Vaatasime Marekiga “Radarit” ilukirurgiast. Korraga küsib Marek mu käest – miks, te naised, need huuled selliseks teete? No kust mina oskan vastata, mina ju pole teinud. “Aga sa oled naise mõtlemisega,” ütleb ta ja lisab, et ma peaksin naisi mõistma. Okei, võib olla kui huuled on liiga peenikesed, siis tahad täidlasemaid huuli, suudan ma välja mõelda. Ometigi ei ole ma ise ka selle selgitusega rahul, sest täidlasel ja täidlasel on vahe.
Edasi jõuame tagumikeni. Ma annan alla. MINA ei tea, miks naised endale suuri tagumikke tahavad. Päriselt? Okei, jällegi, et kui on liiga lame tagumik, siis tahad suuremat? Aga miks? Miks ei või tagumik lame olla? Miks on ilus selline või selline?
Mina ei tea, mina ei oska vastata. Ma jään tegelikult juba jänni kunstripsmete juures. Kunstripsmetest kui sellistest saan ma aru. Isegi olen mõelnud paar korda, et päris mugav oleks, AGA ma pean silmas loomulikuna tunduvaid kunstripsmeid, mitte lehvikuid. Minu mõistus ei võta, miks need lehvikud nii suured peavad olema.
Kas mina siis ei olegi naine? Naiseliku mõtlemisega? Et ma ei mõista? Et ma ei oska selliseid lisasid soovida ega nende üle kadedust tunda? Miks? Kui mina veel noor olin (appi, ma nüüd tunnengi end vanamutina) siis sai ka end nii ja naa tuunitud, aga eesmärk oli mu meelest, et tuunimine näeks võimalikult loomulik välja. Mis juhtus, et trend on muutunud selliseks, et kohendamine võimalikult kaugelt silma paistaks? Ebaloomulik tunduks?