Hehh, elu on ikka naljakas. Vist. Ma ei olnud päris-päris tööl käinud viis aastat ja nagu te aru saite, siis olin ma kahevahel kui mulle töökohta pakuti. Põhjuseid oli mitu. Esiteks hirm. Aga samas oli ka põhjuseid, miks töökoht vastu võtta. Ma kaalusin päris pikalt. Võib olla egoistlikult jah, aga ma tahtsin kindel olla, et ma ei torma kuhugi lihtsalt uisapäisa. Esmamuljed on äärmiselt positiivsed. Võib olla on nii nagu alguses ikka, et kõik on uus ja põnev, inimesed sõbralikud ja töö sobiv, aga vahet ei ole, ma kavatsen seda nautida. Teiste õhutusel panin ma end isegi SEB sügisjooksule kirja. Sportlikusse seltskonda olen sattunud, mis muud.

Eile kui me enne üht kohtumist veel viimasel hetkel üht hinnapakkumist kokku panime, tuli mulle meelde, miks mulle see töö varasemalt ka meeldis. Mulle meeldib selline maietteagikuidassedanimetada – sebimine? Protsess kui selline. Mulle tuli meelde üks kõige põnevam hinnapakkumise esitamine. Saime viimasel hetkel teada ühest miljoniprojektist, kuhu oma tooteid pakkuda tahtsime. Tegime poole ööni pakkumist, et see oleks täiuslik, kihutasime lennukiga kohale, jäime ühest lennukist maha, jõudsime kohtumisele, jõudsime tagasi koju surmväsinuna, projekti kätte me ei saanud, aga protsess kui selline oli p-õ-n-e-v!

Boonuseks kohad, kuhu töö viib. Eile näiteks jõudsime me Bodøsse. Alles ma õhkasin, et issand, kuidas tahaks jälle Põhja-Norrasse minna. Siin ma olen. Olgem soovidega ettevaatlikud eksju. Muidugi möödub suurem osa ajast tööd tehes või koosolekult koosolekule joostes, kuid eile enne magamaminekut ei saanud ma üle kiusatusest veel jalutama minna. Kuradi külm oli, aga kuradi ilus oli ikka ka. Täpselt selline tunne oli, et seal suure kalju taga on suvi.

Mulle tuli meelde, kuidas ma noore ja lollina siia suveriietega tulin. VAID suveriietega. Nagu seeliku ja plätudega! Kringliks pidin külmuma. Panin selga kõik, mis mul vähegi kaasas oli, kampsun kampsuni otsa. Nägin välja nagu mutsumoor, a vähemalt soe oli.

Eile õhtune +7 kraadi tundus täna hommikuse kolme soojakraadi juures Leknesis lausa suvi.  Ma ikka tänasin jumalat, et mul oli nii palju aru, et viimasel hetkel ilmateadet vaadata ja mitte sama viga teha nagu 20 aastat tagasi. Kuigi…Leknesis oli siiski tunduvalt seom kui eilses Bodøs. Päike paistis ja ilm oli kevadsuviselt mõnus. Kohale jõudes oli kolmest kraadist saanud juba kümme. Kõik on vaatenurga ja suhtumise küsimus;)

Suveperioodil käib Lofoodi saarestikult läbi 1,6 miljonit turisti (kohalikke elanikke on 20 000), ma saan täielikult aru, miks nad siia tulevad. Ma ju isegi olen korduvalt ja korduvalt rääkinud, kuidas tahaks tagasi siia, sest ilma naljata…see on üks maailma ilusamaid kohti. Ilmselt mitte läbi minu kiiruga klõpsitud piltide (PS: ma suutsin viimasel reisil oma fotoka limonaadiga üle ujutada ja see andis otsad – kas on lootust seda veel parandada?), kuid no lööge sisse Lofoten guuglisse ja te saate aimu. Kuigi pilt ei anna ikkagi kogu seda ilu edasi.

Nii armas on vaadata neid Mariuse-mustriga kampsunitesse pakitud mudilasi, kes mööda tänavaid koos oma samamoodi kampsunitesse mässitud emade-isadega ringi jalutavad mööda linna. Nii armas on istuda väikeses kohvipoes, juua butterscotch-maitselist latte´t, vaadata aknast pilvedesse kõrguvaid pilvi, justkui siiasamasse linnakese tänavale maanudvaid propellerlennukeid. Nii armas on kuulata seda imelist murrakut, mida nad siin räägivad. Nii armas on vaadata inimesi, kes pleedi sees tänavakohvikus kohvi joovad ja päikesepaistet naudivad. Nii armas. Kõik on nii armas.

Palun, palun, palun… hoiame pöidlaid, et mul oleks vaja siia juba varsti uuesti tagasi tulla. Ja teate, ma vist olen natuke haige inimene ka. Ma armastan üle kõige sooja suve ja päikest, kuid ma täiega kujutaks ette, kuidas ma sellises kohas päriselt elaks. Ma lausa tahaks mingi aeg Lofootidel elada. Koos perega. Äge oleks!

Ja appikene kui ahvatlevalt need mäed kutsusid – Eveliiiiiiis, tule matkama! Tule roni! Tule!. Mul oli kohe kahju neile öelda, et beklager, aga ma tegelikult pean tööd tegema seekord. Kuid järgmine kord kindlasti. Ma tulen!

Järgmine peatus Tromsø.