Teate, mis mind aegajalt tohutult häirib? Edukultus. Samas võib olla see ei ole päris õige sõna, sest iseenesest ma leian, et olla omal alal edukas ja teha seda hästi, olla oma valikutega rahul, on igati sobilik eesmärk. Võib olla oleks õigem öelda, et mind häirib tohutu võrdlemine ja võistlemine, mis hakkab juba maast madalast peale. Alustame ikka sellest, et lasteaed peaks kohustuslik olema, see teeb lihtsamaks sissesaamise “õigesse” kooli, sealt edasi tuleb “õige” ülikool, “õige” töökoht. Ja.Nii. Edasi. Aga kelle jaoks see kõik õige on? Meie endi või ühiskondlike normide jaoks?
Mulle on sada korda öeldud, et oota oota, kuni Ida kooli läheb, küll sa siis ka hakkad närveldama, et saaks ta ikka parimasse kooli sisse, et tal ikka kõik “viied” oleks, vead teda ühe eraõpetaja juurest teise ja ühest trennist ja tunnist teise, et ta ei oleks teistest kehvem. Jumala eest, ma siiralt loodan, et minust ei tule sellist ema, kuigi ühiskond tõepoolest liigub minu arvates kahjuks sinnapoole, et kui laps “õiges” koolis ei käi ja vanem selle nimel ei pinguta, oledki rongaema ja lapsest tuleb luuser. Ma ei taha, et see nii on. Ma tahaksin, et mu laps saaks käia kodu lähedal koolis, et ta saaks kooli käia jalgsi, rattaga, koolibussiga. Ma tahaksin, et ma ei hakkaks oma last defineerima läbi hinnete ja saavutuste. Ma tahaksin, et mu lapsel püsiks uudishimu ja loovus ning julgus olla tema ise ka peale kooli lõpetamist. Ma tahaksin, et mu lapse koolis oleksid väikesed klassid, kus õpetajal oleks aega individuaalselt läheneda õpilastele.
Võite jälle mulle öelda, et oota oota, kuni ta kooli läheb. Ega ma ei ütlegi, et panen siin, ilma kogemuseta kirja absoluutse tõe. Ma räägin lihtsalt, milline on mu unistus ja mis oleks minu arvates ideaalne kool. Kahjuks aga ei ole selliseid koole palju. Riik ei toeta väikeseid kogukonna koole, lihtsam on need sulgeda, lihtsam on nende asemele ehitada hotellid ja restoranid.Meie maal kipub olema suhtumine, et suurest linnakoolist saab õigema hariduse kui väikesest maakoolist.
Ei ole harv lugeda uudiseid maakoolide sulgemisest, lapevanemate, õpetajate ja õpilaste võitlustest koolide ja õpilaskodude püsimise eest. Argumendiks ikka üks ja see sama – ei ole piisavalt lapsi, ei ole piisavalt hea haridus, ei ole õpetajaid. See on selline nokk kinni – saba lahti teema. Pole kooli – kolivad lastega pered linna, pole elanikke – pole põhjust kooli lahti hoida. Kogu selle “pole piisavalt hea haridus” taustal unustatakse ära üks väga oluline aspekt, mis maakoolide kasuks räägib. Koolitunnistus ei tähenda midagi. Alles elus näitab inimene, mis ta tõepoolest väärt on. Väikestes maakoolides õpivad lapsed suhtlema, õpivad teineteisega arvestama. Nad ei saa massi ära kaduda, sest õpetajal on kõigi jaoks silmi. Nad ei saa tunniks õppimata jätta, sest nad on liitklassis ainsad, kes vastata saavadki. Nad saavad kaasa teised väärtused ja teised alustalad elule.
Aga moodsam ja kasulikum on mõelda, et milleks kodukool kui koolis saab käia ka kaugemal kus on suurem ja parem kool. Parem mille suhtes? Millega võrreldes? Ma julgen väita, et vahet ei ole, millises koolis sa käid, kas oled koolis viieline või kolmeline, elus kuhugi jõudmine sõltub vaid meist endist. Ajal kui me kõik istume vaid ninapidi arvutis, ei liigu looduses ja lapsed teavad koduloomigi vaid raamatu ja loomaaia kaudu on mu arvates nii oluline püüda säilitada väikesed koolid maakohtades. Seda enam, et maal elamine on muutunud populaarseks. Inimesed tahavad maale kolida.
Lääne-Nigula valla lehel on kirjas “Tule meile elama! Ootame sind, päriselt!” Koolid ja lasteaiad kenasti ära toodud, sealhulgas ka põhikool, mis asub Nõva männimetsade vahel imekaunis mõisahoones. Ma külastasin seda kooli hiljuti. Ma ei ole ühtegi väikest kooli oma elus külastanud ja osa minust on alati mõelnud, et võib olla ma idealiseerin neid üle, kujutan ette, et elu sellistes koolides on hoopis midagi muud, aga ei…mu sisetunne ei ole mind petnud. See kool oli täpselt kõike seda, mida ma olen arvanud. Looduskaunis asukoht ning armas 9-klassiline kool on viimastel aastatel piirkonda pidevalt toonud uusi peresid, kes tahavad eemale linnakärast ning soovivad oma lastele paremat koolikogemust väikeses stressivabas maakoolis, kus igaüks on märgatud ja toetatud ning kus kõik löövad aktiivselt koolielus kaasa. Loodusõppe kallakuga kool paistab silma mitmekülgse projektitegevuse ja heade akadeemiliste tulemustega. Isver, milline rõõm, et selliseid koole veel leidub!
Oot, kerime tagasi.
Rõõm ei olnud tegelikult see põhjus, miks ma kooliga tutvuma läksin. Nõva kooli ähvardab sulgemine. Kuulates peamisi sündmusi, mis seal juhtunud on, tuli mulle kohe meelde Varstu kooli lugu, lisaks Laupa ja Käru koolide juhtumid ning paratamatult tekib küsimus, kas haldusreformi käigus on kellegi lauale antud juhtnöörid ükskõik kuidas väikesed maakoolid sulgeda. Me kutsume inimesi elama maale, päriselt, ja samal ajal töötame selle vastu, et maaelu säiliks. Ma kuulasin Nõva kogukonna muret kooli pärast ja osa minust tundis rõõmu, et kõik kinnitasid minu arvamust maakoolide plusside kohta ning et on inimesi, kes ei lase endast teerulliga üle sõita, vaid võitlevad, kuid teine osa minust tundis kurbust, et nad koolielu arendamise asemel peavad tegelema sellega, et kool üldsegi püsima jääks.
Kui ma oleksin lapsevanem, oleksin mina (nagu olid ka Nõva kooli laste vanemad) õnnelik, et mu lapsel on võimalus käia sellises koolis. Kui ma oleksin selle valla vanem tunneksin ma uhkust, et minu vald on selline, kus inimesed ei pea muretsema vahemaade pärast kooli ja kodu vahel. Kui ma oleksin Eesti riik, siis ma toetaks väikeste maakohtade elu ja koolide ning lasteaedade säilimist. Ma oleksin nii palju tark, et ma mõistaksin, et kõik ei saa ega peagi käima Tallinna kesklinnas eliitkoolis. Ma oleksin nii palju tark, et ma saaksin aru, mida tähendab võimalus käia väikeses koolis. Ma ei peaks maakooli halvemaks. Ma ei vähendaks nende koolide tähtsust. Ma toetaks neid koole.
Aga ma ei ole Eesti riik. Ma olen lihtsalt üks tavaline inimene, kes hoolib väikestest kohtadest. Kui sina ka hoolid, ja mitte vaid Nõva koolist, vaid tahad aidata luua pretsedenti ka teiste maakoolide tarbeks, et seista maaelu säilitamise eest Eesti Vabariigis pead tõstvate tsentraliseerimise protsesside kiuste, siis ole hea ja aita meil sõna levitada, et rohkem inimesed teaksid ja kuuleksid, millised on maapiirkonna inimeste võitlused. Ja et maakohtades elavate laste vanemad ei taha oma lapsi saata “paremasse” kooli, et saada paremaid hindeid, et saada parem töö, et saada parem elu. Nad teavad, et nende lapsed saavad ise oma soovide, püüdluste ja pingutustega need hinded ja tööd ja elud. Isegi kui nad käivad väikeses maakoolis.
MTÜ Nõva Koolikogukonda aitavad advokaadibüroo Sorainen partnerid Allar Jõks ning Carri Ginter. Esimesed lahingud on edukalt peetud, kuid pikk tee seisab veel ees. Palun aidake meid meie võitluses:
1. Rahalise abi palume kanda:
Saaja: MTÜ Nõva Koolikogukond
Arveldusarve: EE107700771002710261
Viitenumber: 5005
Selgituseks võib märkida: “Annetus Nõva Kooli toetuseks.”
Igasugune abi on teretulnud, sõltumata selle suurusest!
2. Palun levitage meie sõnumit, et aidata meil laiemat üldsust kaasata!
3. Tulge Nõvale elama ja tooge oma lapsed siia lasteaeda ja kooli!
Päästame Nõva Kooli Facebooki lehega saate liituda siin.