Nii nagu minu kodu koristamise strateegia on osta lilli, pudel veini ja teha mõned pildid, kus kodu tundub puhas, on mul põhimõtteliselt sama strateegia ka ülejäänud Ussipesaga. Vähemalt suvel. Piltidelt tundub, et elamine on enam-vähem okei, aga tegelikult…püha jeesus, igal pool on midagi lõpetamata ja juba laguneb, vajab värvimist, lippimist, lappimist…ühesõnaga täielik #neverendingproject. Mõnikord tuleb ahastus peale. Kümme aastat juba madistame siin, aga lõppu ei paista. Ma jõuan enne pensionile minna.
Aga…et mitte ahastusse langeda, siis tagasi minu strateegia juurde. Igale poole võimalikult palju lilli ja tundubki kohe palju kenam. Täna jalutasime Idaga metsa vahel ja korjasime vaasidesse lilli (loe: umbrohtu) kui mulle korraga torkas pähe, et võiks ju Bauhofist mõned päris lilled osta veel, et saaks terrassil olevad lillekastid kõik lõpuks lilli täis. Praegu oli kuidagi kaootiline. Kaks kasti lilledega ja kaks tühja. Mõeldud ja ka tehtud. Poe sulgemiseni oli aega 15 minutit. Istusime Idaga autosse ja põrutasime Keilasse. Saime lilled kätte.
Õu sai jälle natuke ilusam. Aga nüüd mul on hammas verel. Ma tahaks veel rohkem lilli. Marek karjub juba praegu ahastuses, et issand jumal palju võib. Mitte et talle ei meeldiks, vaid kes neid siis kastma hakkab….Tuleb tunnistada, et ma mõistan ta muret, millegi pärast need kipuvad kuivama. Isekastmis-süsteem on vist katki aegajalt.
