Ma pean ausalt tunnistama, et ma olen üsna mänguasjavastane ühel väga lihtsal põhjusel. Mulle ei meeldi segadus ja paratamatult tekitavad mänguasjad segadust. Eriti kui neid on palju, Ma olen püüdnud ennast talitseda, aga tegelikult ajab mind hulluks kui elutoapõrand on mänguasjadega nii kaetud, et seal ei anna kõndida. Nii on meil alumisele korrusele jäänud suuresti vaid legod, rongimäng ja Ida lauake joonistusasjadega. Oma toas luban ma tal teha, mida ta ise tahab. Kuigi pean tunnistama, et salaja käin ma ikka seal asju õige koha peale panemas, sest mulle ei meeldi mänguasjasegadus.
See ei tähenda muidugi, et ma Idale üldse mänguasju ei lubaks. Sünnipäevad, jõulud, reisid. Ta teab, et näiteks reisidel luban ma talle laevast või lennujaamast mõne mänguasja. Kõike ei saa ka ära reguleerida ja lapsele peab meelde jääma, et talle ikka kõike ka ei keelatud, ent ma arvan, et pigem on õige kui ta kõike ei saa. Seda mida tädid ja vanaemad ja teised talle lubavad on midagi muud. Las nad hellitavad teda.
Mänguasju ei ole meil ka liiga palju, sest ma näen kui ruttu ta asjadest tüdineb. Rõõm kaob tundide või päevadega, ihaldatud asjad jäetakse niisama ripakile ja tahetakse uusi ja põnevamaid asju. Sama palju rõõmu kui uus mänguasi võib talle rõõmu pakkuda ka täiesti suvaline kivi, oks, mida iganes, millega saab ise, midagi luua. Ida (ja laste üldse) fantaasia on piiritu. Eile näiteks ehitas ta liivast, müntidest ja jäätisepulkadest sünnipäevakooki ja mängis kohvikut. Ei olnudki nukuserviisija mängukooke vaja. Sai niisama hakkama. Ma olen ka tähele pannud, et lapsele on palju olulisemad tegevused, mida koos tehakse. Vähemalt kui ma mõtlen ka enda peale mõtlen. Jah, karjusin mina ka, et tahan endale KAHTE Barbie´t, sain ka, aga meelde ei ole mulle jäänud rõõm Barbie´de üle, vaid mälestus Rootsi reisist. See viimane on palju eredam ja kestab igavesti. Barbie´d kadusid üsna pea.
Eile jäingi ma mõtlema, et kas need vanemad,kes oma lastele aina rohkem ja rohkem mnguasju ostavad, üks suurem ja uhkem kui teine, kompenseerivad midagi? Püüavad laste armastust asjadega osta? Ja kui ise ei viitsi nendega tegeleda, siis on ju lihtsam minna poodi ja osta uus asi. Aina suurem kui eelmine, sest vana asi tuleb üle trumbata. Kas mänguasjade kuhjad on laisa vanema väljapääs või on seal taga midagi muud, miks lapsi mänguasjadega üle kuhjatakse? Või on see heaks vanemaks olemise eeldus?