Ma pean ausalt tunnistama, et ma olen üsna mänguasjavastane ühel väga lihtsal põhjusel. Mulle ei meeldi segadus ja paratamatult tekitavad mänguasjad segadust. Eriti kui neid on palju, Ma olen püüdnud ennast talitseda, aga tegelikult ajab mind hulluks kui elutoapõrand on mänguasjadega nii kaetud, et seal ei anna kõndida. Nii on meil alumisele korrusele jäänud suuresti vaid legod, rongimäng ja Ida lauake joonistusasjadega. Oma toas luban ma tal teha, mida ta ise tahab. Kuigi pean tunnistama, et salaja käin ma ikka seal asju õige koha peale panemas, sest mulle ei meeldi mänguasjasegadus.
See ei tähenda muidugi, et ma Idale üldse mänguasju ei lubaks. Sünnipäevad, jõulud, reisid. Ta teab, et näiteks reisidel luban ma talle laevast või lennujaamast mõne mänguasja. Kõike ei saa ka ära reguleerida ja lapsele peab meelde jääma, et talle ikka kõike ka ei keelatud, ent ma arvan, et pigem on õige kui ta kõike ei saa. Seda mida tädid ja vanaemad ja teised talle lubavad on midagi muud. Las nad hellitavad teda.
Mänguasju ei ole meil ka liiga palju, sest ma näen kui ruttu ta asjadest tüdineb. Rõõm kaob tundide või päevadega, ihaldatud asjad jäetakse niisama ripakile ja tahetakse uusi ja põnevamaid asju. Sama palju rõõmu kui uus mänguasi võib talle rõõmu pakkuda ka täiesti suvaline kivi, oks, mida iganes, millega saab ise, midagi luua. Ida (ja laste üldse) fantaasia on piiritu. Eile näiteks ehitas ta liivast, müntidest ja jäätisepulkadest sünnipäevakooki ja mängis kohvikut. Ei olnudki nukuserviisija mängukooke vaja. Sai niisama hakkama. Ma olen ka tähele pannud, et lapsele on palju olulisemad tegevused, mida koos tehakse. Vähemalt kui ma mõtlen ka enda peale mõtlen. Jah, karjusin mina ka, et tahan endale KAHTE Barbie´t, sain ka, aga meelde ei ole mulle jäänud rõõm Barbie´de üle, vaid mälestus Rootsi reisist. See viimane on palju eredam ja kestab igavesti. Barbie´d kadusid üsna pea.
Eile jäingi ma mõtlema, et kas need vanemad,kes oma lastele aina rohkem ja rohkem mnguasju ostavad, üks suurem ja uhkem kui teine, kompenseerivad midagi? Püüavad laste armastust asjadega osta? Ja kui ise ei viitsi nendega tegeleda, siis on ju lihtsam minna poodi ja osta uus asi. Aina suurem kui eelmine, sest vana asi tuleb üle trumbata. Kas mänguasjade kuhjad on laisa vanema väljapääs või on seal taga midagi muud, miks lapsi mänguasjadega üle kuhjatakse? Või on see heaks vanemaks olemise eeldus?
Laisa vanema väljapääs jah, eriti kui laps sinna mänguasjahunniku keskele põrandale iga päev ka lõunaunne jääb, sest……. Miks? Sest mänguasjad last ise õigel kellaajal magama ei pane.
Ma arvan, et vanemad ei mõtle, mida see lapsega teeb, kui and kõike lubavad. Põhjus-tagajärg seose mõistmine puudub.
Ma olen ausalt öeldes alati imestanud, et kuidas need lapsed mänguasjahunnikusse magama jäävad. Mu meelest see näitab natuke mittetegelemist. Muidugi on see vaid minu arvamus, vbla on väga hea unega lapsed lihtsalt, kes lambist ära kukuvad, aga ma ise ei saa sellest aru. Ma ju näen kui laps on unine, siis viin ta voodisse. Ei?
Saage vanaemaks ja siis rääkige! Minu lapselaps on 1,5-aastane. Hoian teda sageli ja see hoidmine tähendab seda, et sel ajal, kui laps minu juures on, ei tee ma mitte midagi muud, kui ainult tegelen lapsega. Mängin temaga, vaatame raamatuid, käin õues, kiigume… Ja kui poes käin, siis lihtsalt iseenesest viivad jalad mänguasjade riiulite juurde ja kui midagi uut ja huvitavat näen, siis ostan. Ma ei tea, millest see on, ilmselt ülemõistuse suurest armastusest ja/või siis süümekatest , et omal ajal, kui enda lapsed olid väikesed, siis ei olnud endal selliseid võimalusi ja aega ei olnud ja oskusi ei olnud. Kohe samal hetkel, kui tütrepere autoga väravast välja sõidab, tekib meeletu igatsus lapselapse järele. Kogu aeg küsin noorte käest, et millal neil jälle lapsehoidjat vaja.
Aga ma ju ütlesingi, et on okei kui vanaemad ja tädid ja teised last hellitavad ja asjadega “ära ostavad”. See on hoopis midagi muud. Mu ema ostab Idale KOGU AEG riideid, kuigi ei ole vaja, samas ma ei keela sest 1) ilusad asjad on, 2) Idale meeldivad ja 3) ilmselgelt pakub see ka emale, st vanaemal rõõmu.
See võib igasuguseid asju olla. Ühest küljest jah kompensatsioon. Teisest küljest ka millegi “tasa tegemine”. Noh, et kui vanem ise kasvas pigem kesistes tingimustes ja igatses seda, et endal palju mänguasju oleks, siis võib juhtuda, et enda lapsele ostetaksegi kõik kokku. Võib olla ka lihtsalt ostusõltuvus. Võib olla “naabrist parem” sündroom, et näe, naabri Mari lapsel on nii palju asju, sulle ostame veel rohkem!
Aga enamasti on lihtsalt mõtlematus. Tahetakse last iga hinna eest rõõmustada ja see ongi selline…lihtne ja kerge viis. Paraku enamasti natukene sügavamate tagajärgedega, aga eks seda saab igaüks ise õppida. Mina olen see laps, kellele absoluutselt kõik osteti ja kõike lubati (no lapsepõlves, pubekast minule lubati juba tunduvalt vähem :D). Ütleme niiviisi, et mul võttis ikka VÄGA palju aastaid, et endast normaalne inimesehakatis kasvatada. Just minul endal.
Ma ütlen tõesti, et ega ma asjade väärtusest midagi ei teadnud, tänulik olla ei osanud ja tunduski, et kõike peab olema võimalikult palju. Oma lapsi samas vaimus kasvatada ei taha – saavad kinke vaid tähtpäevadeks ja ka siis on oluline kvaliteet, mitte kvantiteet.
jah, olen täiesti sinuga nõus, et (mängu)asjade kokku ostmine on ilmselt millegi kompensatsioon, ostuhullus või ka naabrist-parem-sündroom, aga ka lihtsalt soov rõõmustada last ja hea vanem olla. Aga ei mõelda. Mina kusjuures ei mäleta, et ma oleks hullult asju saanud lapsena (okei, vist polnud ka midagi väga saada ja vbla mälu petab ja teen liiga vanematele), poppe neoontosse, Pipi pesumasinat ja kokkukäidavat ratast mul ei olnud, aga millegi pärast ma ei kuhja ikkagi Idat mänguasjade alla.
Mulle meeldiks, et talle jääks lapsepõlvest teised mälestused ja et õpiks rõõmu tundma. Ei, ma ei pea siinkohal silmas, et ta peaks “vaeva nägema”, aga mulle meeldiks kui ta õpiks, et asjades ei peitu õnn. St VAID asjades. Praegu näen küll, et tema jaoks on asjadest olulisem, et ta saab meiega ühes voodis magada ja piisavalt kallistusi ja mulle meeldib see (jah, isegi see ühes voodis magamine – olen hakanud sellele teise külje alt lähenema).
Sina oled küll (mõtleva) inimese ja emana paljudele eeskujuks ilmselt. Oskad ennast analüüsida ja selle põhjal teha oma otsuseid. Väga äge oled!
ma parem ei hakka saatma pilti lapse mänguasjade toast 😛 koristan ja kirun alati “kes see loll niipalju mänguasju on ostnud” 😀
Mina ostan lapsele mänguasju üliharva, sel korral jätsime isegi jõuludeks enda poolt kingituse tegemata, sest vanavanemad ostavad liiga palju. Elame lähestikku kõigi vanavanemate ja vana-vanavanematega. Kokku on hellitajaid 6, osad suudavad jätta mänguasjad ostmata, aga asendavad need maiustustega. Ja ausalt öeldes tunnen, et minult on midagi ära võetud. Tahaks mõnikord harva lubada lapsele rõõmu sellest, et emmega koos poes käies saab ka mõne mänguasja või maiustuse valida. Aga keegi peab lapsele õpetama seda, et alati ei saa oma tahtmist. Mänguasju on kodus + vanavanemate juures poole Eesti jaoks, katki läheb neid tal vähe ja ära ka ei kaota.
Nii kaua kuni vanavanemad piiri pidada ei suuda, pean ise leppima sellega, et luban lapsel toidupoes valida piima ja leiva.
Meil on kuidagi nii hästi läinud, et minuga (ja vist ka MArekiga juba) Ida teab, et poes ei ole mõtet asju nõuda, sest me lihtsalt ei osta. Samas ega ta rumal ei ole, ta teab, kellega tasub poodi minna, kes järgi annab jonnile, kes niisama hellitab…Laupäeval käisime siin ka poes ja ta ei küsi minu käest, kas jäätist saab. Ikka tädi Satu käest. Aga sellistel puhkudel mina ei keela. Las tal olla siin omad rõõmud.
Aga muidu on sama, et kui teised piiri ei pea, siis mina olen see, kes piiri peab ja selgitab, miks alati kõike ei saa. Juba kasvõi sellepärast, et küll oleks igav kui ei oleks unistusi. Lähed poodi, tahad Barbie lossi ja kohe saad. Igav. Aga kui oled sellest natuke aega unistanud ja lootnud, siis on ju hoopis teine tunne.
Meie mänguasjadega last ära ei osta ja midagi ei kompenseeri. Toimetame ikka palju koos või istume kaisus ja vaatame raamatuid. Pigem pärineme mehega mõlemad tagasihoidlikest oludest ning lapsena ei saanud endale igatsetud mänguasju. Ja nüüd kompenseerima seda “lapsele” neid lahedaid asju ostes. Lisaks veel onud-tädid-vanavanemad, kes tahavad end ilmselt heasse nimekirja osta. Mis minu jaoks on see natuke kummaline kui vanavanem kutsumise peale meile külla ei tule kuna “tal ju pole kingitust kaasas”. Aeg on ju see, mida laps kõigilt saada võiks.
Mis lapse uneaega puutub siis mind on ikka päris kummaliselt vaadatud kui lapse uneajal magama viin. Uskumatult paljude inimeste jaoks on väikelapse uneaeg miski, mida vanem soovi korral lapsele võimaldada võib, mitte miski, mis on lapsele oluline.
See vanavanemate mõtlemine, et pole midagi kingiks tuua, pärineb vist nõukaajast, kus inimeste aeg ei maksnud midagi. Meil üks vanaemadest kasvatab maasikad, vaarikad, tomatid, kurgid, herned jne. Kui talle ütlen, et see on suurim kingitus, mis sa teha saad, siis on ta üllatunud. Tema jaoks on see elementaarne, et kõik need saadused aias kasvavad, meie ainus vaev on korjata ja suhu panna.
Olen kahe pisikesega kodune ema, mis tähendab, et ka ma ise mängin nende mänguasjadega päris palju. Ja ytlen ausalt – tydinen nendest veel kiireminigi kui nad ise. Seega ostan ma teinekord asju rohkem enda pärast kui laste. Et mul kah põnev oleks😀
Teiste emade järgi olen teinekord ostnud vaid seepärast, et tubdub lahe mäng olevat, hea idee! Mitte “naabrist parem” syndroom.
Aga jah, nagu ikka, upume ka meie nendesse 😀 aga seni kuni me mängime kõik koos nende asjadega, ei arva ma, et asjade suur hulk on nii halb.
Mina ostan lapsele mänguasju Lauraga üsna samadel põhjustel. Olen üks mängijatest ja ei taha igavleda. Aga kuna olen kehv ostleja, siis valimatult asju ei soeta, mõtlen ikka läbi omad ostud.
Samas oli mul just täna see imelik moment, et mina mängisin õhinal vastsoetatud kineetilise liivaga, aga laps… jalutas paar tundi mööda tuba ringi, käes kokkukäkerdatud ümbrik, mida ta siis tasakesi paotas ja uuesti sulges ja mille sisse ta mingeid ulmelisi nõiasõnu pomises.
Aga kuhjasid meie kodust ei leia. Mul on alati väljas ainult väike osa, ülejäänud on ära pandud, vahetan jooksvalt. Ja kiirelt annan ära asju, mille puhul on näha, et huvi ei ole ega tule.
Minu vanemad ostsid mulle nõukaaja kohta vist päris palju asju. Samas olid need ka väga erilised asjad või eriliselt üle antud/läbi mõeldud või olin ma lihtsalt väga suur mängija. Vist mäletan iga asja, mis toodi. Ainult raamatuid toodi ilma pidulikkuseta, toodi kogu aeg, sest neid on meie kodus kulunud rohkem kui seepi ja leiba.
Ma ei tea, mitmendal sul sünnipäev on, aga soovin igal juhul õnne, rahulolu ja pärituult!
Ju seegi kompenseerimine ole, aga kuna peamiselt mina lapsega mängin, siis kui jääb silma mõni laumäng või muu mäng-mänguasi, millega ma ise tahaks väga mängida, siis ostan ikka ära küll. Midagi, mis mul endal väiksena oli või mida üldse siis veel olemas polnud näiteks. No ma olin Lottemaast ka vist suuremas vaimustuses kui tema 🙂 lapsik lapsevanem. Elame lastehoius, mitte kodus – mulje jääb küll selline sisekujundust vaadates. Aga ise olen rahul ja koristamisega saame ka hakkama. (Enamasti.)