassil parasiite ei tohiks olla, aga suve lõpus saab nad arsti juures üle vaadatud ja loodetavasti midagi hullu siiski pole. Siiani pole olnud.
mul on ise sisse kolinud kass, kes ilmselt on väiksena nälga kannatanud ja seepärast ahnitsebki. aga õnneks eriti tihti ei oksenda (karvapalle vahel harva). minu arvates on loomapiinajad need, kes kasse korteris peavad. kass on õueloom ning kui saab endale toitu püüda, siis on ka seedimine korras.
minu meelest maal põllul ei ole samad turvareeglid, mis liikluses – a) pehme pinnas, b) teisi autosid pole, c) teisi rattureid ka pole. oma lapsed on ka õues 3-rattalisega ilma kiivrita sõitnud.
itaalias pole ma veel peale portlaste ühelgi ratturil (sh lapsed) kiivrit näinud. kiiver on hea, ma ise kasutan ja lapsed kasutavad ka aga vaata seda olukorda ja siis hakka Eveliisi kallal võtma.
jätka samas vaimus ja iseendana.
Hoidsin end tagasi küll, aga no ei saa, peab omad mälestused seoses turvavarustusega välja rääkima.
Minu varajane lapsepõlv möödus mingi MTJ lähistel, suuri masinaid liikus igal pool, isal oli ja naabrionul oli ja kõigil nagu oli. Ma olen kõõlunud vist küll iga sealse Belarusi kabiinis või küljes, isa veoautost rääkimata. Vabalt võis juhtuda, et kolhoosi linttraktorionu korjas koolist koju minevad lapsed (pisikene algkool meil ainult seal oligi) oma trakatsile kokku ja viis suurte majade juurde ära. Lisaks olen roninud mööda jurakaid kütusemahuteid ja natuke ka kuivatis viljamäge mööda. See viimane lõbu oli üürike, sest keegi lämbus selle vilja alla ja siis keelati kõrvalistel isikutel kuivatisse minek ära.
Kui isa sai oma esimese isikliku auto, siis minu, üksiklapse päralt. oli terve tagumine iste. Eesti piires sõitsime ikka palju ringi. Minul olid tekid ja padjad ja tihti olingi lihtsalt pikali või siis istusin küljega sõidusuunas ja lugesin midagi. Mu isa oli ise sauaga “ühiskondlik”, aga vaat seda polnud veel reguleeritud, et inimesed peavad autos ainult ühte moodi istuma. Tean, et ühel tuttaval oli mingi rihmadega puust seadeldis autos, kuhu ta siis oma lapse kinnitas, aga see polnud turvalisuse pärast, vaid selleks, et väiksekasvuline paremini aknast välja näeks. Ja rihmad olid selleks, et laps avatud aknast välja ei kukuks.
Naabritädi viis vahel villisega oma maja lapsi mere äärde, istusime nagu kukulinnud ta taga kahel pisikesel puust pingil, kaks vanemat last kõige viimasena (mina näiteks, kõigest 7-aastane!), valvamaks, et üleskeritud presendi alt mudilased välja kruusateele ei pudiseks.
Edasi paar aastat ja siis sai sõidetud koos vanematega ja nende kolleegidega kuskile nende tööle, veoautokastis. Mingi putka oli küll ka kasti ehitatud, aga seal oldi ainult vihmaga.
Vanematega sai heina toodud veoautoga, nemad kabiinis, mina koorma otsas heintes, koormarihmast kinni hoides. Kota-kota veniti mööda maanteid, ettevaatlikult, et heinad ja lapsed ikka kenasti paigas oleksid. Teisi samasuguseid, laste peanupud koorma otsast paistmas, lodis heinaajal ringi hulgi.
Mul olid väga korralikud vanemad, eeskujulikud lausa, aga aeg oli niivõrd teine võrreldes tänapäevaga. Muide, see aeg langeb üsna kokku sinuga, Eveliis, maanurk lihtsalt oli arvatavasti rohkem kolgas.
Ja ma ei tea, kas mäletatakse, aga igal pool tehti suitsu. Lapsi viidi bussiga heinatööle, bussijuht suitsetas terve tee, bussis olevad täiskasvanud kah. Iga kontor oli praktiliselt hallis hämus. Ohtlik? oli, aga keegi ei teadnud.
Turvavööd muutusid kohustuslikuks 20-21 aastat tagasi, oi, oli piin. Samal aastal asetasin oma vastsündinu esimeseks autosõiduks turvahälli. Need olid kõigest soovituslikud, kuna turvavarustus ei olnud veel laialt kättesaadav. Mina rentisin Punasest Ristist, neli hälli oli maakonna peale.
Tänasel päeval saab olla turvalisem ja seda võimalust oleks patt kasutamata jätta. Samas ei saa lolliks ka minna ja inimesi igapäevaelus ära polsterdada.
Tegelikult ju sellel va nõukaajal juhtus küll hulgaliselt õnnetusi, enamus täiesti silmnähtavalt selge mõistuse puudumise tõttu, aga need juhtumid ei leidnud nii laia kõlapinda ja ajastule omaselt paljud asjad vaikiti üldse lihtsalt maha.
(Olen vahel olnud paras pind pehmes kohas, aga seda tuleb küll tunnistada, et su blogi, Eveliis, on üks väheseid üldse, mis niimoodi kaasa mõtlema ja jutu voolama paneb. Lase aga edasi, puhas rõõm lihtsalt.)