Aasta emana oli mul meelest läinud, et täna oli lasteaias “uteaktivitetsdag”, mis tähendas seda, et lapsed olid terve päeva väljas. Suusad või pepukas pidi kaasas olema. Pepukas on meil iga päev kaasas, sest koju sõites on ju kogu tee allamäge, aga suusad jäid küll maha. Samas…võib olla oligi nii parem, sest need suusad, mis me Idale ostsime jõuluvana tõi, oleks siin lasteaias olnud nii titekad, et… No parem oli pepukaga varustatud olla. “Vaata, ma oskan (sisesta siia suusatehnika nimi) sõita!” hüüdis Pernille kui ma Idale lasteaeda järele läksin ja ta minust mööda tuhises oma suuskadel. Nelja ja poole aastased on siin samavõrdsed muude maade sportlastega. Pole siis ime, et neil medaleid muudkui kukub talispordialadel.
Ja kui ma ütlen, et lapsed olid päev otsa väljas, siis ma mõtlen sõna otseses mõttes päev otsa. Sõid lõunaks lõkkel tehtud vorste ja popcorni ja lõbutsesid lumes. Lund on siin rohkem kui küll. Tuleb aina juurdegi. Ilma naljata maju ei ole enam võimalik hangede vahelt nähagi.
Lasteaiast sain ma kätte punapõskse ja väsinud lapse. Jalad olid ka natuke märjad teisel, nii et ta tunnistas ise, et tal on natuke külm. Nüüd saate ju aru, miks korralikud riided ja oskus last riietada on siin äärmiselt oluline. Märgade jalgade vastu vist päriselt ei saagi, sest kuigi jalas on korralikud saapad ja villased sokid, siis lumi kipub ikka natuke pükste vahelt saapa sisse minema ja nii need varbad märjaks saavadki. Aga mitte nii hullult, et peaks muretsema. Ja neil on lõbus, nii paganama lõbus. Vaadake ise:
Nüüd tuleb Ida vaid veel suusatama õpetada. Ma olen küll saanud ta peaaegu tasakaalu hoidma ja terve kilomeetri on ta kenasti suuskadel läbi käinud, aga mäest alla suusatamist ma ei oska hästi õpetada. Mind ennast lükati otsemaid mustale rajale ja mul ei jäänud muud kui alla tulla. Samas ma olin ka 17-aastane, mitte nelja poolene.
//
Being the mother of the year that I am, I had of course forgot that it was “uteaktivitetsdag” in the kindergarten. This meant that the kids spent the whole day out. They needed to have their skis or snow pads with them. We take the latter with us always anyway, because all the whole way home is downhill. Perhaps this was better anyway as the skis that we got Santa Claus brought for Ida would have been too amateur in this kindergarten. “Look, I can ride (insert the name of a skiing technique!” Pernille yelled out as I was collecting Ida from kindergarten and she swooshed past me on her skis. Kids who are four and a half years old can ski as well as athletes from some other countries. No wonder the medals just keep coming in winter sports.
And when I say that the kids were outside all day, then I mean literally all day. They had sausages and popcorn cooked on fire for their lunch and had fun in the snow. There’s more than enough snow here. And it keeps snowing. No joke, you can’t even make out the houses between the heaps of snow!
I received a red-cheeked and tired child from the kindergarten. Her feet were a bit wet, so she even admitted to feeling slightly cold. Now you realise why proper winter clothes and the knowledge how to dress your kid are so important. There’s not much you can do to protect your kid from getting wet feet because although they might be wearing good boots and woollen socks, some snow still tends to sneak in from the trousers and into the boots and that’s how you end up with wet toes. But it’s not so bad to warrant worrying about it. And the kids were having fun, so much god damn fun! Have a look yourself:
All there’s left to do now is to teach Ida to ski. Although I have almost managed to get her to keep her balance and even ski for a kilometre, it’s the downhill skiing that I’m not quite sure how to teach. I myself was dragged up to a black slope and I had no other option but to come down it. Then again, I was 17 years old and not four and a half.
Mäest alla õpetadki nii, et tõstad ta väiksema künka otsa ja lükkad alla 😀 No laias laastus. Tegelikult lase ikka ise libistada ja juhenda, kuidas tasakaalu hoida. Nad saavad hästi kiirelt käppa selle nipi.
Me oleme siin seda tegelikult täitsa harjutanud. Juba tuleb paremini välja, esimesed korrad oli nagu mina jalad pulksirged ja keha tahapoole kaldus:D
Käed põlvedele ja mäest alla! Käsi lahti ei tohi lasta, muidu kaldud selili ja kukud.
Muidugi. Käed põlvedel. Kuidas mul see meelest oli läinud. Aitäh! Homme mäele (loe: maja ette õue)
Ma ise sõitsin esimest korda Soomes Himosel* Kaks korda lasin titekalt, siis ronisin suuremale mäele ja miski juhtis mu tähelepanu eemale ja nii ma sealt kisades alla sadasin. Õnneks jäin siiski terveks ja sellest ajast armastan suusatamist. (loe: viimati suuskasin aastaid tagasi. Good times)
Edit: Esimest korda sõitsin isaga Kuutsemäel, läksin uhkelt üles tippu – alla tulin suusad kaenlas lumes sombates 🙂 Selle majakese juures panin uuesti alla, et edasi-tagasi tuterdada ja sealt libisesin samamoodi kogemata alla.
Kas jutt kàib slaalomist või lihtsalt pikamäesuuskadest ,kus pisikesest künkast alla vaja sõita ?
Ma eeldan et slaalom vist .
Slaalomiga on selline lugu et kindlasti mitte last mäest alla lihtsalt lükata nagu meile tehti kui me väikesed olime .Mind õpetati samamoodi (nii slaalomit sõitma kui ka ujuma …) .Fakt on see et mul oli sahtel tühi ja pidin uute hammaste tulekuni hambutuna ringi käima .Uued hambad tulid kukkumise tõttu pruunikad .Kogu see kupatus (uued pärlid suhu ja armieemaldus huule alt) on mulle mõnna summa maksma läinud seega ei soovita . Ujuda ma õppisin täiskasvanuna sest hirm vee ees (uppumishirm oli ju meeletu oma tarkade vanemate tõttu) .
Võib juhtuda et ma olin lihtsalt üks õnnetu õnnetus lapsepõlves aga oma lastega iial nii et teeks.
Elame rootsis ja sõidame pikka maad ja slaalomit pea iga päev ja oma laste kogemusest (pluss meil on palju tuttavaid kes on väikelaste suusatreenerid ) võin öelda et parim viis omal käel last slaalomit aõitma õpetada on see kui esimestel kordadel hoiad teda lihtsalt enda ees mäest alla laskudes .kahe käega rinnust kinni .ja mida paremaks laps saab seda kaugemalt sa ta lahti lased .See kõik võtab vähe aega seega ei peaks olema väga piinarikas ,esimestel päevadel võibolla selg sul enda selliseat hoiakust annab tunda .On ka olemas rihmad mida kinnitada täiskasvanu ja lapse külge aga seda mina pigem ei soovitaks ,see võib takistuseks olla just lapse tasakaalu hoidmisel ja kogu kamm võtab poole kauem aega pluss meeletu seljavalu sul endal lõpuks .
Üks kindel vajalik asi slaalomit sõitea on seljakaitse ,see on ilma naljata elusid päästnud sest kui laps kogemata mäest alla puristab suure hooga ja lataki seljale kukub siis on kõik .Paljud arvavad et kiiver pähe ja korras . Samas nagu juba mainisin siis vb te sõidate väga pisikestes mäenõlvakutes ,kus suurt hoogu sisse ei saagi ,siis vb pole seda vaja .
Pikamäe suuskade saladus on pidavus .Sea lapsele mingi ewsmärk ,kuhu jõuda ,mitte et sõitade “tundmatusse” ,siis väsivad kiiremini ära .Aga näiteks “teeme ringi peale “ on palju parem motivatsioon kui sõita lampi pikkust. Samuti võib ju motiveerida ka näiteks millegagi mida peale suusatamist teda ootab ,miks mitte grillad korv 🙂
Kindlasti ära anna peale esimestel päevadel vingumist alla ,sport ja eriti slaalom ja pikamaa suusad on trenn tervele kehale ja lapsele nii vajalik ,samas sport mida teha ja armastada terve perega !
Hetkel harjutame tavalistest nõlvadest laskumist, aga need on siin Norras ju samasugused nagu korralikud slaalomimäed, et hoo saab sisse sellise, et hoia ja keela.
Munapühade ajal läheks prooviks võib olla natukene pärissuusamäel slaalomit, aga ma tahaksi, et ta enne seda oskaks end natuke kontrollida, et oskaks tasakaalu hoida. Püüan õpetada seda, et hoidku põlvedest kinni kui alla sõidab mäest.
Ma ise ka päris seda lükkam-mäest-alla-meetodit ei poolda, pigem ma tahaks ikka natukese haaval, et hirmus ei hakkaks ja vastumeelsus ei tekiks.