Kui palju olen ma siin blogis virisenud, et olen paks ja vormist ära. Näitaks isegi mõnda pilti, mis seda tõestaks, aga teate, ütlen täitsa ausalt – häbi on. Häbi on olla 37-aastane, kes oma keha on kehvade söömisharjumuste, antidepressantide, vähese liikumise ja ilmselt ka piisava veinijoomise tagajärjel käest ära lasknud. Ma usun, et oskan oma puudusi laias laastus varjata – väga liibuvaid asju selga ei pane, pakse käsivarsi püüan endale hoida ja nii edasi ja nii edasi – nii et minu vingumine jääb ilmselt ka lihtsalt vingumiseks. Kes on näinud on näinud, kes usub, see usub.
Kui ma poleks aasta aega EMS-trennis käinud, siis ma ei taha mõeldagi, milline ma oleks. Kui ma Norras olles palju jala ei liiguks, siis ma ei taha mõeldagi, milline ma oleks. Ilmselt nutaksin kusagil ilukirurgi ukse taga. Aga see selleks.
Täna lugesin üle pika aja ühe ilublogija blogipostitust, kus ta ausalt räägib oma nahaprobleemidest ja mitte et teda ilmselt üldse selline toetus huvitaks, tundsin ma, kuidas see blogija väärib tunnustust oma avameelsuse eest. Ma usun, et paljud on alati teda läbi blogi kadestanud (miks ka ei peaks – ilus, stiilne, eluga rahul) teadmata, mille üle tema pisaraid valada võib. Kui üdini aus olla, siis tema pilte vaadates tundsin ma end õnnelikuna, et ma selliste probleemidega maadlema ei pea. Mul on üks sõbranna, kel on näonahaga suuri probleeme, ma tean, kuidas ta vaeva näeb ja põeb. Ja ma ei arva sugugi, et asi on siin vaid välimusele keskendumisele või pinnapealses suhtumises. Või isegi selles, et tegu on ilublogijaga (kes peab ju alati kaunis olema). Proovige ise käia ringi põletikulise näonahaga. Ma ausalt ei kujuta ette, mida selline probleem vaimse tervisega teeb.
Lugesin natuke Õhtulehe kommentaare ja mõtlesin, et kurat, kas tõesti vastabki tõele, et 1) me ei oska enam süveneda ja isegi ei viitsi pealkirjast kaugemale minna – “omg, paar punni, milline vingats” ja 2) alati tulebki halvasti öelda, isegi kui see on täiesti suvaline kommentaar – “saatke see neiu tootvale tööle! Mismoodi antud neiu oleks näiteks Stalini ajal hakkama saanud. Noorsugu on suures osas vedel, vastutustundetu ja laisk”.
Püha jeesus, inimene ei “virise” paari punni pärast, vaid julgeb avameelselt näidata, et ka imeilusatel inimestel ei ole elu alati meelakkumine nagu me arvame. Selline avameelsus liigutas, Ja pani mõtlema. Aitäh, et julgesid. Mina ei julgeks. Aga usun, et selline ausus annab paljudele, kes probleemse naha või “paari vistrikuga” kimpus, jõudu.