Ma olen siin vingunud selle üle kui paks ma olen. Oma arvamust ei ole ma muutnud, olen jätkuvalt paks, aga  sellel blogis vingumisel on ka üks miinuspool. Võib juhtuda, et keegi loeb seda ja kirjutab, et fakit, naine, tee siis midagi, ja kui sa ise ei tee, siis teen mina sinuga midagi (ei kirjutanud ta muidugi päris nii, see on minupoolne kirjanduslik liialdus). Kõlab nagu ähvardus. No eks ta natuke nagu oli ka.

Ühesõnaga kirjutas mulle üks tüdruk, et vot tema on nõus mind vormi ajama. Jutuks hea küll ja nii me siin kommentaarides muudkui lubadusi andsime, kuni ühel hetkel läks ikka asi konkreetse plaanini ja esmaspäeval (vana hea klassikaline päev alustamiseks!) pidime Kardriorus esimese trenni tegema. Esmaspäeval lasin ta üle (vana hea klassikaline päev ülelaskmiseks!), aga täna enam südametunnistus ei lubanud. Jäin lihtsalt 15 minutit hiljaks. Õnneks ta ei olnud alla andnud. Tegime sooja, läksime jooksma-kõndima, tegime mõned jõuharjutused ja oligi tehtud. Ma ju tean ise ka, et tegelikult mulle meeldib, aga see kättevõtmine on nii keeruline. Pärast on hea tunne. Umbes nagu tööl käimine. Hommikul üldse ei viitsi minna, aga tööl olla on hea tunne.  Kõige frustreerivam (peale selle of koors, et ma näen alati trenni tehes välja nagu kohmetu karupoeg) on trenni juures tegelikult see, et see on nii paganama teostatav. Miks ma seda siis ei tee?

Ma nüüd loodan, et mu tore treener võtab oma missiooni tõsiselt ja ei lase mul looderdada ning, et mina ise võtan asja nii palju tõsiselt, et nendel päevadel kui ma temaga Kadriorus jooksmas ei käi, võtan ma end kokku ning teen midagi ise kodus. Üks teine sõbranna soovitas mulle Fitnessblenderit – YouTube´is olla erinevaid tasuta videosid, mis kodus tegemiseks sobivad. Lisaks pidi kodulehel saama kokku panna kava, mis sobib. Nagu te aru olete saanud, siis ma ei ole jõudnud seda veel katsetada (esmaspäeval alustan!), aga nüüd lihtsalt pean järele proovima.

Peale trenni jooksin kiiruga poest läbi, et kodustele süüa kaasa osta. Parkisin auto ära, lippasin poodi, tulin tagasi ja….avastasin oma auto risti keset sõiduteed. Autol keerasin süüte välja ja võtsin isegi võtmed kenasti kaasa, aga kas ma käigukangi “drive” pealt “parkingule” panin? Muidugi ei. #eveliisigajuhtub.

Ma pean need pildistamise jaoks mõeldud kaardid endale vist käekotti pistma, sest näha on – olukord, kus Eveliisiga juhtub, ei hüüa tulles.