Hakkasin eile teleka ees lebades mõtlema, et ma pole põhimõtteliselt viis aastat “päristööl” käinud. Olen nagu Hunt Kriimsilm olnud ja oma asja ajanud, natuke siit ja natuke sealt, vahepeal mitte midagi, vahepeal liiga palju. Iseenesest on see väga huvitav ja väljakutsuv olnud. Ma olen saanud selgeks, mis on minu nõrkused ja mis on minu tugevused, mis mind huvitab ja millega mulle meeldib tegeleda, samas on see kõik olnud kogu aeg nii ebastabiilne. Viis aastat (okei vanemahüvitis välja arvata) olen ma kogu aeg mõelnud, kuna ja kas sel kuul raha laekub. Alati on laekunud ka, aga mitte ühel ja kindlal kuupäeval nii et ma teaks arvestada ja saaks midagi konkreetselt planeerida. See osa on olnud frustreeriv.
Nüüd aga pakutakse mulle tööd. “Päristööd”. Palk on väga hea ja tingmised samuti. Töö selline, mida ma varem teinud olen ja mis mulle meeldis, milles ma ka hea olin. Ometi on mu sees mingi kahtluseuss. Kas võtta töö vastu? Aga kui ma ei saa hakkama? Kui ma olen oma oskused ja teadmised minetanud? Kui ma ei oska enam tööl käia? Ikkagi viis aastat olen ma teinud täpselt seda, mida mina tahan ja kuna tahan. Päristöö tähendaks ikkagi mingil määral rutiini. Aga samas ka stabiilsust.
Isver kui segamini võib üks tööpakkumine mõtted ajada.