„Elamisejõud on talumisejõud…”

Ja niiviisi ma tahangi teda mäletada – säraga silmis. See on see sama sära, mis on mind saatnud terve lapsepõlve, täis tahtejõudu ja visadust ja kange naise jonni. Ma ei taha, et mu meelde jääks viimane pilt tädist, kes lebas vaikselt silmad kinni põrandal, ahastuses vanaema tema kõrval põlvitamas ja ta juukseid viimsesse soengusse sättimas.”

Rohkem ma lugeda ei tahtnud. Ma muutusin veelgi kurvemaks. Ma kerisin teksti edasi. Järgmiseks sattusin ma ühe vana koolikirjandi otsa. Juhustesse ma ei usu. See pidigi nii minema. Sest nii lihtsalt oligi kurbus kadunud. Ma sain jõudu. Tahtejõudu ja sihikindlust. Ma olin korraks unustanud oma põhimõtted. See kirjand tuletas need mulle meelde. Ma sain aru, et Tädi ei pea olema siin, minu kõrval, selleks, et mulle vajadusel toeks olla.

Ma kopeerin selle kirjandi ka siia, kuigi ilmselt tuleb sellest nii maailma kõige pikem blogipostitus, nii et keegi ei viitsi seda lugedagi, andke siis see mulle andeks, aga ma lihtsalt tundsin, et see peab siin blogis olema:

„Elamisejõud on talumisejõud…”

                                   (A.Alliksaar)

Vahel mulle tundub, et elu on ebaaus, isegi raske – kool ja õpetajad, kodu ja vanemad, sõbrad ja tuttavad, ühiskond – kõik nõuavad midagi, ootavad minult järjest paremaid tulemusi ja seavad minu eest eesmärke. Teisel hetkel saan ma aga aru, kui egoistlik ja lapsik selline mõte on; eriti tillukesena tunduvad mu „mured” siis, kui satun vanaema ja vanatädiga juttu ajama.

Minu vanuses ei murdnud nad pead selle üle, mida kooli selga panna ja mida tulevikuga peale hakata, nad pidid sõna otseses mõttes võitlema ellujäämise eest Siberi tundrates. Ma ei oska isegi mõista, mis tunne võib olla istuda sadade inimestega rongis, kuigi loomavagunit on vist palju rongiks nimetada, teadmata, mis sind ees ootab ja kuhu sõit viib. Leida end päevi hiljem jumala poolt  maha jäetud paigas, külm ja nälg näpistamas, hirmust rääkimata. Ometigi ei andnud ei nemad ega teised Siberisse sattunud alla, vaid leidsid endas jõudu ehitada tagasihoidlik, kuid ikkagi oma kodu, hoida kokku, toetada üksteist ja rõõmustada elu väikeste pisasjade üle. Mind paneb imestama, et nad ei räägi külmal maal veedetud ajast negatiivselt, kuigi nad pidid paljust loobuma, palju kannatama ja ränka vaeva nägema, et ära elada. Ja võib olla on neil õigus, sest kui nad ei oleks raskusi trotsinud ja leidnud endas elurõõmu ja tahtmise jõudu, et nautida argielu nii palju kui see üldse võimalik oli, ei oleks nad kunagi tagasi tulnud. Nad ei kaotanud kunagi lootust jõuda tagasi koju.

Seepärast tundsidki nad rõõmu, kui said lehma lüpstes kasvõi korraks sooja piima all käsi soojendada, kui sõnnikust tehtud toapõrand sai puhtaks pühitud ja valgeks lubjatud, kui isa lubas tantsuõhtule minna ja kõige suurem õnn, oli see, kui emal oli olnud aega ja võimalust tantsupeoks marlist (!) kleit õmmelda.

Võttes arvesse kõike seda, mida nad on pidanud taluma ja läbi elama, millised on olnud nende mured ja kannatused, võiks ju arvata, et nad on elus pettunud ja isegi ehk kibestunud, kuid kaugel sellest…

Nad on kõige positiivsemad, elurõõmsad, tahtejõulisemad inimesed, keda ma kunagi kohanud olen. Nad võiksid meile kõigile eeskujuks olla ja on tõestus sellest, kui palju inimene on võimeline taluma. Ei tohi vaid kaotada lootust ja tuleb leida pisiasju, mille üle rõõmu tunda.