Mulle jäi hiljuti kõrvu uudis uuringust, mis tõestas, et et kõik, mida me sotsiaalmeedia vahendusel näeme, ei ole alati kuld. Üllatus-üllatus – nagu me tegelikult seda ei teaks. Aga juttu oli siis siinkohal paaridest, kes läbi Facebooki ja Instagrami tunduvad olevat üliõnnelikus suhtes, varjavad tegelikult seda, et midagi on suhtes hoopis mäda. Ma olen seda kusjuures tihti varem ka mõelnud.
Ma usun, et meil kõigil on üks tuttav või tuttava tuttav, kes postitab endast ja oma kaasast pidevalt selfisied, allkirjaga “true happiness” või “minu lotovõit” või midagi sarnast. Kas te ei ole kunagi end leidnud mõttelt, et aga miks ta seda teeb? Üsna tihti on selliste selfie´de taga hoopis teine maailm. Mina tean konkreetselt üht meest (jah, meest!), kel oli kodus oma naisega kriis, naisel tekkis isegi silmarõõm/armuke või mõlemad, ma enam nii täpselt ei mäleta. Mees aga postitas kogu aeg õnnelikke perepilte Facebooki. See oli nii tragikoomiline, sest neid tundvaid inimesed teadsid kõik, et antud hetkel oli nende pereelu kõike muud kui õnnelik.
Või siis hakatakse kõigile rääkima kui hea ja tore kaasa kodus on. “Tugiisik”, “minu maailm, ilma kelleta ei saaks elada” ja nii edasi. Võib muidugi ka nii olla, aga ma tean vähemalt kahte suhet, kus sellise imala jutu taga on paratamatus/lollus/hirm ja oskamatus üksi olla. Ma tean, et naispool ei ole oma eluga rahul. Kui seda teada, siis hakkavad hoopis teist juttu rääkima ka tema ja abikaasa sotsiaalmeedia postitused, aga kui mitte teada, siis tundubki, et awwww nii romantiline – “minu maailm”.
Paarid, kes kõigile kuulutavad, et nad mitte kunagi ei tülitse. Mina ei usu seda. Mitte et me nüüd ise ka Marekiga metsikult maid jagaks, aga nägelemisi, ütlemisi ja tülisid tuleb ikka ette. Olgu need siis teemadel “kas see klaas peseb end ise ära” või “miks sa last oma tuppa magama ei pane”, aga ikkagi tülid. Nääklused. Aga on inimesi, kes raiuvad, et nad mitte kunagi ei tülitse. Kas see saab nii olla või nad lihtsalt varjavad midagi?
Ja siis (minu jaoks) vana hea klassika – Facebooki check in´id ja diibid mõtteterad armastuse teemadel. “Mina musiga tähistamas”, “Musi on maailma kõige parem, kinnitasime oma armastust reisiga Balile, musi kinkis mulle teemantsõrmuse. Armastan sind kuuni ja tagasi.” Diibid mõtteterad jagunevad kaheks – imal armastus ja reetmine. “Minu maailm varises tükkideks, ma ei tea, kuidas edasi minna, ma ei usu enam armastusse. Mõnda aega hiljem jälle “musi on kõige kallim maailmas”. Ja et siis keegi ei mäletaks neid reetmise ja “armastus teeb haiget”- teemalisi postitusi, tuleb neid “musiga siin” ja “musiga seal” postitusi oksendamiseni.
Mis teie arvate sellest teemast?
Võib-olla on selle pideva “kinnitamiseg” sotsiaalmeedias sedasi, et ei taheta endale tegelikkust tunnistada, vaid loodetakse läbi sotsiaalmeedia postituste olukorda parandada …
Sellega olen nõus, et tülid on igas suhtes. Iseasi muidugi, et mida tähendab tüli a la kui suur nääklus/ arusaamatus see olema peab. Siinkohal pean nõustuma oma elukaaslasega, kes ütleb et aegajalt nagistada/tülitseda on suhtele pigem tervislik, võtab nö pinged maha ja “puhastab õhu”.
Jah, ma aravan sama, et need “kinnitamised” on lootus asja parandada. Aga pæriselt kui rumal peab olema kui arvata, et sotsiaalmeedia kaudu saab suhet parandada eksju;)
Olen sama meelt, et tülitsemine on tervislik, aga mitte juhul kui see on selline “pakin asjad kokku ja lähen ära” ja nii vähemalt kuus korra. Siis tulebki minna, sest see ei ole enam tervislik tülitsemine
Mul ei olegi ühtegi sellist tuttavat, kellest sa kirjutad. Tean vaid ühte instagrammist, aga isiklikult ei tunne, seega ei tea kas on piltide taga midagi muud või mitte. Aga tülitsemise koha pealt. Meie oleme sellised, kes ei tülitse. Vahel kui olen väsinud, siis tunnen, et muutun pahuraks ja halkan norima. Kui seda aga ise tähele oskad panna, siis saad kohe ära ka lõpetada. Meie suhtes on olnud vist paar tüli ja see oli siis kui lapsed väikesed olid. Saab küll tülitsemata. 😳
Erand kinnitab reeglit;)
Mina üritamas Brunoga tülitseda:
Bruno läheb poodi, nimekirjas on ainult vajalikud asjad + lisan ühe enda emotsioonisoovi. Nt. maapähklivõi.
Bruno tuleb poest tagasi. Kaasas kõik v.a maapähklivõi.
Alustan juba: “Tähendab, ma tahtsin ÜHTE asja ja see on ainuke, mida sa ei…”
Ma ei saa lauset lõpetada, sest Bruno läheb juba poodi tagasi. 😀
Tegelikult mul ongi tema peale väga raske närvi minna. Kui ka tahaks, siis hakkab kuklas kohe taguma, et oot-oot, kes see ärkas beebiga 5.30, et mina saaksin kaheksani põõnata? Kes tegi koju tulles 30km ringi, et mulle mu lemmikuid kaneelirulle tuua? Kes võttis endale minu sünnipäeva puhul töölt vaba päeva? Kes võttis endale mu sõidueksami jaoks vaba päeva ja ootas juba eksami lõppedes mind lillesülemiga, sest olen nagunii tema jaoks võitja?
Muidugi teeb ta vahepeal asju, mis mind ärritavad või, mida ma lihtsalt ei mõista, aga siis mõtlengi kõigele, mida eelpool mainisin ja igasugune tahtmine tülitseda kaob väga kiiresti.
Mis ma tahan öelda on, et kuigi sotsiaalmeedias tuleb teatud annus skeptilisust alati (!) kasuks, siis liialt küüniline ei tasu ka olla. Minu meelest on sellised “kodus saan peksa – instas näitan musipilte” tegelased siiski pigem erandid, mitte vastupidi.
Enamus inimeste eludesse mahub ikkagi emotsioone väga laial skaalal. On rõõmsaid päevi ja on kehvemaid päevi. See, kui keegi kirjutab, et ta partner on ta tugi ja tema jaoks parim, ei tähenda, et see sama partner mõnel päeval närvi ei võiks ajada.
Jah, olen selles suhtes nõus, et kindlasti mitte ei ole iga sellise pildi taga midagi peidus ja liigselt küüniline ei tasu olla. Võib olla ongi hoopis nii, et need, kes näevad seal taga mingit probleemi, on kadedad (omg, kas ma tõesti ütlesin seda!?!) või ise probleemses suhtes, eksju.
Mina tõin oma tuttavate tuttavate pealt neid näiteid ja selles suhtes tundus see uuring paika pidavat. Samas pean ka ausalt tunnistama, et olen väga skeptiline igasugu uuringute suhtes
Meie ka ei tülitse, päriselt-päriselt. Ja noh, taas, mida keegi tüliks peab, eks 🙂 Me pole oma ühise 13 aasta jooksul kordagi karjunud, asju loopinud, “tülli” läinud, küll aga on tulnud ette vääritimõistmisi, (minupoolset) mossitamist, nokkimist ja üleüldse selliseid väikeseid ärritumisi mõlemalt poolt, mis lahenevad kohe ja enamasti huumoriga. Ilmselt väidavadki meiesugused paarid, et nad ei tülitse, sest “tüli” tähendab meie jaoks sellist seebiooperlikku karjumist, pisaraid, asjade lõhkumist, kirge jne. Mul on ka tuttavaid, kes väidavad, et leppimisseks on parim ja õhku peab puhastama ja seetõttu igal nädalal suure kärinaga draamat teevad. Kellele mis, eksole 🙂 Meie lihtsalt ei salli konflikte, ljudi rasnõje 🙂
(Aga päris ilma eriarvamusteta ükski armastus- ja/või sõprussuhe ei saa olla, seda ma ei usu. “Tülitsemis”viisid on erinevad. Ja arusaam, mida “tüli” tähendab.)
No ei, selliseid seebiooperlikke tülisid ma ka ei tahaks. Enam. Nooruses on neid küll ja rohkem olnud. Marekiga on meil üks päris tüli olnud ja see l¨ppes sellega, et sündis Ida. Rohkem ei julgegi PÂRIStülitseda:D
Olen absoluutselt sama meelt. Tean samuti üht meest (kuna tunnen hästi ta ema ja õde, olen pärisoludega kursis), kes postitab pidevalt sotsiaalmeedias pilte sellest, kui hea, ilus, ninnu-nännu tema elu on, abikaasa on mõttekaaslane, hingeloom ja kes iganes veel. Härra elab veendumuses, et ükskõik mis, aga lahutada ei tohi. Ma ei oleks nii kindel, kui 4-5-aastane laps käib vanaemale kurtmas, et “emme ja issi on omavahel nii kurjad”. Minu maailmas oleks see kindel märk, et midagi logiseb üliväga. Samas, inimene ei pruugi ise märgatagi, kui ta pidava tigetsemise keskel elab. Minu poeg (nüüd 20, siis 15) küsis mu käst hiljuti:” Aga kas sa pole praegu õnnelikum kkui A-ga elades?” (Lahutusest on nüüdseks möödas 4 aastat). Mina vastu, et nüüd juba küll, aga alguses oli ikka väga õudne. Poeg vastu: “Aga mina mäletan viimastest aastatest ainult karjumist.” Ilmselt oli tal õigus, aga mina ei mäletanud, ju olin juba nii harjunud olukorraga. Tagantjäreletarkusena tean öelda, et mu käitumine lausa kutsus lahutust kaela. Aga muidu arvan, et väike nagin tuleb suhtele kasuks, ise olen ka selline, et kui kogu aeg on liiga hea, tahaks veits närida (ehk tuleks ümber õppida, enne kui uude pärissuhtesse sisenen).
100% kindel,et see teooria peab paika! Mida rohkem inimesed oma suhet eksponeerivad sotsiaalmeedias,seda ebakindlamad nad oma suhtes on. On muidugi ka erandeid,aga need on siiski erandid mis kinnitavad reeglit 🙂
Teie Marekiga tundute mulle väga kift combo!
Meie oleme leppinud üksteise vigadega ja aastatega õppinud teineteist nii palju tundma, et teame, mida vaja, et mõlemad oleksid õnnelikud ja rahul. Üks oluline asi meie mõlema jaoks on oma aeg:)
Mul on üks inimene instas kellega sama keiss .Piltides ja laivis on vaat et musterperekond .iga viimnegi samm jäädvustatakse ja avalikustatakse ,kuid meespool on juba pool aastat minu abikaasale rääkinud et naisel on ülemusga teema ja nad laste pärast veel proovivad .Kurb on vaadata et päeval on ilusad perepildid ja laivid aga kl 23 kui perekond magab siis helistab mehe sõber ja küsib kas ta võib läbi tulla meie juurest,et siis minu mehelt nõu küsida ,et mida edasi teha jne.
Mulle ei mahu pähe mille jaoks seda üli ”õnnelikku” elu eksponeerida ? Ma mõtlen et isegi kui see olekski tõdi et kõik on fine ja ilus ja õnnelik .Milleks siis mitte elada seda õnnelikku elu ja nautida ,selle asemel et iga jumala hetke pildistada ja avalikustada ?
Üldjuhul sama on ju ka kõige muuga .Mida rohkem eksponeeritakse millegagi seda suurem on tegelikult ebakindlus .Seda tehaksegi ju tähelepanu ja kinnituse saamiseks .
Mõni ei tülitse mitte sellepärast, et nad koguaeg ühel nõul on ja harmoonias elavad, vaid üks pooltest või mõlemad on ääretult konflikti vältivad. Asjade läbirääkimise ja arutamise (kasvõi tülitsemise läbi) asemel hoitakse kõike endas ja ei räägita sellest, mis häirib. Ja nii need suhted lagunevad, kui lõpuks on piisavalt kogunenud seda resentmenti ja pettumust/viha/solvumist vms. Asju ei tohi enda sees hoida. Tülitsemine on tervislik ja suhtele hea, kui seda õigesti teha üksteist asutaval viisil. Mitte sõimates ja karjudes vaid reaalselt kuulates ja mõistes. Noh eks kerge öelda, raske teha. 😀 Aga ma vaatan ka veidi imelikult, kui keegi väidab, et nad NEVER ei tülitse. Küsiks seepeale, et miks?
No siinkohal meeldis mulle Briti kommentaar, et pole lihtsalt võimalik:D Aga jaa, kindlasti on paare, kus kõik ongi päriselt roosamanna (ei ole üldse öeldud irooniaga), aga suure osa puhul – eriti need, kes kohe väga väga tahavad rõhutada nende igasugu FB postitustega – mina seda ei usu.
Asjade läbirääkimine, arutlemine ja eri arvamuste kaitsmine pole tüli, see on argumenteeritud vestlus 🙂 Rääkima peab, tülitsema EI pea. Ma ses suhtes ei ole nõus, et tülitsemine on suhtele vajalik ja hea asi. VESTLEMINE on hea, oma mõtetest, ka halbadest rääkimine on hea. Oleks hoopis parem, kui inimesed õpiksid enda ja teiste vastu ausad olema, ägestumata ja oma tundeid teisele projitseerimata.
Ses suhtes vaatan mina jälle imelikult, kui keegi tülitseb. Et miks rahulikult arutleda ei saa? 🙂
Mina olen ka väga skeptiline instagrami roosamanna suhtes, samas inimesed on erinevad tõesti. Meie suhtes on asju lennanud ja kisatud ja nutetud, samas mida aeg edasi,seda vähem. Sotsiaalmeediasse postitame mõlemad ühispilte väga harva – lihtsalt pole sellised inimesed. Ja ei arva mina, et mu teine pool lotovõit on, ega arva ka tema, et mina mingi silmaterake olen. Aga oleme üksteise head ja vead selgeks teinud, lepime nendega ja minu meelest see ongi armastus.
Ma ei arva, et see ideaalvariant on,sest me oleme kiiresti ärrituvad, enesekesksed ja isekad inimesed 😀 On olemas ka inimesi, kes oskavad rääkida ja suhelda paremini. Aga veel rohkem on inimesi, kes väldivad konflikte ja annavad kiiresti alla, kui läheb vaidluseks. Ja minu meelest need inimesed moodustavad enamuse nendest mitte-tülitsevatest paaridest.
Meil on selline tuttav abielupaar,kus naine instagrammis paneb pilte jah siis kirjutab a la #couplegouls#besthusband noh kōik karjub selle järgi,et neil suur armastus ja elu nii ilus. Tegelt on hoopiski see,et mees ähvardab lahutusega,sest naine ei taha last ja viskab ultimaatume ja suhe on ikka päris halvas olukorras.
samas kurb,aga maailmale vaja näidata kui ilus kōik ikka on 😏
Mulle tundub, et sotsiaalmeedias ideaalse suhte (või üldse elu) üleeksponeerimine on märk ebakindlusest. Kõik jagavad Instagramis ja FBs pigem ju positiivset ja ilusat, mitte tüütut ja mitte nii glamuurset igapäeva (a la “Kallim tõi lilli” vs “Kallim jättis jälle oma sokid põrandale”… ma ei usu, et keegi meist viimast pilti postitaks :D). Ma arvan, et see ei tähenda üksi veel midagi. Ikka tahaks natukene ennast upitada, Samas kui iga (teine) postitus on on nõretamas imalast kukununnutamisest, siis tunduks, et tegemist oleks mingi puudujäägiga enesekindluses. Vbl suhe ongi väga hea, aga midagi ikkagi kriibib kui seda kogu aeg teistele kinnitama peab; mingi sisemine hirm, et muidu äkki ei ole see hea asi tõeline.
(Räägin isiklikust kogemusest, mitte küll suhtealaselt. Aga ma ka postitasin ilusaid pilte oma seiklustest ja kui äge mu elu on, ise samal ajal diivanil teki all nuttes ja kaikaga deemoneid eemale pekstes. Siis taipasin, et minu probleem on suur ebakindlus ja tõmbasin juhtme sotsmeediast välja… ja ma olen endaga juba natukene rohkem sõber jälle! 🙂 )
Minu jaoks müsteerium on see liik, kes pidevalt sotsiaalmeedias märgib end uude suhtesse. Paar inimest tutvusringkonnas, kes seda teevad. Natuke aega on suhtes, siis kulub suhe ära (miks küll, kui sai ju kolmandal deidil maailmale kuulutatud, et me oleme nüüd koos?), veidi aega vaikust ja jälle uus check-in suhtesse. Ja need naised ei ole 20aastased, kellest seda ootaks…
Mul ka tuttav paar. Instagrammis postitab naine #mybeast #loveofmylife # perfectfamily ning õhtul nutab minu kõrval, kuidas mees ei hooli ja kõik on tuksis. Seltskonnas ei jõua nad üksteist ära lakkuda ja käsi vaos hoida ning meespool räägib minu mehele, kuidas kõik on tuksis. Kurb. Olen ka täheldanud, et need väljapoole elajad on seest ikka üsna katki.
Ilmselgelt on see selline suhe, kus ühe jaoks see ongi täiuslik pere, eluarmastus jne, teise jaoks aga mitte. Neil on sellest suhtest erinevad ootused ja nad hindavad oma suhte potentsiaale erinevalt. Siis üks nutabki, et mees ei hooli ja teine kirub, et jumala pe*ses kõik, saaks selle tulehargi juurest minema juba… Aga no midagi veel nagu hoiab koos ka, kirg, seks, muu säärane.. Need jahtuvad, siis pole sedagi enam.
Ei oma ühtegi tuttavat, kes sedasi oma suhteid sots.meedias eksponeeriks, aga blogides siit-sealt vahel näeb küll neid imelisi ja pilvituid paarikesi Vähemalt selline mulje jääb lugejale. Üldiselt ei arva suurt midagi neist, kes kõiksugu imalaid või diipe tekste ja pilte oma suhtest postitavad. Ju neil on seda vaja. Sellest saan ka aru, kui tegelikkuses oln kõrvalsuhe või misiganesmuu erimeelus, aga üks osapooltest postitab ainult positiivseid ja armastusest nõretavaid asju. Minu meelest on see appikarje sellele teisele poolele, et ei taha teda kaotada. Et seda avalikult tehakse, justkui tugevdab seda sõnumit ja selle sõnumi tõsiselt võetavust. Vähemalt selle jaoks, kes klammerdub ja üksi eluga edasi minna ei taha.
Meie oleme elukaaslasega asjad selgeks omavahel teinud ja mõlemad pooled aktsepteerivad teist täpselt sellisena nagu ta on ehk mina teen tühjast tüli ja tema ei tee :D. Ja rohkem polegi vaja tülitseda.