Eile looduses jalutades tuli mulle meelde vana hea eluvale. Võib olla ei ole see sugugi halb, et meil (kõigil?) on olemas oma eluvale. Eluvale muutub enamuse inimeste elus vajalikuks ja loomulikuks osaks. Eluvale on see, mis mitmel moel elule sisu ja tähenduse annab. Võib olla on täiesti õige öelda, et võttes keskpäraselt inimeselt ära tema eluvale, hävib ka tema lootus õnnele? Ja mõttetuid maailmaparandajaid, kes arvavad ise tegelikku tõde teadvat, ei oota keegi?
Huvitavad mõtted. Mis on olulisem? Tõde või eluvale?
Ma ei saa aru sinust vahel .Nii paljud teemad sinu blogis on justkui kaitsmaks sinu iseloomuomadusi.Ma ei kujuta ette kui mitmes postituses sa kirjutad ”ma ei ole kade,ma ei ole kade ,ma ei ole kade ” .Jääb mulje nagu sulle oleks lapsepõlvest saati korrutatud ”sa oled üks kade inimene” ja nüüd sa üritad endale koguaeg selgeks teha vastupidist .Minu meelest on kõik lihtsamast lihtsam .Eks meil kóigil on enamjaolt kõik iseloomuomadused olemas ,me lihtsalt kõik ei tunne neid tundeid sama tihti kui teised .Määrav faktor on see kui õnnelik inimene ise on oma eluga .Mida halvemini me end tunneme seda rohkem neid halbu iseloomujooni meis välja tuleb ,thats it .Aga et pidevalt korrutada ja seletada ,miks sa oled nii ja mitte naa on minu meelest móttetu.Kui sa kellegilw sutsad siis üldjuhul ei vabanda see ”ma tahan vaid õpetada sest arvan et oskab paremini” sind välja ju. Sest sa oled juba sutsanud ja võimalik et kellegile oma sónadega haiget teinud .
Mina usun et kõike saab öelda kui seds teha viisakalt ka ilusti ,nii et see kedagi ei solvaks .
Ja vahel on targem üldse mitte öelda ,isegi kui me usume et me teame paremini.
Ma ei tea, kui palju sa blogisid loed, aga tead blogides ongi nii, et teemad ikka korduvad ja teatud ajahetkedel kirjutavad kõik postitusi, et end kaitsta või õigustada. Seda viimast ei oleks tegelikult vaja, sest need, kes teavad, teavad niikuinii, millised me oleme ja need, kellele püüame midagi tõestada, neid ei huvita miski.
Mina ei ole nõus sellega, et mida halvemini me end tunneme, seda rohkem halbu iseloomujooni välja tuleb. Ausalt, ma lihtsalt ei usu, et kõike saab lihtsa psühholoogiaga põhjendada. Inimesed on erinevate iseloomudega, käituvad erinevalt, hoolimata sellest kui õnnelikud/õnnetud nad parasjagu on.
Miks minu blogist võib võib olla põhjendamatult tihti leida õigustust “ma ei ole kade” on väga lihtne. Mind väga häirib see mõttemall, et kui midagi ei meeldi, oled kade. Ei kehti vaid minu puhul. Võtame “vana hea Malluka teema”, mida paljudel meeldib mulle nina alla hõõruda. Mallukas tegi mulle haiget oma postitustega. võib olla alateadlikult tahtsin ma nö kätte maksta ja kirjutasin temast halvasti, tegin samuti haiget talle. Lumepall läks veerema. Kui tuli välja, et mina olin talle haiget teinud ja ta sellest kirjutas, sain ma teada, et olen kade ja seepärast talle ära tahan pannagi, tema arvelt oma mõttetule blogile klikke ja mida iganes. Minu jaoks on see naeruväärne, sest ma ei mõista, miks ja mille peale ma peaksin kade olema. Meil on väga erinev maailmavaade ja erinevad asjad, mis meid rõõmskas teevad. Aga ikka ja jälle kuulen ma, et olen just konkreetselt tema peale kade kui olen julgenud midagi kritiseerida.
Teine “vana hea teema” on Kersti Kaljulaid. Minu arvates ei olnud ta kõige parem valik presidendiks, mulle ei ole meeldinud osad tema sõnavõtud ja mulle ei meeldi, et ta on “orissaare seeneline”, sest teda ei huvita välimus. Jälle olen ma kade, sest mina ei ole midagi saavutanud, minust ei saa eales presidenti ja mind ei saa kunagi keegi kenaks teha. Ma ei saa kade olla kui mul puuduvad samasugused ambitsioonid. Mul on hoopis teised ambitsioonid.
Nooremana arvasin ma, et kadedus on edasiviiv jõud, et kui oled kade, et naabri-Maril on maja, auto, hea töö, siis pingutad rohkem, et samu asju saavutada. Tänaseks olen ma aru saanud, et ka nende asjade peale ei saa kade olla, sest inimeste elud, soovid ja võimalused on erinevad. Ma võiksin kade olla, et Ebapärlikarbil on kodus lamp, millest mina unistan, aga tema suhtub sellesse nagu lihtsalt suvalisse asja, aga seegi kadedus ei anna mulle midagi. Ometigi tahetakse minus näha kadedust. Võib olla jaa, ma ise tõmban sellele teemale liiga palju tähelepanu, sest ma tahan nii selgeks teha, et see pole nii ja jätan sellega hoopis vastupidise mulje. Võib olla tõesti, aga ausalt see teema ajab mind marru.
Tänane postitus on repost- haakus minu mõtetega eluvale ümber. Ja kuna ma ka sel teemal olen nii palju jahvatanud ja tegelikult kõik oma mõtted 78076 korda ära öelnud, siis ei hakanud uuesti jahuma. Aga tuli soov seda jagada, sest Metspardi mõtted on head, neid on mõnus aegajalt uuesti analüüsida ja nende peale mõelda, analüüsida ennast ja teisi. Lihtsalt niisama. Ja ei hakanud ma vana postitust muutma, sest seal on sees teema “kadedus” kuigi tänases päevas ei puutunud see üldse asjasse.
Mina tunnistan küll et olen kade. Ma olen kade nende naiste peale, kes on saledad. Ma lausa vihkan neid naisi, kellel on see ülikiire ainevahetus et sööb mida ja palju tahab , aga juurde ei võta! Mina võtan juurde kasvõi korraks mõne rammusama toidu peale vaatamisest. Ja siis jah, ma olengi KADE, et nemad võivad kõike head ja paremat nautida, mis mulle (vist elu lõpuni) keelatud on. Samuti olen kade nende naiste peale, kel küll pole ülikiire ainevahetus, aga kes suudavad ennast piirata- sunnivad end dieeti pidama, pidevalt trenni tegema jne. Olen kade nende tahtejõu ja motiveerituse peale, sest endal mul need omadused (vähemasti selles vallas) puuduvad.
Sa mainisid ka et öeldakse “kadedus on hea, et see on edasiviiv jõud”, et paneb pingutama et saavutada sama, mille peale teiste puhul kade oled. Ma ei tea, minu puhul ei vii see kadedus kuhugi, minu laiskus ja mugavus on vist ravimatud, nii ma siis vahingi paljaporgandi- laadseid tooteid vihkava kadedusega ja mugin oma juustusaia edasi.
Aga ma ei ole kade teiste inimeste edu peale, materiaalsete võimaluste peale vms peale. Ei ole kade teiste reisipostitusi lugedes, teisi uhkete autodega sõitmas nähes. Ei ole kade näiteks mõne noore seltskonnakaunitari peale, nähes uudistest kuhu uhketesse kohtadesse tema uus suhkruissi teda viib ja kuigi pean teda ja tema sellist elustiili nõmedaks – see ei ole kadedus! Sest ma ise ei tahaks iialgi olla sellises suhtes.
Nii et minu arust on kadedus täiesti normaalne tunne ja kui on millegi peale kade olla, siis võib seda tunnet ka rahulikult tunda ja ausalt tunnistada. Aga need kommentaarid “sa oled lihtsalt kade!”, mida osad inimesed lajatavad igal pool igal võimalikult juhul, need on tõesti nõmedad ja näitavad ainult seda, et muudmoodi inimene argumenteerida ei oska (intellekt ei võimalda) ja siis kasutataksegi seda ühte (nende arust jube paikapanevat ja tarka) fraasi, et ka sõna sekka öelda.. Las nad olla.
Nad on lihtsalt kadedad 😀
Jah, olen sinuga nõus, et mingite asjade peale kade olla on okei, just need samad maailma mastaabis ebaolulised asjad. Ma ei saaks öelda, et vihkan inimesi, kes saavad süüa mida tahavad või on piisavalt motiveeritud, et midagi ette võtta, aga mind ajavad nad ka marru. Ses mõttes, et tahaks olla samasugune.
Aga just need teised asjad – kui öelda, et ma ei mõista üht või teist elustiili= kade, kui minu jaoks on üks või teine asi mõttetu = kade, see ajab mind hulluks ja ma olen sinuga sama meelt, et ilmselt ei osata lihtsalt muudmoodi argumenteerida kui et “kade oled”, sest targemad on öelnud, et kui midagi ei meeldi on see kadedus.
Selles mõttes olen sinuga nõus et ei saa aru Kaljulaidi fenomeenist, tavaline ametnik. Minu arust ei oska presidendi rolli välja kanda. Kuid ja..see terve institutsioon tuleks lõpetada.