Ma olen kasvanud üles raamatutega nagu Pipi Pikksukk, Tom Sawyer ja Huckelberry Finn, Karlsson katuselt. Kõikide nende raamatute ümber on käinud tõsimeelne debatt, et need ei ole poliitkorrektsed ja kui ma õigesti mäletan, siis Huckelberry Finni on lausa tahetud ära keelata.
Minu üheks lemmikseriaaliks lapsena (ja tegelikult praegu ka) on “Väike maja preerias”. Ma ei tee kusjuures üldse nalja. Selline naiivne, aga armas seriaal – head võitsid alati. Vähemalt mina arvasin nii, aga võta sa näpust, peategelased ei olnudki vaid head, olid hoopis rassistlikud ja stereotüüpsed, ei sobi kaasaegsesse ühiskonda. Tere tali! Raamatu tegevus toimus 19.sajandi lõpupoole. Maailm OLIGI siis teine. Kirjandus oli ka teistsugune. Selle asemel, et ära keelata, ümber kirjutada ja maha salata, tuleks ajaloost õppida, selgitada ja seletada, miks vanasti nii oli. Ei ole midagi jaburamat kui ajaloo ja kirjanduse ümber kirjutamine.
Mis järgmiseks. Keelame ära Bullerby lapsed? Sest perekond on liiga stereotüüpne? Ema ja isa ja kaks last. Kirjutame ümber. Teeme Liisa mustanahaliseks adoptiivlapseks, Olle gay´ks ja vanemateks kaks ema või kaks isa, et sobituks tänapäeva? Vahtramäe Emil, mis on meie pere üks lemmikraamatuid ja multikaid, peaks olema juba ammmmmmu keelatud. Seal saavad lapsed konkreetselt rihma. Kus on nüüd Lastekaitse Liidu juhi silmad? Miks ta ei nuta?
On täiesti loomulik, et ajad muutuvad. On täiesti loomulik, et kirjandus muutub koos ajaga. Üks päev sattus mulle kätte Leelo Tungla raamat “Kartul, lehm ja kosmonaut”. Mulle meeldis lapsena see raamat. Ka praegu on täitsa tore raamat sirvida. See on õnnelikust lapsepõlvest. Samas ülistuslaul kolhoosielule. Mis inimese see minust teeb, et ma seda raamatut toredaks pean? Kas ma tahan öelda, et elu Nõukogude Liidus oli tore? “/…/ oligi tõesti juba köögis tunda veidi õnneliku lapsepõlve lõhna, ükskõik mis õhkkond kodust väljaspool valitses,” ütleb ühes intervjuus Leelo Tungal. Täpselt nii saab lugeda ka seda raamatut. Ja teisi oma ajastu raamatuid.
Me ei pea minesatama kui näeme aknakardinaid, kus kaks mustanahalist last Pipile tuult lehvitavad. “Kas nüüd vaatavad valvsad ühiskondlikud tsensorid kogu lasteklassika kullipilguga üle ja löövad küüned sisse kõigele, mis nende meelest on rassiliselt või sooliselt ebakorrektne. Mis saab Tootsist Kiire ristjatsel? Kuidas nimetatakse tulevikus Julk-Jüriks hüütud köstrit? Millega asendatakse Paunvere poiste lahing, kus Toots kutsub üles punanahkadele valu andma?” (Leelo Tungal)
Ainult sekundeerida jääb üle antud juhul, seda uudist mõni päev tagasi kuuldes hakkas lihtsalt kurb ja selgitasin autos üksinda raadiole, et kui vale see kõik on…
Aro Velmet kirjutas sel teemal FBs hea kommentaari. Ma viitama ei hakka, see on tema seinal avalik.
Üks analüüs sel teemal: https://www.facebook.com/aro.velmet/posts/10155350702187676
See on intelligentse inimese arvamus, väga huvitav arvamus muidugi, aga mina olen rumal ja lihtne inimene ning jään siiski veidike teisele arvamusele.
Kes ja kus on siis midagi ära keelanud või tahtnud ümber kirjutama hakata? Juhiti lihtsalt tähelepanu, et tänapäeval vajavad osad vanad raamatud lisakommentaari – täpselt sinusugustelt tublidelt lapsevanematelt. Samal ajal kui sa endale rusikaga vastu rinda lööd ja ajalookonteksti tajumise uhkusest lõhki lähed, saad ju ka ette kujutada, et mitte kõik lapsevanemad ei ole nii nutikad kui sina….. https://uudised.tv3.ee/superstaar-2018/uudised/uudis/2018/06/16/sissi-nylia-benita-saab-vaikestelt-lastelt-rassistlikuid-vihakirju
Ma ei öelnud ju, et midagi on keelatud juba, ma ironiseerisin teemal, et varsti ei tohi enam ema ja isa ka raamatus olla, sest liiga stereotüüpne. Ja kui ma nüüd pange ei pane, siis Pipi isa siiski ei ole enam raamatus neegrkuningas?
Sissi Benita teema on muidugi lausa kole, kuid sellise suhtumisega ei võitle me Pipi Pikksukka jms ära keelates, vaid peaksime hakkama pihta vanematest, kellele tuleks õpetada, et kõik ei ole lihtsalt must ja valge. Kust laps saab kaasa arvamuse, et ou neeger rooma tagasi Aafrikasse? See tuleb ju kodust. Ma reaalselt ei kujutaks ette, mis peaks meie peres viltu minema, et Idast kasvaks rassist. Sellepärast ma arvan ka, et airbnb meie kodus on väga kasulik ja silmaringi laiendav lapsele. Näebki, et on erinevad inimesed, erinevad kultuurid, mitte ei kasva üles teadmisega, et Eestimaa kuulub vaid Pillele ja Madisele;)
Tuleb meelde, mis poleemikat “Siil Priidik tahab uut perekonda” põhjustas. Minumeelest võiks olla esimeses klassis lausa kohustuslik kirjandus, taustal rääkida rassidest ja erinevatest perekonnavormidest. Eestis on kohutavalt palju sallimatust.
Samas ei poolda ma absoluutselt iga teose poliitkorrektseks viimist. Kuidagi väsitv on ja tobe on. Ei pea igas filmis, muusikalis ja raamatus olema kõik vähemused esindatud.
Jaa, mäletan ka seda poleemikat. Mul endal paar tuttavat kisasid Facebookis KUI KOHUTAV see on. Ei ole kohutav, tulebki sallimatusega tegeleda, sest see on piinlik kui kitsa silmaringiga me oleme.
Aga poliitkorrektsus on juba teine äärmus. Ja see ongi tobe ja väsitav.
Üks huvitav artikkel, millel on teemakohane sissejuhatus:
Hiljuti kuulsin ühel konverentsil ettekannet, kus esitleti üle-Euroopalise uuringu tulemusi. Üks uuringu Eesti poolne autor väitis, et enne uuringu algust soovitati terminite “ema” ja “isa” asemel kasutada väljendeid “partner 1” ja “partner 2”. Meie uuringust osavõtjad keeldusid selliste terminite kasutamisest ja jätkasid siiski “vanamoeliselt” ema ja isaga”. (Adik Levin)
http://m.epl.delfi.ee/arvamus/article.php?id=80365560
Tundub, et saab veel kaugemale minna 😑 kohati jääb selline mulje, et kui tehakse valmis misiganes toode või teenus, siis kutsutakse igaks juhuks võrdõiguslikkuse volinik asja kontrollima ja korrektuure tegema, sest noh.. igaks juhuks!
Selle peale ma ei oska isegi enam midagi öelda…Tobe lihtsalt.
Järgmiseks kaovad spordiklubidest naiste ja meeste riietusruumid, sest sugu on vaid konstruktsioon jne. Igale poole saab veel jõuda. 😀
Ootame siis huviga uusi arenguid😂🙉🙈🙊