Taukari seda laulu teate, kus ta laulab: “ja ma tean, et ma sind enam tagasi ei saa,
aga ausalt saan hakkama, ja kui teatris sind näen on su käsi tema käes,aga kelle peale mõtled sa, salaja?“
Minul on see hetkel üks lemmiklugu. Ma ise ka imestan, aga päriselt, kui raadiost tuleb üürgan kaasa laulda. Mingit sõnumit laulust ei otsi ja polnud isegi süvenenud sõnadesse. Kuni paar päeva tagasi jäin mõtlema. Õnnetu armastuse peale. Ma sain mõnda aega tagasi kokku paari tuttava/sõbranna/endise töökaaslasega. Südamesõbrannad me ei ole, aga olles koos töötanud, siis oleme ikka teineteise hingeeluga kursis. Üks neist läks oma pikaajalisest elukaaslasest lahku kolm-neli aastat tagasi. Elab uue mehega, plaanib abielu ja lapsi. Kõik tundub väljast nii ilus, selline moodne muinasjutt ilusatest ja noortest inimestest.
Aga siis hakkas ta rääkima. Rääkis sellest, kuidas ta eelmine suhe purunes. Plirts-plärts mindi lahku ja nii mees kui naine olid kindlad, et saavad uuesti kokku, et see on vaid üks faas elus, kuid siis ütles mees midagi, mida naine ei suutnud uhkuse tõttu alla neelata ja otsustas mehe “päriselt maha jätta” (kõlab naiivselt, aga kõik, kes on kunagi keevalistes suhetes olnud, saavad aru, mida ta mõtles). Aegapikku tekkis naisele uus elukaaslane ja mehele uus elukaaslane. “Ma ei hakka oma praegust elukaaslast kunagi nii armastama nagu toda meest,” rääkis ta mulle, “aga ma ei taha lahku minna, ma ei taha kõigest jälle ilma jääda ja üksinda olla.” Ma nägin tema silmis kurbust ja igatsust. Ta nägi, et ma seda nägin. “Ei, mu elus on praegu kõik hästi, lihtsalt ma igatsen armastust, spontaansust ja vabadust.” Ta sai isegi aru, et ütles liiga palju, sest nii palju kui mina tean vägivaldsetest suhtesest, siis üks ohu märk, et mees on liiga kontrolliv ja suhtes ei ole kõik korras, on see, kui ära kaovad sõbrad ja väljas ei tohi käia ilma meheta või sõpradega, kes mehele ei meeldi. Sellele mehele ei meeldi ükski naise vana sõber ja seepärast ka meie oleme väga harva kokku saanud. Võib-olla me mõjutame naist kuidagi. Ma olen endale lubanud, et enam teiste inimeste elusid “parandada” ei püüa ja lihtsalt kuulasin. Mida rohkem ma kuulasin, seda rohkem hakkas mul valus. Ma nägin, kuidas armastus teeb haiget.
“Ma lootsin kogu aeg, et ehk saame me veel kokku, aga nüüd on tal laps ja ta on abielus, siis ma sain aru, et minu rong on läinud, mul ei ole enam midagi teha,” rääkis ta. “Mul on valus neid koos vaadata, ikka veel.” Mul hakkas sellest naisest nii kahju. Pealtnäha on kõik tema elus idülliline ja ilus, aga tegelikkuses, salaja, on ta elu nagu Taukari laul. Ma olen pealtnäha küünilisuse kehastus, kes ei mõista grammigi romantikast, aga fakt, et mu lemmikfilmid on paljud armastusfilmid, ütleb minu salaiseloomu kohta nii mõndagi. Ma olen tegelikult lootusetu unistaja ja romantik. Ja nii jäin ma paratamatult mõtlema, et olgugi, et mõlemad inimesed on oma eludega edasi läinud, siis kas nad võivad veel kunagi kokku saada. Juhul kui see on armastus. See päris armastus. nagu filmides.