Teate, elu on ikka imelik. Lugesin Perekoolist enda kohta süvaanalüüsi ja hakkasin mõtlema, et kust inimestel tuleb kogu see tarkus. Ja teadmised. Teada rohkem kui mina ise. Välimuse osa jätame välja. See on subjektiivne. Kelle jaoks olen ma 50+, kelle jaoks lausa shokeeriv. Shokeerival kombel leidub ka neid, keda ma oma välimusega surnuks ei ehmata. Kuigi ka Marek anub, et ma piltidel rohkem naerataks, ei ole ta näidanud märke lahutuse sisseandmiseks. Kannatab ära, et näen kuri välja.
Ma ei ela peegliteta kodus, ma tean täpselt, milline ma olen, aga ma ei häbene seda. See ei tähenda, et ma oleksin ilusüstide jms vastu, kindlasti mitte, aga seni, kuni ma näen välja täpselt sellin, siis ma ausalt ei hakka seda ka varjama ega ilustama. Ma võiksin end meikida ja pilte retušeerida, näha välja esinduslikum, aga täiesti siiralt olen ma selleks liiga laisk. Meigin ja sätin end siis kui on mõni üritus. Argipäeviti olen nagu olen. Elu.
Hoiatus!Järgnevad pildid, kus mul järjekordselt “silmaalused tumesinised, ristirästi sügavad vaokortsud, sügavad murekortsud suus juures, nii rahulolematu oleks ja pilk silmades, nii väsinud kõigist ja kõigest”. Perekooli soovil. Palun. Kommenteerige ja tõmmake. Ärge hoidke tagasi! Jällegi elu. Kommenteerin mina. Kommenteerige teie.
Aga mitte välimusest ei tahtnud ma tegelikult rääkida. Tahtsin rääkida sellest suvaanalüüsist, kus mu pilgu järgi saab ära öelda, kui hambad risti ma teen tööd, mis on minu jaoks vale ja milles ma olen keskpärane, mis ongi põhjus, miks midagi välja ei tule. Ma jäin pikalt mõtlema, et kes ja miks niimoodi öelda saab. Ma ei ole vastust välja mõelnud. Kohe päris ausalt, ma ei suutnud välja nuputada. See närib mind.
Ma ise olen hoopis mõelnud, et oma soovidega tasub ettevaatlik olla. Need kipuvad täituma. Alles aasta alguses mõtlesin ma, et issand, kuidas tahaks minna uuesti Põhja-Norrasse. Kuu aja pärast viib töö mind just sinna. Ma ei oleks osanud unistadagi, et juba kuu aja pärast olen ma ilmselt Tromsøs. Tööasjad on hetkel nii põnevad. Mul on käsil kolm projekti, mis panevad mu silmad (ilmselt siis sisemiselt) hoopis särama. Ei ole uus töö. On töö, mida ma olen suurema osa oma elust teinud. Milles ma hea olen. Ja mis mulle meeldib. Ikka vana hea kohvri otsas elu. Ussipesa. Oslo. Lillehammer. Warzaw. Tromsø. Ussipesa.
Aga kust siis tuleb see vastuoluline info? Et töö ei meeldi. Mis tööd ma peaksin tegema, et silm (välja paistvalt) säraks? On olnud vaid üks töökoht, kuhu ma olen tõesti läinud nutt kurgus ja hambad ristis. Suur Ja Tähtis Ettevõte vaata et kümme aastat tagasi. See on tõesti mu tööelu kõige hullem kogemus. Isegi kõnekeskuses töötamine oli fun, kuigi töö sakkis sajaga, aga seltskond oli hea.
Praegu kipuvad aga teatud projektid lõpuks paika loksuma. Ausalt, ära sõnuda ei taha, aga käisin ühel koosolekul alles hiljuti ja olen siiani selle positiivsest käigust heas mõttes šokeeritud. Umbes kaks aastat olen püüdnud laua taha saada.
Ei ela ma mingis eluvales, ei ela ma fassaadi taga, pole mul vaja ka endale midagi tõestada. Mõned asjad lähevad p…se, mõned asjad jäävad soiku, mõned asjad ebaõnnestuvad, mõned asjad õnnestuvad, mõne asjaga tuleb olla kannatlik, mõne asja puhul pingutada rohkem, mõni asi kätte võtta, mõnest ideest ja mõttest loobuda, mõne asja puhul on vaja end esmalt tõestada. Elu.
Ilma fassaadita. Õnnestumiste ja ebaõnnestumistega.
Laps ajab aegajalt hulluks. Ei ole lapsevanemaks olemine vaid lust ja lillepidu, palju on stressi ja aegajalt tundub, et Ida toitubki vaid minu närvidest. See kõik on aegajalt. Järgmisel hetkel poeb ta meile kaissu ja ütleb hellalt meile musi tehes: “Minu emme ja minu issi”. Mis sa hing veel ihkad? Ei saa see hing kuidagi katki ja kibe olla kui kodus on terav ja teravmeelne põngerjas. Ilus kah veel. Ja kujutate ette, 50% minu tehtud.
Elu on laias laastus ilus. Ei ole probleemidevaba, aga ma näen tunneli lõpus valgust. Tunnel on pikk, aga valgus paistab ja see teeb mind rõõmsamaks, lootusrikkamaks, kahjuks mitte vähem kortsulisemaks ega saledamaks. Antidepressantide kogus on sama nagu kolm kuud tagasi. Depressioon ilmselt on kadunud, kuid ravi kestab ikka veel mõnda aega. Elu.