Elu on naljakas. 20 aastat hiljem istume vanade sõpradega järve ääres ja räägime elust. Uskuge mind, 16-aastasena ei osanud keegi meist arvata, mis meid ees ootab. Mitte et me keegi kaebaks, aga kui sa oled 16-aastane, siis sa kujutad ette, et hiljemalt 25. eluaastaks on sul olemas maja, lapsed, abikaasa, koerad, kassid, autod, unistuste töö, piisavalt võimalusi reisimiseks ja elu nautimiseks ning see kestab igavesti. Keegi meist ei osanud ette arvata, et elu ei ole vaid muinasjutuline, ette tuleb ka madalseise.
Mina olen antidepressante tarbinud nüüd üle kahe aasta. Ühel korral jätsin ma nende söömise päeva pealt järele, sest mulle tundus, et kõik on korras. Suur viga – palun ärge tehke seda kodus järgi! Ma vajusin tagasi samasse auku, vihahood vaheldusid kurbusega. Ma hakkasin uuesti antidepressante sööma. “Ära söö neid!”, “Need ei ole head!”, “Püüa maha jätta!” on mulle kordi ja kordi öeldud. See ei ole niisama lihtne. Depressioonis inimese aju keemia on teistsugune kui tervel ehk ajukeemia on paigast ära. Depressiooni, ärevushäireid ja läbipõlemist peetakse moodsa aja haiguseks ja tihti on kaks varianti – inimesed ütlevad sõnakõlksuna, et on masenduses või ei saa aru, et depressioon on tõsine haigus, millest omal jõul jagu ei saa. See on haigus nagu suhkruhaigus, kõrge vererõhk…mida iganes. Kui suhkruhaiguse või ükskõik, mis muu haigusega inimene võtab rohtusid, siis seda peetakse täiesti normaalseks. On ju nii? Keegi ei tuleks kõrge vererõhuga inimesele ütlema “Ära söö neid!”, “Need ei ole head!”, “Püüa maha jätta!”, “Sa saad hakkama!” Keegi ei vaata sulle viltu.
Kui sa aga tunnistad, et tarbid antidepressante, vaadatakse sulle viltu, sind peetakse hulluks. Antidepressantide söömine ja depressiooni tunnistamine ning psühholoogi juures käimine on justkui häbiasi. Seda peab kindlasti varjama või kohe kindlasti peab võimalikult kiiresti rohtudest loobuma ja omal jõul hakkama saada. Minu elus on hetkel kõik omal kohal – mul on imeline töökoht, pere, kodu, sõbrad – ma tunnen end hästi. Jah, mul on ikka veel probleeme, aga võrreldes paari aasta taguse olukorraga on mu elus stabiilsus. Ma olen püüdnud oma antidepressantide kogust vähendada, sest “kõik on ju korras ja ma pean ise hakkama saama”. Samas ma tunnen, kuidas mõni päev ärritun ja vihastan täiesti irratsionaalselt, ma ei saa oma negatiivsete tunnetega hakkama. “Aga miks sa püüad rohtude söömist järele jätta?” küsis A., kes töötab meditsiiniõena. “Miks mitte elada täisväärtuslikumat elu tänu keemiale, kui kannatada, sest “nii on õige”?”
Aga tõepoolest. Miks? Miks on antidepressantide võtmine häbiasi?
Kas sa ei ole kaalunud EKR’i (https://www.psychiatry.org/patients-families/ect) või valgusteraapiat? Need on mõlemad väga efektiivsed. EKRiga on seotud väga palju stigmat, kuid tegelikult on see tõesti mõjus ja aitab. Riske sisuliselt ei ole.
EKR on tavaliselt pigem raske depressiooni raviks. Mõõdukat-kerget ravitakse ravimitega, kui ravimid mingil põhjusel ei toimi või sobi, siis on võimalik EKRi kaaluda. Aga see on ikka psühhiaatri otsus, päris küsimise peale seda ei tehta. PS! igal meditsiini protseduuril on omad ohud ja riskid ning vastunäidustused.
Minu meelest ei ole antidepressandid häbiasi aga depressioonist on kahjuks tehtud “moehaigus”. Inimesed kuulutavad iga kehva tuju depressiooniks ning nii tundubki enda ümber vaadates, et depressioon on miski, mida pea igaüks endale diagnoosinud on kui midagi teha ei viitsi. Depressioon kui diagnoos on lihtsalt ära lörtsitud.
Jah, sellega olen ma nõus, et see on natukene ära lörtsitud ja päriselt depressioonis inimesed ise peavad seda juba häbiasjaks, sest igal teisel on “depressioon” ja siis ei taha olla üks neist, et inimesed vaataksid ja kommenteeriksid “omg, veel üks”.
Eveliis, see pole tegelikult häbiasi! Olen ka aastaid tagasi ärevuse tõttu neid tarbinud, aga ma sain hakkama ja ma võtsin antidepressante vähe ja loobusin.. hakkasin teraapiat tegema endaga, lugesin raamatuid, ma julgesin jälle bussiga sõita ja julgen taas inimestega suhelda! Täna töötan ma apteegis ja ma näen, mis elus reaalselt toimub..oi juudas, kui paljud noored naised, noored mehed, ühesõnaga igas vanuses inimesed tarbivad neid ravimeid!! ELU on see, mis keerab inimeste närvisüsteemi sassi..inimesed ei oska elada hetkes, pidevalt on stress, mure raha pärast, tervise pärast, laste pärast jne.. Minu suur tunnustus sulle, et sa julged sellest rääkida!!Ausalt
Ma arvan, et depresiioonist, sellega hakkama saamisest ja ravimitest tuleb rääkida. Paljud häbenevad seda ja püüavad oma jõududega hakkama saada, aga see ei käi lihtsalt niisama, et nüüd otsustan, et enam ei ole depressioonis.
vabandust, pildil oli 4 naisterahvast ja paat- tema on see viies depressionist ? 😛
Vabandust, 21.sajand küll, AGA fotod ei tee ennast veel ise. Paadi käest küsin siis homme, kuidas tema depressiooniga on. #smartass
Antidepressandid ei ole häbiasi, aga need on mõeldud ikkagi kuurina võtmiseks ja teraapia toetamiseks, mitte elulõpuni karguna kasutamiseks. Pikaajalisel tarbimisel tekib tolerants-ravim ei mõju enam ja siis tuleb doosi tõsta kuni lõpuks on maksimaalne kogus ja siis peab hakkama rohtusid kombineerima . Selle kõige tulemus on, et su aju serotoniiniretseptorite tihedus väheneb, serotoniinitase ajus väheneb, tekib tugev tagasilangus jne. Olen näinud juhtumeid, kus kümneaastase antidepressanditarvitamise tagajärjel inimene ei tulnud enam ühegi emotsiooniga toime, ei rõõmu ega kurbusega.
Antidepressandid tekitavad su ajus füüsilisi muutuseid, sellega peab kindlasti arvestama.
Ma usun, et depressioon ja antidepressandid kui selline pole absoluutselt häbiasi, sest iga probleemi lahendus algab sellest rääkimisest. Nii palju, kui suu jaksab vahutada ja on inimesi, kes kuulavad. Vähemalt minu kogemus on, et iga teema, mis tundub hirmus, läheb väiksemaks iga inimese võrra, kellega sa räägid. Alguses.
Aga sellele rääkimisele peab järgnema ka tegutsemine. Mina AD’de vastu otseselt ei ole, kuid enda jaoks neid variandina ei kaalu. Selline on minu elufilosoofia. Usun, et depressioon või ärevus tuleb sulle midagi näitama. Midagi, mida sa näha ei taha. Või kui näed, aga ei tee midagi selle muutmiseks. Oled selles mugavustsoonis, millest saab lõpuks ebamugavustsoon,kuni lõpuks pole enam midagi muud teha, kui hakata muutusi ellu viima. See on puhtalt minu kogemus, aga näen seda ka teiste elude pealt.
Nõustun 100%. Eelarvamused, mis antidepressantide võtmisega kaasnevad, on vaat, et hullemad kui depressioon ise. Mina olen ka juba mitu aastat neid võtnud, eelmisel aastal sain kuueks kuuks end ilusti võõrutatud, kuid aasta lõpus tundsin, et vajan neid taas. Nüüd plaanin taas võõrutada sügisel kui teadaolevad suured muudatused elus on tehtud. Ka päevapealt ärajätmise olen ära proovinud ja nõustun sinuga- jumala eest, ärge proovige 😀
ja siis on veel ehe tõestus selle kohta, kui ohtlikud on tegelikult ravimid ajule ja ajutegevusele, ja kuidas arstid neid määravad, sest ega arstid eriti kursis pole, kõik lähtuvad ravimitootjatest, mida neile räägitakse.
Palun vaadake seda videot lõpuni ja YouTube kanalil, leidub selle mehe,
meditsiinilise kohtueksperdi videoid veel ja veel. Ja miks ühel läheb ajukeemia paigast ära ja teisel ei lähe, või kui isegi läheb nihkesse, siis suudab ise toime tulla.
https://www.telegram.ee/toit-ja-tervis/video-dr-breggin-kas-sinu-ajukeemia-tasakaalust-valjas
Depressioonil on põhjus. Igaühel on miski, mõni pealtnäha ja kõrvalseisjale mõttetu põhjus või olukord, mims stressi toob ja millest lahti ei saa. Kui saaks põhjused eemaldada, võiks ka rohtudest tasapisi loobuda ja polekski kunagi uuesti baja. Paraku kõigil ei õnnestu põhjuseid likvideerida. Muidugi, endaga tööd teha ja erinevaid meetodeid kasutades õnnestub pisut ajutööd muuta, aga see kõik ei kõrvalda põhjust, miks me teatud asjade peale reageerime nii nagu me seda teeme. Lapsepõlöves olnud asju enam parandada ei saa ja mõtteviisi ning suhtumise muutmine ei ole kõigile liiga kerge