Läksin lennujaamas läbi Apollo poest ja haarasin kaasa raamatu “Natašad”, oli allahinnatud ja inimkaubanduse teema meeldib mulle. Issand kui valesti see viimane pool lausest kõlab, aga saate ju aru, et mulle ei meeldi inimkaubandus ise, aga teema. Ajab oksele küll kui loen ja vaatan, aga ikka loen ja vaatan, tunnen vastikust ja hirmu, millises maailmas me elame ja kellest me ümbritsetud oleme. Seks ja prostitutsioon selleks, aga varastada või meelitada lõksu noored naiivsed naised, keda siis kasutada, alandada, peksta, edasi müüa, osta kuni neist enam kasu ei ole ja füüsiliselt ja psüühiliselt kurnatuna minema vistakse, tapetakse või nad lihtsalt enesetapu teevad – see on teema, mida minu mõistus tõrgub mõistmast.
“Vastuhakkajaid peksti. Sõnakuulmatud lukustati kolmeks päevaks vee ja toiduta pimedasse keldrisse, kus kihas rottidest. Üks tüdruk keeldus anaalseksist ja õhtul tüi omanik kaasa viis meest. Nad hoidsid teda põrandal kinni ja vägistasid teda kõik kordamööda anaalselt. Vaeseke kisendas südantlõhestavalt ja me kõik nutsime.”
Inimkaubanduse olemasolu ja suurus paneb mind hirmu tundma. Ma ei arva, et peaksime kartma ja oma tütreid kõige rohkem hoiatama Mangisuguste nilbikute eest, kaine mõistus kuidagi ütleb, et sellistest nö kahtlastest kujudest hoiavad normaalsed naised lihtsalt eemale ja ei lase oma tšakraid puuõõnes avada. Kaine mõistus ütleb, et Mang pole kõige suurem ja koledam koll, keda karta. Palju suurem ja koledam koll on pealtnäha ilus poiss, kes kannab kallist kella, kannab moodsaid riideid, sõidab uhke autoga, meelitab elustiiliga, mis võib paljudele noortele tunduda ahvatlev. Ma ei valeta kui ma ütlen, et kuulsin bussis sõites hiljuti kahe umbes 15-16-aastase tüdruku vestlust, kus nad arutasid, et päris okei oleks kui oma sugar daddy olemas oleks. Ja võib juhtuda, et see “sugar daddy” satubki nende teele – teeb kingitusi, on šarmantne, kutsub reisile.
“On ohvreid, kelle meelitab piiri taha uus “kallim”, ahvatledes neid põneva õhtuga võõras linnas. Nemadki aetakse ootavatesse sõidukitesse ning müüakse rahapataka eest kupeldajale või inimkaubitsejatele.“
Iga päev peibutatakse kümneid endiste idabloki riikide noori naisi tööpakkumistega, mis viivad neid seksiorjuse ja vägivalla põrgusse. Ja see mõte on nii kohutav. Oluliselt olulisem, et noored naised teaksid, et kõik, mis hiilgab, ei pruugi kuld olla. Aga kuidas hoida lapsi? 10-12 aastaseid poisse ja tüdrukuid, keda röövitakse, et need Tai seksituriste räpastes urgastes rahuldaks? Õudne.
“Seksiturism õitseb õige mitmel põhjusel. Eelkõige annavad need mehele vabadusetunde. Välismaale seksima sõites tunnevad nad, et võivad teha tegusid, mida nad muidu mingil juhul ei julgeks kas ühiskonnas kehtivate normide, peresidemete või kriminaalsanktsioonide tõttu. Paljusid mehi köidab võimalus magada noore tütarlapse, eelistatavalt ilusa teismelisega. Nad teavad, et kodumaal satuksid nad selle eest trellide taha. Ent seksireisile minnes on teada, et neid ootavad ees meeleheitel tüdrukud, keda on õpetatud meeste meele järgi olema.“
Sofi Oksaneni “Puhastust” olete lugenud – näinud? Ja “Human Trafficking”? Nii nendes kahes kui “Natašades” räägitakse tüdrukute kohutavatest tingimustest. Ma süda tahab neid lugusid lugedes katki minna ja täitub jõuetu vihaga.
“Ühe reidi käigus läksime keldrikorrusele, kust leidsime valvuri ja kuus luku taha pandud tütarlast. Kui tüdrukuid taheti, läks valvur kongi, viis üles teenust osutama, siis tõi jälle tagsi ja pani luku taha. Tualetti polnud. tüdrukud urineerisid keldri nurka, Keskpäeval lükkas valvur ukse alt sisse toitu, näiteks hamburgeri. See oligi kõik. Kella neljast õhtul kella kolme-neljani öösel pidid tüdrukud kliente teenindama, viisteist korda öö jooksul seksuaalvahekorras olema.”