Minu gümnaasiumi lõpetamisest on möödas 20 aastat. See on pikk aeg ja palju asju on selle aja jooksul muutunud, see on loomulik – aeg läheb edasi ja asjad arenevad. Ometi on asju, mis ikka on vanasse aega kinni jäänud ja minu arvates ajale ka jalgu jäänud.
Paar nädalat tagasi olin ma koos sõbrannadega, kes rääkisid, kuidas lapsel oli kodustööks vaja midagi heegeldada/kududa/õmmelda. Laps ise ei osanud, emad guugeldasid ja tuletasid meelde 20 aastat tagasi õpitut. Nendel lastel on vedanud, nende emad on üsna teravad pliiatsid ja saavad oma last sellistes asjades aidata, aga minule tuli hirm peale. Kui minu laps vajaks abi, siis minult ta seda ei saaks. Ma ei oska. Ma ei tahagi osata. Mul ei ole huvi. (Ühiskondliku survena) aga peab olema, sest mis lapsevanem ma muidu olen.
Ma ei suutnud uskuda, et aastal 2018 istuvad lapsed ikka veel kohustuslikult käsitöötunnis ja õpivad sokikudumist. Ärge saage minust valesti aru, ma ei ütle, et need oskused ei ole vajalikud, aga teha need asjad kohustuslikuks ja eeldada, et kõikidel lastel on huvi heegeldamise vastu kõlab absurdsena. Minule ei meeldinud käsitöö, ma pole kunagi tahtnud seda isegi õppida, aga pidin. Õnneks vedas ka mul, vanaema ja tädi tegid kõik minu eest ära. Aga mis kasu ma sellest sain? Võib olla oleks mina pidanud heegeldamise asemel puidust esmaabi kappe nikerdama? Ja ausalt öeldes ma ei kujuta ette küll, et laps peab nädalavahetusel kampsunit kuduma kodutööna.
Eile vaatasin poole silmaga “Radarit”, kus räägiti jälle kodutööde vabast koolist. See teema on aastaid kirgi kütnud ja võib olla tundus mulle ka esimese hooga arusaamatu, aga kui mõtlema hakata, siis mis on kodutööde eesmärk?
Paari aasta eest läbi viidud kodutööde uuringus nimetasid õpetajad kodutööde eesmärkidena kordamist, harjutamist, konkreetse oskuse õppimist ja tunnis poolelijäänu lõpetamist. Huvi ja uudishimu tõstmist ei peeta nii oluliseks ega julgeta anda õpilastele vabadust ise tegutseda. Kuigi just neid oskusi peaksime õpilastes arendama.
Nii ongi uuringu andmeil õpilaste põhiemotsioonid kodutööde tegemisel väsimus ja igavus. Mis seal imestada, kui kolmandik teise klassi lastest ei mõistnud kodutööde eesmärki! Kuigi ligi pool õpetajaist väitis, et selgitavad eesmärki ja arutavad juhised koos läbi, näitas vaatlus, et nii tehti vaid 18% tundides. Alla poole õpetajaist ütles, et individualiseerivad ülesandeid.
Mu meelest on lausa kummaline, et koolid ja koolitunnid on muutumas, aga kodutöid antakse ikka nii nagu vanasti. Nii nagu ollakse harjunud. Nii on kogu aeg tehtud ja muutus tundub hirmu. Nii palju kui ma olen kuulnud, siis laste koolipäevad on pikad, peale seda on (ühiskondliku survena) laulu-ja tantsuringid, keeletunnid, eraõpetajad, trennid. Koju jõutakse hilistel tundidel ning siis on vaja hakata tegema kodutöid. See on ju meeletu koormus, pole siis ime, et lapsed on stressis ja väsinud. Õpilased veedavad terved päevad akadeemilises keskkonnas, ma olen kindel, et koolis saab kõik õpitud. Õhtune aeg peaks ikka jääma lapsele ja tema perele sisustamiseks.
Mina olen terve oma kooliaja tuupinud. Tuupinud pähe kuivi fakte ja asju, millest ma ei saanud aru või mis mind ei huvitanud. Mu hinded olid küll kõik väga head, ent analüüsivõimet ja loovust ning iseseisvat mõtlemist see ei arendanud. Targemaks ka ei teinud. Pähetuubitud asjad olid peale kontrolltööd sealt kadunud. Kui aga kodus tuupimise asemel koos mõelda, arutada, analüüsida, jäävad asjad palju paremini meelde. Ja selleks piisabki koolis oldud ajast.
Aina enam töötajaid keelab ületöö tegemise, et töötajad oleks motiveeritud ja puhanud ning saaksid veeta aega oma perekonnaga, et mitte läbi põleda. Miks on õpilased teistsugused? Ma küll tahaks näha, et kodutööde asemel oleks rohkem grupitöid ja vabadust. Ma ei usu, et lapsed selle tagajärjel rumalamaks jääksid. Pigem usun ma, et ka kõige halvema õpilase hinded võivad hoopis paraneda ja tuleviku mõttes on grupitööd ja muu loov lähenemine palju kasulikum kui kodus arutu tuupimine.