Meil olid munapühade ajal külas mu venna õde (ahhh, kuidas mulle meeldib seda rõhutada, see on lihtsalt nii “moodne perekond”) ja vend oma naisega. Mulle õudselt meeldib kui keegi külas on. Selline mõnus segasummasuvila tunne on. Marekile ilmselt meeldivad külalised samamoodi, sest siis ma oskan end tagasi hoida ja ei karju. Ok, nali. Karjun ikka kui närvi lähen.

Aga ausalt, mulle on alati külalised meeldinud. Eriti meeldivad mulle külalised, kes on samamoodi kreisid nagu mina ning kui nad on “kreisid veganid” nagu Kaisa, siis on see eriti cool. Taimetoit on mulle alati südamelähedane olnud, aga veganlus on samal ajal pigem  tume maa ja selline teema, mille üle nalja visata ja ilkuda. Teate ju küll neid vegan-meeme murulõhna nuusutamisest ja nii edasi.  Ei saa minust “moodsat veganit”, aga…mul on täiega hea meel, et Kaisa on meie silmi ja meeli avardanud. Kõlab nii isekalt, aga ma ootan kui ta külla tuleb oma külakostiga, sest nii palju uusi ja huvitavaid asju saab proovida. Ja vähe sellest – ma olen tema kõrval õppinud, et polegi see vegan toit mingi raketiteadus. Ega ka maitsetu muru. VÄGA häid ja VÄGA lihtsaid toite on olemas. Natukene julgust ja katsetamist on vaid vaja. Okei, kasuks tuleks ka see kui kodupoes oleks piimatoodete alternatiiv kättesaadavam (kui Keila Selveris).

Muide, eelmine kord kui Kaisa meil külas käis, soovitas ta Marekil laktoosi oma menüüst välja jätta. Marek põtkis vastu – tema on TERVE elu piima joonud. Lõpuks siiski katsetas ja… nüüdme ei joo juba pühaissandjumal-maeimäleta-kuikaua (lehma)piima. Tundub, et polegi eluks hädavajalik nagu me siiani oleme arvanud.

“Kana”nugetid ja “kebab” olid täiesti nagu liha. Supermaitsvad.

Vegan cheddar jalapenoga – imelised ahjusaiad.

Sandra Vungi retsepti järgi tehtud paneeritud kikerherned. Minu üks suur lemmik.

Vegan riisisalat. Nagu tavaline riisisalat, lihtsaltt hapukoore asemel vegan variant ja liha asemel kikerherned.