…aga Norras elamine muutis täiega mu suhtumist talve ja nüüd kui siin on täiesti fenomenaalne talv, siis ei saa mul lumest kuidagi küllalt. Lillehammeri inimesed isegi ei mäleta nii lumerohket talve ja uskuge mind, siin on talviti kogu aeg palju lund.
Eile oli nii imeilus (pisut kevadehõnguga) päikeseline ilm, et kohe kiskus õue jalutama. Kuidas saab üks talv nii ilus olla?
Ja ei ole ma varem saanud öelda, et lasin lapse rõdu peale ja rohkem kui lund polnudki mängimiseks vaja. Pool tundi täielikku rahu ja vaikust. Oleks ilmselt kauem olnud, aga ma hakkasin kartma, et ehk on tal juba külm. (ei olnud!)
PS: Kui teil lumest kõrini on, siis ei tasu siia blogisse vist münda aega vaadata, meil on plaanis täna ja homme pikematele jalutuskäikudele minna. Kahtlustan, et tuleb lumepiltide lisa!
Lisa:
Läksime hommikul kell kümme majast välja, ilm oli nii imekaunis, soe ja päikeseline. Me ei olnud ainsad, kes nii arvasid. Strandpromenaden´il jalutavad inimesed ütlesid täpselt seda sama – issand, milline imeline ilm! Kui sul on laps ja jalutavatel inimestel on koerad, siis on see kindel võrrand, kuidas täiesti võõrastega juttu ajama hakata.
Peale jalutuskäiku kaevasime me aias lumeonni või no sellist pesa, kus saaks ka istuda, lõket teha ja vorste grillida. See oli ikka sada korda raskem kui ma arvasin. Saime peaaegu valmis. Marekit oleks vaja. Mul on küll tahtmist ja pealehakkamist, Idal ka, aga meil jääb jõudu väheks. Öelge siis veel, et lollidel on palju jõudu. Ei ole ikka midagi. Ennast pean silmas otseloomulikult, mitte Idat.
Linnas tahtsime me peale poeskäiku kusagil kohvikus ühe kohvi juua, aga nii nagu hommikul olid inimesed Strandpromenadil avastanud, et ilm on imekena ja patt toas istuda, oli sama avastanud ka ülejäänud Lillehammer. Kõik kohvikud – nii sees KUI VÄLJAS olid rahvast täis. Me istusime ka õues. Ja kus mujal kui Norras istud sa keset talve välikohvikus ja sööd jäätist! Aga miks ka mitte eksju?
Kui nüüd vedamisest rääkida, siis vot Norra lastel on küll vedanud, et nad sellises kohas elavad. Või vähemalt Lillehammeri lastel. Astud koduuksest oma pepukaga välja ja oledki liumäel, mis Munamäele silmad ette teeb. Puhas rõõm talvest. Seitse tundi värskes õhus möödub nii, et silm ka ei pilgu. Kui see pole vedamine, siis mis veel on?
