Delfi Naistekaga olen ma pikalt koostööd teinud. Kui nad seekord küsisid, kas oleksin nõus oma depressiooni lugu detailsemalt nendega jagama, mõtlesin ma küll korraks, et kas ma olen valmis selleks, et veel rohkem inimesi mind anonüümsetes kommentaariumites hulluks sõimama hakkab. Samas olen ma ju niikuinii üsna avameelselt juba oma depressioonist rääkinud. Nii et mis seal enam vahet on. Paningi kogu oma loo kirja.

Kui mulle praegu peale vaadata, siis ilmselt ei oskaks 98% inimesi aimata, et ma ravin ikka depressiooni, aga depressiooniga ongi selline värk, et ega peale vaadates ei saagi aru.Mul on nii hea meel, et ma tookord abi otsustasin otsida, sest ma ausalt ei oska mõelda, mis minust ja minu pereelust oleks saanud kui ma ei oleks.

Nüüd tollasele olukorrale tagasi vaadates tunnen ma emana piinlikust, et oma lapse õlgadele nii raske koorma panin. Ta pidi lohutama ja toetama oma ema kui peaks olema vastupidi. Samas ei oska ma öelda, mis oleks minust saanud, kui mul ei oleks tol hetkel last olnud. Tema andis mulle jõudu ja hoidis elus. Ma püüdsin tema pärast hakkama saada. Omal jõul.  Olude sunnil pidi ka mu abikaasa meist eemal olema. Mul oli nii palju nõrkusehetki, kus ma tundsin, et ei taha elada. Aga ma ei tunnistanud kellelegi, et mul on probleem. Ma saan hakkama, mõtlesin ma. Tegelikult ei saanud.

Edasi loe Delfi Naistekast. Päisefoto: Vahur Pormeister